Virsikulehise kelluka toomine oma aeda on suurepärane otsus, mis lisab peenardele kõrgust, struktuuri ja õrna, klassikalist ilu. Selle taime istutamine ja hilisem paljundamine on protsessid, mis ei nõua erialaseid teadmisi, kuid mille õnnestumine sõltub siiski mõningate põhitõdede järgimisest. Õige istutusaja valik, pinnase hoolikas ettevalmistamine ja taimele sobiva kasvukoha leidmine on esimesed sammud lopsaka ja terve puhma suunas. Paljundamine omakorda pakub rõõmu olemasoleva taime ilu jagamisest ja aia laiendamisest ilma lisakuludeta, olgu selleks siis seemnetest kasvatamine või lihtne puhma jagamine. Selles artiklis käsitleme põhjalikult kõiki etappe, mis tagavad eduka istutamise ja paljundamise.
Õige istutusaja ja -koha valik
Parim aeg virsikulehise kelluka istutamiseks on kevadel pärast viimaste öökülmade möödumist või sügisel, piisavalt vara enne püsivate külmade saabumist. Kevadine istutus annab taimele terve suve juurdumiseks ja kohanemiseks, mis tagab hea talvekindluse. Sügisel istutades on oluline jätta taimele vähemalt neli kuni kuus nädalat aega enne maapinna külmumist, et juurestik jõuaks end uues kohas korralikult sisse seada. Mõlemal juhul on oluline vältida istutamist kuuma ja kuiva ilmaga, mis tekitab taimele liigset stressi.
Asukoha valikul tuleb lähtuda taime loomulikest eelistustest, milleks on päikeseline kuni poolvarjuline kasvukoht. Ideaalne on koht, kuhu paistab hommikupäike, kuid mis on kaitstud intensiivse keskpäevase päikese eest, eriti kuumema kliimaga piirkondades. Liiga sügavas varjus jääb õitsemine napiks ja taimevarred venivad valguse poole, muutudes nõrgaks. Samas võib pidev lauspäike, eriti kui muld on kuivapoolne, põhjustada lehtede kõrbemist ja taime kurnatust.
Enne istutuskoha lõplikku valimist tuleb hinnata ka mullaolusid ja ruumi, mis taimele tulevikus vajalikuks osutub. Virsikulehine kellukas eelistab viljakat ja hea drenaažiga pinnast, mis ei lase veel koguneda juurte ümber. Lisaks tuleks arvestada, et taim moodustab aja jooksul laiuva puhma, seega on oluline jätta talle piisavalt ruumi laienemiseks, umbes 30-45 sentimeetrit teiste taimedeni. See tagab hea õhuringluse, mis aitab vältida seenhaiguste teket ja annab taimele piisavalt valgust igast küljest.
Samuti tasub mõelda taime rollile aiakujunduses. Oma püstise kasvu ja elegantsete õitega sobib virsikulehine kellukas suurepäraselt peenra keskele või tagaossa, pakkudes tausta madalamatele taimedele. Ta on kaunis kaaslane teistele püsikutele nagu kurerehad, kassisaba või salveid, luues romantilise ja looduslähedase meeleolu. Asukoha valikul arvestamine nii taime vajaduste kui ka aiakujunduslike eesmärkidega tagab parima ja pikaajalise tulemuse.
Rohkem artikleid sel teemal
Pinnase ettevalmistamine
Pinnase hoolikas ettevalmistamine enne istutamist on üks olulisemaid samme, mis tagab virsikulehise kelluka hea kasvu ja tervise. Alustada tuleks istutusala põhjalikust puhastamisest mitmeaastastest umbrohtudest, eriti nende juurtest, mis võivad hiljem noore taimega konkureerima hakata. Pärast ala puhastamist tuleks maa labidalehe sügavuselt läbi kaevata, et kobestada tihenenud mulda ja parandada selle õhustatust. See muudab juurte jaoks lihtsamaks sügavale pinnasesse tungimise ja toitainete omastamise.
