Rõdu kulla toitainevajadus ja väetamine

Selleks, et kuldkollane rebashein ehk beedens rõõmustaks meid kogu suve oma rikkaliku ja särava õitemerega, vajab ta lisaks päikesele ja veele ka regulaarset toitainetega varustamist. Kuna tegemist on kiirekasvulise ja intensiivselt õitseva taimega, ammendab ta mullas oleva toitainete varu üsna kiiresti, eriti kui kasvab piiratud mahuga anumates nagu rõdukastid ja amplid. Õigeaegne ja tasakaalustatud väetamine on seega üks olulisemaid hooldusvõtteid, mis tagab taimele elujõu, haiguskindluse ja lopsaka õitsemise maist kuni esimeste sügiskülmadeni. Ilma piisava toitainete lisamiseta jääb taim kiduraks, lehed muutuvad heledaks ja õitsemine tagasihoidlikuks.

Beedensi toitainevajadus on kõige suurem aktiivse kasvu ja õitsemise perioodil. Taim vajab tasakaalustatud vahekorras nii makro- kui ka mikroelemente. Makroelementidest on olulisimad lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik soodustab lehtede ja varte kasvu, fosfor on oluline juurestiku arenguks ja õienuppude moodustumiseks ning kaalium tugevdab taime, parandab õite värvi ja suurendab vastupidavust haigustele ja stressile. Lisaks nendele kolmele põhielemendile vajab taim ka mikroelemente nagu raud, magneesium, vask, tsink ja boor, mis on samuti olulised taime ainevahetusprotsessides.

Väetamist tuleks alustada umbes kaks nädalat pärast taime istutamist, andes talle aega uues kasvukohas juurduda. Väetamist jätkatakse regulaarselt kogu suve jooksul, tavaliselt kuni augusti lõpuni või septembri alguseni. Sügisel, kui päevad lühenevad ja temperatuurid langevad, hakkab taime kasv aeglustuma ja toitainete vajadus väheneb. Sel ajal tuleks väetamist vähendada või see sootuks lõpetada, et taim saaks valmistuda puhkeperioodiks. Ületalve hoitavaid taimi ei väetata talvisel puhkeperioodil üldse.

Väetise valikul tuleks eelistada spetsiaalselt õitsvatele suvelilledele mõeldud väetisi. Need sisaldavad toitaineid õiges vahekorras, kus on tavaliselt suurem fosfori- ja kaaliumisisaldus, mis soodustab rikkalikku õitsemist. Vältida tuleks liiga lämmastikurikkaid väetisi, sest need panevad taime kasvatama lopsakat lehestikku õite arvelt. Oluline on järgida pakendil olevaid juhiseid ja mitte ületada soovitatud väetisekoguseid, sest üleväetamine võib taime juuri kahjustada ja viia taime hukkumiseni.

Väetiste tüübid

Turul on saadaval mitmesuguseid väetisi, mis sobivad kuldkollase rebasheina väetamiseks. Kõige levinumad ja mugavamad on vedelväetised. Neid lisatakse kastmisveele vastavalt pakendil olevale juhendile, tavaliselt kord nädalas või iga kahe nädala tagant. Vedelväetised on kiire toimega, kuna taim saab toitained kätte kohe lahustunud kujul. See teeb neist ideaalse valiku kiireks turgutamiseks, kui taimel on ilmnenud toitainepuuduse märke.

Teine populaarne valik on pikaajalised väetised, mis on graanulite, pulkade või tablettide kujul. Need segatakse istutamisel mulda või surutakse hiljem mullapinda taime lähedal. Pikaajalised väetised vabastavad toitaineid aeglaselt ja ühtlaselt mitme kuu jooksul, mistõttu ei ole vaja taime nii tihti lisaks väetada. See on mugav lahendus neile, kel ei ole aega või võimalust regulaarselt vedelväetisega toimetada. Siiski võib suve teises pooles, kui õitsemine on kõige intensiivsem, olla vajalik anda lisaks ka vedelväetist.

Lisaks mineraalväetistele võib kasutada ka orgaanilisi väetisi. Hea valik on näiteks kompost, mis lisaks toitainetele parandab ka mulla struktuuri ja veehoidmisvõimet. Komposti võib segada istutusmulda või lisada hiljem multšikihina taime ümber. Samuti sobivad orgaanilised vedelväetised, näiteks mereadru ekstrakt või linnusõnniku leotis. Orgaanilised väetised on loodussõbralikud ja vähendavad üleväetamise ohtu, kuid nende toime on tavaliselt aeglasem ja toitainete sisaldus võib varieeruda.

Parima tulemuse saavutamiseks võib kombineerida erinevaid väetisetüüpe. Näiteks võib istutamisel segada mulda pikaajalist väetist ja komposti ning suve jooksul anda lisaks vedelväetist vastavalt taime vajadustele. Oluline on jälgida taime seisundit – kui lehed on rohelised ja lopsakad ning õitsemine rikkalik, on toitainetega kõik korras. Kui aga ilmnevad puudujäägi märgid, tuleks reageerida kiiresti.

Väetamise reeglid

Väetamisel on mõned olulised reeglid, mida tuleks järgida, et vältida taime kahjustamist. Kõige tähtsam reegel on see, et kunagi ei tohi väetada kuiva taime. Enne väetislahuse andmist tuleb muld alati korralikult läbi kasta puhta veega. Väetise andmine kuivale mullale võib põhjustada juurte põletust, kuna väetise kontsentratsioon mullas muutub liiga kõrgeks. Seega, kasta esmalt, väeta seejärel.

