Inglise lavendel, see aromaatne ja kaunis poolpõõsas, on tuntud oma vähenõudlikkuse poolest, mis tuleneb tema päritolust Vahemere kivistelt ja toitainevaestelt nõlvadelt. See pärand tähendab, et taim on kohastunud kasvama tingimustes, kus toitaineid napib, ning liigne väetamine võib talle kasu asemel hoopis kahju tuua. Erinevalt paljudest teistest aiataimedest, mis vajavad rikkalikku ja viljakat mulda, eelistab lavendel pigem lahjat pinnast. Liiga rammus muld ja ohtralt väetisi panevad taime küll lopsakalt lehti kasvatama, kuid seda õite arvelt, ning muudavad taime ka talveõrnaks ja haigustele vastuvõtlikumaks. Selles artiklis uurimegi lähemalt, millised on inglise lavendli tegelikud toitainevajadused ja kuidas teda väetada nii, et see toetaks tervet kasvu ja rikkalikku õitsemist, mitte ei kahjustaks taime.
Inglise lavendli peamine toitainevajadus on seotud pigem mulla struktuuri ja pH-tasemega kui kõrge toitainesisaldusega. Nagu korduvalt rõhutatud, on kõige olulisem tagada suurepärane drenaaž, mis laseb liigsel veel kiiresti ära voolata. Pinnas peaks olema kerge ja liivane. Toitainete osas eelistab lavendel pinnast, mis on pigem vaene kui rikas. Viljakas mustmuld või pidev väetamine lämmastikurikaste väetistega soodustab küll rohelise massi kasvu, kuid tulemuseks on väljaveninud, nõrkade vartega taim, mis lamandub kergesti ja õitseb vähe.
Mulla pH-tase on lavendli jaoks olulisem kui toitainete kontsentratsioon. Inglise lavendel eelistab neutraalset kuni kergelt aluselist pinnast, mille pH on vahemikus 6,5 kuni 7,5. Happelises mullas (pH alla 6,0) on taimel raskusi teatud toitainete, eriti fosfori ja kaltsiumi, omastamisega, mis on olulised juurte arenguks ja õitsemiseks. Enne lavendli istutamist on soovitatav kontrollida mulla pH-d. Kui see on liiga happeline, saab seda parandada, lisades mulda aialupja või purustatud munakoori. See samm on sageli olulisem kui igasugune hilisem väetamine.
Enamasti piisab lavendlile toitainetest, mis on juba mullas olemas, eriti kui istutamisel on pinnast parandatud vähese kompostiga. Kompost on suurepärane orgaaniline aine, mis parandab mulla struktuuri ja vabastab toitaineid aeglaselt, vastavalt taime vajadustele. Ühekordne kompostilisamine istutusauku või õhuke kiht komposti taime ümber varakevadel on tavaliselt kõik, mida lavendel terveks hooajaks vajab. See tagab tasakaalustatud toitainete pakkumise, ilma et see stimuleeriks liigset lehtede kasvu.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et lavendli väetamisel kehtib põhimõte “vähem on rohkem”. Selle asemel, et keskenduda pidevale väetamisele, tuleks tagada taimele sobiv kasvukeskkond: päikesepaisteline asukoht, suurepärase drenaažiga ja sobiva pH-tasemega pinnas. Need on terve ja rikkalikult õitseva lavendlipõõsa kasvatamise peamised eeldused. Järgnevates peatükkides vaatleme lähemalt, millal ja millega lavendlit väetada, kui selleks peaks siiski vajadus tekkima.
Millal ja kuidas väetada
Kuigi lavendel on vähenõudlik, võib lahjas või liivases pinnases, kust toitained kergesti välja uhutakse, tekkida vajadus kergeks lisaväetamiseks. Parim aeg lavendli väetamiseks on varakevadel, just siis, kui taim alustab aktiivset kasvu. Sel ajal antud väetis annab taimele vajaliku tõuke uute võrsete ja lehtede kasvatamiseks ning valmistab teda ette suviseks õitsemiseks. Kevadine väetamine tagab, et toitained on taimele kättesaadavad just siis, kui ta neid kõige rohkem vajab.