Järgmine samm on mulla struktuuri ja viljakuse parandamine. Kui tegemist on raske ja savise mullaga, tuleks sellesse segada jämedat liiva, peenikest kruusa või komposti, et parandada drenaaži ja vältida vee seismist. Liivase ja kiiresti kuivava mulla puhul on aga kasulik lisada orgaanilist ainet nagu komposti, kõdunenud sõnnikut või turbasammalt, mis aitab mullal paremini niiskust hoida. Orgaanilise aine lisamine rikastab mulda ka oluliste toitainetega, andes taimele hea stardi.
Istutusaugu kaevamisel tuleks lähtuda taime juurepalli suurusest. Auk peaks olema umbes kaks korda laiem ja sama sügav kui taime konteiner. Liiga sügavale istutamine võib põhjustada juurekaela mädanemist, samas kui liiga pinnapealne istutus jätab juured kuivale. Augu põhja võib lisada peotäie aeglaselt vabanevat kompleksväetist või kondijahu, et pakkuda taimele pikaajalist toiteallikat.
Enne taime püsivale kasvukohale istutamist on oluline seda korralikult kasta. Aseta taimepott vette ja hoia seda seal seni, kuni mullapallist ei eraldu enam õhumulle. See tagab, et juurepall on läbinisti märg ja taim ei kannata istutusjärgselt veepuuduse all. Pärast taime august eemaldamist tuleks juurepalli kergelt lahti harutada, eriti kui juured on tihedalt ümber poti keerdunud. See julgustab juuri kasvama väljapoole ja uude pinnasesse.
Rohkem artikleid sel teemal
Istutusprotsess samm-sammult
Kui istutusauk ja taim on ette valmistatud, võib alustada istutamisega. Aseta taim ettevaatlikult auku, jälgides, et juurepalli ülemine serv jääks ümbritseva mullapinnaga samale tasemele. Veendu, et taim on otse ja keset auku. See on oluline nii esteetiliselt kui ka selleks, et juured saaksid igas suunas võrdselt areneda. Vajadusel lisa või eemalda augu põhjast mulda, et saavutada õige istutussügavus.
Hoides taime ühe käega paigal, hakka teise käega auku mullaga täitma. Kasuta selleks varem välja kaevatud ja parandatud mulda. Täida auk poolenisti ja tihenda mulda õrnalt kätega, et eemaldada suured õhutaskud, mis võivad juurte kuivamist põhjustada. Pärast esmast tihendamist kasta taime korralikult, lastes veel täielikult imbuda. See aitab mullal paremini juurte ümber settida.
Pärast kastmist täida auk lõplikult mullaga, jättes selle kergelt kuhja, kuna muld vajub aja jooksul veel veidi. Tihenda pinnas uuesti kergelt ja moodusta taime ümber väike kastmisnõgu. See aitab suunata kastmisvee otse juurtele ja vältida selle laialivalgumist. Viimase sammuna kasta taime veelkord põhjalikult, et tagada mulla täielik kontakt juurtega.
Pärast istutamist on oluline hoida muld järgmise paari nädala jooksul ühtlaselt niiskena, et taim saaks stressivabalt juurduda. Samuti on soovitatav katta taime ümbrus 3-5 sentimeetri paksuse multšikihiga, näiteks koorepuru või kompostiga. Multš aitab säilitada mulla niiskust, pärsib umbrohu kasvu ja kaitseb juuri temperatuurikõikumiste eest. Ära kuhja multši otse vastu taime vart, et vältida mädaniku teket.
Paljundamine jagamise teel
Puhma jagamine on kõige lihtsam ja kiirem viis virsikulehise kelluka paljundamiseks ning see aitab ühtlasi ka emataime noorendada. Parim aeg selleks on varakevadel, kui uued võrsed on just tärganud, või sügisel pärast õitsemise lõppu. Jagamine on soovitatav ette võtta iga kolme kuni nelja aasta tagant, kui puhma keskosa hakkab hõredaks jääma või kui taim on lihtsalt liiga suureks kasvanud. See tagab taime elujõu ja rikkaliku õitsemise jätkumise.