Teiseks, järgi alati pakendil olevaid juhiseid ja ära ületa soovitatud koguseid. Üleväetamine on taimele ohtlikum kui alaväetamine. Liiga suur väetisekontsentratsioon kahjustab juuri ja takistab vee omastamist, mille tagajärjel taim närbub ja võib hukkuda. Kui kahtled, on parem kasutada pigem nõrgemat lahust kui tugevamat. Noori ja äsja ümberistutatud taimi tuleks väetada poole lahjema lahusega kui täiskasvanud taimi.

Kolmandaks, väeta ainult aktiivsel kasvuperioodil. Nagu mainitud, ei vaja taim väetamist sügisel ja talvel. Samuti tuleks väetamine ajutiselt peatada, kui taim on haige või kahjuritest räsitud. Esmalt tuleks tegeleda probleemi põhjusega ja lasta taimel taastuda. Väetamine võib stressis taimele lisakoormust tekitada. Pärast taime tervenemist võib väetamisega ettevaatlikult uuesti alustada.

Neljandaks, väldi väetislahuse sattumist taime lehtedele ja õitele. Kuigi on olemas ka lehekaudseid väetisi, on enamik juurte kaudu omastatavaid väetisi lehtedele sattudes kahjulikud. Eriti päikesepaistelise ilmaga võivad väetisepiisad lehtedele põletuslaike tekitada. Kasta väetislahusega otse mullapinnale. Kui väetist satub siiski lehtedele, loputa need puhta veega üle.

Toitainepuuduse tunnused

Taime välimus annab sageli märku sellest, kui tal on mõnest toitainest puudus. Oskus neid märke lugeda aitab õigeaegselt sekkuda ja taimele vajalikku abi anda. Kõige levinum on lämmastikupuudus, mis väljendub taime kasvu aeglustumises ja alumiste, vanemate lehtede kollaseks muutumises. Lehed muutuvad ühtlaselt kahvaturoheliseks või kollaseks, alustades lehe tipust. Tugeva puuduse korral võivad lehed ka maha langeda.

Fosforipuudus avaldub sageli lehtede tumeroheliseks või isegi lillakaks värvumises. Kasv on kängunud ja õitsemine on nõrk või puudub sootuks. Fosforipuudus esineb sagedamini jahedas ja happelises mullas. Kaaliumipuuduse tunnuseks on vanemate lehtede servade kollaseks või pruuniks muutumine, justkui oleksid need kõrbenud. Lehed võivad ka rulli tõmbuda ja taim tervikuna on lõtv ja vastuvõtlik haigustele.

Rauapuudus on samuti üsna levinud, eriti kui kastmisvesi on väga lubjarikas. Rauapuuduse korral muutuvad noored, ülemised lehed kollaseks, kuid leherood jäävad roheliseks. Seda nimetatakse kloroosiks. Magneesiumipuudus sarnaneb rauapuudusega, kuid kollaseks muutuvad vanemate lehtede roodudevahelised alad, tekitades marmorja mustri.

Kui märkad mõnda neist sümptomitest, on tõenäoliselt tegemist toitainepuudusega. Kõige kiirem lahendus on anda taimele tasakaalustatud kompleksväetist, mis sisaldab nii makro- kui ka mikroelemente. Tavaliselt taastub taim pärast väetamist üsna kiiresti. Pikaajalise probleemi vältimiseks on oluline tagada regulaarne ja tasakaalustatud väetamine kogu kasvuperioodi vältel.

Väetamine erinevates kasvuanumates

Väetamise vajadus ja sagedus sõltuvad ka sellest, kus kuldkollane rebashein kasvab. Kõige intensiivsemat väetamist vajavad amplites ja väikestes rõdukastides kasvavad taimed. Nende mullamaht on väike, mistõttu toitained ammenduvad kiiresti ja uhutakse ka sagedase kastmisega välja. Sellistes anumates kasvavaid taimi tuleks väetada vedelväetisega vähemalt kord nädalas.

Suuremates konteinerites ja lillekastides on olukord veidi parem, kuna suurem mullamaht suudab hoida rohkem toitaineid. Siiski vajavad ka need taimed regulaarset väetamist, et püsida lopsakad ja õitsvad. Siin võib piisata väetamisest iga kahe nädala tagant või kasutada pikaajalist väetist, mida täiendatakse vajadusel vedelväetisega.

Peenras kasvav beedens vajab kõige vähem lisaväetamist, eriti kui pinnas on enne istutamist hästi ette valmistatud ja kompostiga rikastatud. Aiamullas on toitainete varu suurem ja taim suudab oma juurtega laiemalt toitaineid otsida. Siiski on ka peenras soovitatav anda taimele suve jooksul paar korda lisajõudu kompleksväetisega, et tagada eriti rikkalik õitsemine.

Kokkuvõttes on väetamine kuldkollase rebasheina kasvatamisel oluline osa hooldusest. Regulaarne ja tasakaalustatud toitainetega varustamine tagab terve, tugeva ja rikkalikult õitseva taime, mis pakub silmailu kogu suveks. Jälgides oma taime ja reageerides tema vajadustele, on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi ja nautida päikesekollast õitemerd oma rõdul või aias.