Väetamiseks on kõige parem kasutada aeglaselt vabanevat orgaanilist väetist, näiteks hästi kõdunenud komposti või spetsiaalselt lavendlile või Vahemere ürtidele mõeldud väetist. Õhuke kiht komposti, mis laotatakse taime ümber ja segatakse kergelt pinnasesse, on sageli täiesti piisav. Orgaanilised väetised parandavad lisaks toitainete andmisele ka mulla struktuuri ja soodustavad kasulike mikroorganismide tegevust. Vältida tuleks kiiretoimelisi ja lämmastikurikkaid mineraalväetisi, mis võivad põhjustada taime liiga kiiret ja nõrka kasvu.
Väetist ei tohiks kunagi panna otse vastu taime vart ega juurekaela, kuna see võib põhjustada põletust ja mädanemist. Väetis tuleks laotada taime ümber võra laiuselt, sinna, kus asuvad aktiivsed toitaineid omastavad juured. Pärast väetise laotamist on soovitatav pinda kergelt kasta, et aidata toitainetel mulda imbuda ja juurteni jõuda. See on ainus kord, kui lavendlit tuleks väetada. Ühekordsest kevadisest väetamisest piisab terveks hooajaks.
Väetamine tuleks lõpetada hiljemalt suve keskel. Hilissuvine või sügisene väetamine, eriti lämmastikuga, on lavendlile kahjulik. See stimuleerib uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut puituda. Sellised võrsed on külmakartlikud ja saavad talvel kergesti kahjustada, mis omakorda nõrgestab kogu taime ja muudab ta vastuvõtlikumaks haigustele. Sügisel peaks taim keskenduma energia varumisele juurtesse ja valmistuma talvepuhkuseks, mitte uute lehtede kasvatamisele.
Toitainete puuduse ja liia tunnused
Kuigi see on haruldane, võib lavendlil tekkida toitainete puudus, eriti väga liivases või pidevalt läbi pestud pinnases. Üks märk toitainete puudusest võib olla aeglane ja kängunud kasv. Kui taim jääb väikeseks, areneb visalt ega tooda piisavalt uusi võrseid, võib see viidata üldisele toitainete nappusele. Samuti võivad lehed olla tavapärasest heledamad, kahvaturohelised või isegi kollakad. Oluline on siiski eristada toitainepuudusest tingitud kolletumist ülekastmisest põhjustatud kolletumisest, mis on palju levinum probleem.
Vähene õitsemine või väga väikesed õisikud võivad samuti viidata toitainete, eriti fosfori puudusele. Fosfor on oluline element õite ja juurte arenguks. Kui taim kasvatab küllaldaselt lehti, kuid õitseb vähe, võib proovida kevadel kasutada fosforirikkamat väetist, näiteks kondijahu. Siiski tuleks enne väetamisega kiirustamist veenduda, et vähese õitsemise põhjus ei ole milleski muus, näiteks päikesevalguse puuduses, vales lõikuses või liiga happelises mullas.
Toitainete liiaga seotud probleemid on lavendli puhul palju sagedasemad kui puudusest tingitud mured. Liigse lämmastiku kõige selgem tunnus on lopsakas, tumeroheline ja kiire kasv, kuid õite arvelt. Taim võib muutuda väljaveninuks, nõrkade ja painduvate vartega, mis ei suuda õisikute raskust kanda ja vajuvad laiali. Selline taim on ka vastuvõtlikum lehetäide rünnakule ja seenhaigustele, nagu hahkhallitus. Lisaks muudab liigne lämmastik taime koed vesiseks ja külmaõrnaks, mis suurendab talvekahjustuste riski.
Kui kahtlustad, et oled lavendlit üle väetanud, on parim lahendus väetamine koheselt lõpetada. Kui taim on potis, võib proovida mulda läbi pesta, kastes seda ohtra veega, mis aitab liigsed toitained mullast välja uhtuda. Peenras kasvava taime puhul aitab vaid aeg. Aja jooksul uhuvad vihmad liigsed toitained sügavamale pinnasesse. Tulevikus tuleks väetamisega olla oluliselt tagasihoidlikum või sellest sootuks loobuda, keskendudes pigem mulla struktuuri parandamisele.