Jagamise alustamiseks kaeva kogu puhmas ettevaatlikult üles, kasutades aiaharki või labidat. Püüa säilitada võimalikult suur ja terve juurepall, vältides juurte liigset vigastamist. Kui puhmas on maast väljas, raputa või pese üleliigne muld juurte ümbert maha, et näha paremini juurestiku struktuuri ja leida sobivad jagamiskohad. See teeb protsessi oluliselt lihtsamaks ja täpsemaks.
Seejärel jaga puhmas terava labida, aianoa või isegi käte abil väiksemateks osadeks. Igal uuel taimel peab olema piisavalt juuri ja vähemalt mõned tugevad kasvupungad või lehekodarikud. Puhma välised, nooremad ja elujõulisemad osad on parimad paljundusmaterjalid. Puhma vana ja puitunud keskosa võib komposti visata, kuna see ei pruugi enam hästi kasvama minna.
Istuta saadud uued taimed kohe ettevalmistatud kasvukohtadele, järgides samu istutuspõhimõtteid nagu konteinertaimede puhul. Kasta neid pärast istutamist põhjalikult ja hoia muld järgnevatel nädalatel niiskena, et soodustada kiiret juurdumist. Äsja jagatud taimed võivad esialgu veidi närbuda, kuid taastuvad tavaliselt kiiresti. Esimestel aastatel pärast jagamist võib õitsemine olla tagasihoidlikum, kuid taim kogub jõudu ja rõõmustab sind tulevikus taas rikkaliku õitemerega.
Paljundamine seemnetest
Virsikulehise kelluka paljundamine seemnetest on aeganõudvam, kuid samas rahuldust pakkuv tegevus, mis võimaldab saada suure hulga uusi taimi. Seemneid võib koguda oma aia taimedelt pärast õitsemist, lastes seemnekupratel täielikult valmida ja kuivada. Samuti on seemned laialdaselt saadaval aianduspoodides. Tuleb arvestada, et sorditaimede seemnetest ei pruugi kasvada emataimega identseid järglasi, eriti kui aias kasvab mitu erinevat sorti lähestikku.
Seemned võib külvata otse avamaale hilissügisel või varakevadel. Sügiskülvi puhul läbivad seemned loomuliku külmaperioodi, mis soodustab idanemist kevadel. Kevadel külvates on soovitatav seemneid enne paar nädalat külmkapis hoida, et imiteerida talvetingimusi. Külva seemned ettevalmistatud ja peenestatud pinnasele, kata need vaid õhukese mullakihiga, kuna need vajavad idanemiseks valgust. Hoia külvikoht niiske kuni tärkamiseni.
Kontrollitumate tingimuste ja parema idanemise tagamiseks on soovitatav seemned ette kasvatada siseruumides. Külva seemned külvikasti või pottidesse varakevadel, umbes 6-8 nädalat enne viimaseid oodatavaid öökülmi. Kasuta spetsiaalset külvimulda ja suru seemned kergelt mulla pinnale, piserdades neid veega. Kata külvinõu klaasi või kilega, et hoida kõrget niiskustaset, ja aseta see valgusküllasesse, sooja kohta. Idanemine võtab tavaliselt aega kaks kuni neli nädalat.
Kui seemikud on tärganud ja neile on kasvanud esimesed pärislehed, tuleks nad pikeerida ehk istutada ükshaaval väikestesse pottidesse. See annab neile rohkem ruumi kasvamiseks ja tugevama juurestiku arendamiseks. Enne avamaale istutamist tuleb noori taimi järk-järgult välistingimustega harjutada. Selleks tõsta neid paari nädala jooksul iga päev mõneks tunniks õue, pikendades õuesoleku aega järk-järgult. Pärast öökülmaohu möödumist võib karastatud noortaimed istutada püsivale kasvukohale.
