Valgus on fotosünteesi aluseks ja seega üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab iga taime, sealhulgas asalea, kasvu, arengut ja õitsemist. Asalea valgusnõudlus on aga mõnevõrra spetsiifiline – ta ei ole ei sügava varju ega ka kõrvetava päikese armastaja. Õige valguse ja varju tasakaalu leidmine on võti lopsaka lehestiku, kompaktse kasvukuju ja rikkaliku õitsemise saavutamiseks. See artikkel süveneb asalea ja valguse suhetesse, selgitades, millist valgust see kaunis taim eelistab, kuidas valguse intensiivsus ja kestus teda mõjutavad ning kuidas ära tunda ja vältida nii valguse puudusest kui ka liigsusest tulenevaid probleeme.
Valguse intensiivsuse ja kestuse mõju
Asalead on oma olemuselt alusmetsataimed, mis tähendab, et nad on looduslikult harjunud kasvama suuremate puude hajutatud valguses. Seetõttu eelistavad nad poolvarjulist kasvukohta, kus nad on kaitstud kõige intensiivsema keskpäevase päikese eest. Hommikune päike, mis on jahedam ja leebem, on neile väga kasulik ja soodustab õiepungade moodustumist. Pärastlõunane tugev päike, eriti suvekuudel, võib aga lehti põletada, põhjustada taimestressi ja panna õied kiiremini närbuma.
Valguse intensiivsus mõjutab otseselt taime kasvu ja välimust. Piisava, kuid mitte liiga intensiivse valguse käes kasvab asalea kompaktseks ja tihedaks põõsaks. Lehed on tumerohelised ja terved ning õitsemine on rikkalik. Kui valgust on liiga vähe, hakkab taim valguse suunas “venima”, oksad muutuvad pikaks ja hapralks ning taim omandab hõreda ja väljaveninud ilme. Lehed võivad muutuda kahvaturoheliseks ja õitsemine jääb kas napiks või puudub sootuks.
Lisaks intensiivsusele on oluline ka valguse kestus ehk fotoperiood. Asalead vajavad õiepungade moodustamiseks piisavalt pikka valget aega. Suvepäevade pikkus on selleks tavaliselt piisav. Toas kasvatatavate asaleade puhul, eriti talvel, kui päevad on lühikesed, võib valguse puudus olla probleemiks, mis takistab õitsemist. Sellisel juhul võib lisavalguse andmine spetsiaalsete taimelampide abil aidata kaasa õiepungade arengule ja tagada rikkaliku õitsemise.
Ideaalne asukoht aias on näiteks idapoolne peenar, kus taim saab nautida hommikupäikest, või suurte mändide või tammede alune ala, kus puuvõra pakub liikuvat, filtritud varju kogu päeva vältel. Vältida tuleks lagedaid alasid ja lõunapoolseid seinaääri, kus päike on kõige intensiivsem. Toas on parimaks kohaks ida- või põhjapoolne aken. Lõunapoolse akna puhul tuleks kasutada kardinat või ribakardinat, et valgust hajutada.
Rohkem artikleid sel teemal
Optimaalne valguse spekter
Kuigi inimsilmale tundub päikesevalgus valgena, koosneb see tegelikult erinevatest värvidest ehk valguse lainepikkustest, mida nimetatakse valguse spektriks. Taimed kasutavad fotosünteesiks peamiselt spektri sinist ja punast osa. Sinine valgus (lainepikkus umbes 400-500 nm) on eriti oluline vegetatiivse kasvu faasis, soodustades tugevate varte ja lehtede arengut ning hoides taime kompaktsena. Punane valgus (lainepikkus umbes 600-700 nm) mängib aga võtmerolli õitsemise ja viljumise protsessides.
Loomulik päikesevalgus sisaldab kõiki vajalikke spektri osi ideaalses tasakaalus. Seetõttu ongi parimaks valgusallikaks alati päike, isegi kui see on hajutatud. Kui kasvatad asalead siseruumides, eriti talvisel pimedal ajal, ja kasutad lisavalgustust, on oluline valida õige spektriga taimelamp. Tavaline hõõglamp ei sobi, kuna see toodab liiga palju soojust ja selle spekter on punases otsas liiga domineeriv, mis võib põhjustada taime väljavenimist.
Parimad valikud kunstliku valgustuse jaoks on täisspektriga LED-lambid või fluorestsentslambid, mis on spetsiaalselt taimede kasvatamiseks loodud. Need lambid imiteerivad päikesevalguse spektrit, pakkudes nii sinist kui ka punast valgust sobivas vahekorras. Täisspektriga lambid tagavad, et asalea saab kõik vajalikud lainepikkused nii tugevaks lehestiku kasvuks kui ka rikkalikuks õitsemiseks. Lambid tuleks paigutada taime kohale piisavale kõrgusele, et vältida lehtede põletust, kuid piisavalt lähedale, et tagada piisav valguse intensiivsus.