Konteinerlavendli väetamine
Pottides ja konteinerites kasvatatav lavendel vajab regulaarsemat väetamist kui avamaal kasvav taim. Selle põhjuseks on piiratud mullakogus ja asjaolu, et sagedase kastmisega uhutakse toitained mullast kiiremini välja. Siiski kehtib ka potilavendli puhul mõõdukuse printsiip. Üleväetamine on potis isegi ohtlikum, kuna toitained kontsentreeruvad väikeses ruumis ja võivad kergesti juuri kahjustada.
Konteinerlavendlit on parim väetada aktiivsel kasvuperioodil, kevadest kuni suve keskpaigani. Selleks sobib hästi tasakaalustatud, vees lahustuv väetis, mida on lahjendatud poole või isegi veerandi võrra võrreldes pakendil soovitatuga. Väetislahusega võib kasta umbes kord kuus. Oluline on valida väetis, milles on madal lämmastikusisaldus (N) ning kõrgem fosfori (P) ja kaaliumi (K) sisaldus. Kaalium aitab kaasa taime vastupidavusele haiguste ja stressi suhtes.
Alternatiivina vedelväetisele võib kevadel potimulla pinnale lisada pikaajalise toimega väetisegraanuleid. Need vabastavad toitaineid aeglaselt mitme kuu jooksul iga kord, kui taime kastetakse. See on mugav ja turvaline viis tagada taimele ühtlane toitainetega varustatus, vältides järske toitainete kontsentratsiooni tõuse. Ka siin tuleks valida spetsiaalselt Vahemere taimedele või ürtidele mõeldud väetis ja kasutada seda vastavalt juhistele või isegi veidi vähem.
Sügisel ja talvel ei tohi potis kasvavat lavendlit väetada. Sel ajal on taim puhkeseisundis ja ei vaja lisatoitaineid. Talvel jahedas ruumis hoitava taime väetamine võib sundida teda enneaegselt kasvama hakkama, mis kurnab taime ja muudab ta kevadiseks kasvuks nõrgaks. Väetamisega võib uuesti alustada alles kevadel, kui ilmad on soojenenud ja taim näitab esimesi märke uuest kasvust.
Looduslikud alternatiivid väetistele
Keemiliste väetiste asemel on lavendli jaoks sageli paremad ja ohutumad looduslikud alternatiivid, mis parandavad mulla tervist ja pakuvad taimedele tasakaalustatud toitu. Nagu juba mainitud, on kompost parim valik. See mitte ainult ei paku aeglaselt vabanevaid toitaineid, vaid parandab ka mulla struktuuri, vee hoidmise võimet ja soodustab kasulike mikroorganismide elutegevust. Õhuke kiht komposti kevadel on kõik, mida enamik lavendlitaimi vajab.
Teine suurepärane looduslik väetis, eriti aluselise mulla armastajale nagu lavendel, on puutuhk. Puutuhk on rikas kaaliumi ja kaltsiumi poolest ning aitab tõsta mulla pH-taset. Tuhka tuleks kasutada ettevaatlikult ja mõõdukalt, puistates seda õhukese kihina taime ümber varakevadel ja segades selle kergelt mulda. Vältida tuleks grillsöe tuhka, mis võib sisaldada kahjulikke aineid. Puutuhka ei tohiks kasutada, kui mulla pH on juba aluseline.
Purustatud munakoored on veel üks hea looduslik viis kaltsiumi lisamiseks ja mulla pH tõstmiseks. Kaltsium on oluline taime rakuseinte tugevdamiseks. Munakoored kõdunevad aeglaselt, pakkudes pikaajalist kaltsiumiallikat. Enne kasutamist tuleks munakoored pesta, kuivatada ja peeneks purustada, et kiirendada nende lagunemist mullas. Purustatud koored võib segada istutusmulda või puistata taime ümber.
Mõned aednikud kasutavad ka merevetikaekstrakti, mis on rikas mikroelementide ja kasvuhormoonide poolest. Merevetikaekstrakti kasutatakse tavaliselt leheväetisena, piserdades seda lahjendatud kujul taime lehtedele. See on hea viis anda taimele kiire energiasüst, eriti kui ta on stressis või näitab toitainepuuduse märke. Siiski tuleks ka sellega olla mõõdukas, et mitte taime üle stimuleerida.