Kuigi spektri roheline ja kollane osa on fotosünteesis vähem olulised, mängivad ka nemad rolli taime üldises arengus. Taimed peegeldavad enamiku rohelisest valgusest tagasi, mistõttu nad meile rohelisena paistavadki, kuid osa sellest siiski neeldub ja kasutatakse ära. Seega, mida lähedasem on kunstliku valguse spekter loomulikule päikesevalgusele, seda paremini taim end tunneb ja areneb.
Rohkem artikleid sel teemal
Liiga vähese ja liiga tugeva valguse märgid
Taime välimus ja käitumine on parimad indikaatorid, mis annavad märku, kas valgustingimused on sobivad. Liiga vähese valguse ehk valgusepuuduse korral muutub taim etioolseks. See tähendab, et ta hakkab valguse poole venima, oksad muutuvad pikaks, peenikeseks ja nõrgaks ning sõlmevahed pikenevad. Taim püüab meeleheitlikult oma lehti valgusele lähemale sirutada, kaotades oma kauni kompaktse kuju.
Teine selge märk valgusepuudusest on lehtede värvi muutus. Tavaliselt tumerohelised lehed muutuvad kahvatuks, heleroheliseks või isegi kollakaks. Uued lehed võivad olla tavapärasest väiksemad. Kõige olulisem tagajärg on aga õitsemise vähenemine või täielik lakkamine. Asalea vajab õiepungade moodustamiseks ja arendamiseks piisavalt energiat, mida ta saab ainult piisava valguse olemasolul. Kui valgust napib, suunab taim kogu oma energia ellujäämisele ja vegetatiivsele kasvule.
Liiga tugev valgus on asaleale sama kahjulik kui selle puudus. Kõige ilmsem märk on päikesepõletus, mis väljendub pleekinud, kollaste või valkjate laikudena lehtedel, eriti nendel, mis on päikesele kõige rohkem eksponeeritud. Aja jooksul võivad need laigud muutuda pruuniks, kuivaks ja paberjaks. Leheservad võivad samuti pruuniks tõmbuda ja ülespoole rulluda, justkui püüdes end päikese eest kaitsta.
Lisaks otsesele lehtede kahjustusele võib liiga intensiivne valgus põhjustada taime närbumist isegi siis, kui muld on niiske. See juhtub seetõttu, et lehed aurustavad kuumuse ja valguse mõjul rohkem vett, kui juured suudavad peale tõmmata. Õied pleegivad kiiremini ja nende eluiga lüheneb oluliselt. Üldiselt on liigse valguse käes olev taim stressis, tema kasv aeglustub ja ta on vastuvõtlikum kahjuritele ja haigustele.
Valgustingimuste kohandamine erinevatel aastaaegadel
Asalea valgusnõudlus võib varieeruda sõltuvalt aastaajast, kuna päikese intensiivsus ja päevade pikkus muutuvad. Suvel, kui päike on kõige intensiivsem ja päevad pikad, on eriti oluline kaitsta taime keskpäevase kõrvetava päikese eest. Sel ajal on poolvari lausa hädavajalik. Aias kasvavate taimede puhul pakuvad selleks kaitset suuremad puud või hooned. Potitaimi võib olla vaja suveks viia aia varjulisemasse ossa või paigutada aknalaualt kaugemale tuppa.
Sügisel, kui päikese intensiivsus väheneb ja päevad lühenevad, võib asalea taluda rohkem otsest päikesevalgust. Sügisene mahe päike on isegi kasulik, aidates taimel koguda energiat talveks ja küpsetada õiepungi. Sel ajal võib potitaime liigutada valgusküllasemasse kohta. Samas on oluline jälgida, et taim saaks piisavalt niiskust, kuna päikesepaistelised sügispäevad võivad mulda endiselt kiiresti kuivatada.
Talv on kõige keerulisem periood, eriti siseruumides kasvatatavate asaleade jaoks. Päevad on lühikesed ja päikesevalgust on vähe. Sel ajal tuleks taim paigutada kõige valgusküllasemasse kohta, mis majapidamises leidub, näiteks lõunapoolsele aknalauale. Kuna talvine päike on madal ja vähem intensiivne, ei ole põletuse oht nii suur. Kui loomulikust valgusest jääb siiski väheks, on taimelampide kasutamine väga soovitatav, et hoida taime tervena ja soodustada õitsemist.
Kevadel, kui päike muutub taas tugevamaks ja päevad pikemaks, tuleb olla ettevaatlik. Pärast pikka ja pimedat talve ei tohi taime järsult intensiivse päikese kätte viia. Toas talvitunud taimi, mida plaanitakse õue viia, tuleb päikesega harjutada järk-järgult. Alusta lühikeste perioodidega varjulisemas kohas ja pikenda aegamööda päikese käes viibimise aega. See “karastamine” aitab vältida šokki ja päikesepõletust.
