Igihaljas kaerik on suurepärane valik igasse aeda, pakkudes struktuuri, tekstuuri ja kaunist sinakashalli värvi aastaringselt. Selle taime edukas kasvatamine algab aga korrektsest istutamisest ja teadmistest, kuidas seda paljundada. Õige istutusprotsess tagab taime kiire juurdumise ja hea tervise, luues aluse aastatepikkusele ilule. Samuti on paljundamise oskus kasulik, võimaldades sul soodsalt oma aiakujundust laiendada või sõpradega taimi jagada. Selles artiklis käsitleme põhjalikult kõiki samme, alates ideaalse kasvukoha valikust kuni erinevate paljundamismeetoditeni, et saaksid nautida lopsakaid ja terveid igihalja kaeriku puhmikuid.
Ideaalse kasvukoha valimine
Õige kasvukoha leidmine on igihalja kaeriku istutamisel kõige olulisem samm, mis määrab suuresti taime edasise käekäigu. See kõrreline on tõeline päikesearmastaja ja vajab oma iseloomuliku sinise värvi saavutamiseks ja säilitamiseks vähemalt kuus tundi otsest päikesevalgust päevas. Kuigi taim võib taluda ka kerget poolvarju, jääb tema lehestik sellistes tingimustes pigem rohekaks ning puhmik võib muutuda hõredamaks ja laialivalguvaks. Seega, vali oma aias kõige päikesepaistelisem ja avatum koht.
Teine kriitilise tähtsusega tegur on pinnase kvaliteet, eriti selle drenaaživõime. Igihaljas kaerik ei talu absoluutselt “märgade jalgadega” seismist, mis tähendab, et liigniiskus ja seisev vesi on talle hukatuslikud, põhjustades juuremädanikku. Ideaalne pinnas on kerge, liivane või kruusane ning hästi vett läbilaskev. Kui sinu aiamuld on raske ja savine, tuleb seda enne istutamist parandada, lisades jämedat liiva, peenikest kruusa või komposti, et muuta see õhulisemaks ja parema drenaažiga.
Asukoha valikul mõtle ka taime lõplikule suurusele ja kujule. Igihaljas kaerik kasvab umbes 60-80 cm kõrguseks ja sama laiaks elegantseks puhmikuks. Jäta talle piisavalt ruumi laienemiseks, et ta ei peaks konkureerima naabertaimedega valguse, vee ja toitainete pärast. Hea õhuringlus taimede vahel on oluline ka haiguste, näiteks rooste, ennetamiseks. Planeeri istutusala nii, et taime kaunis purskkaevulaadne vorm pääseks hästi esile.
Samuti arvesta kasvukoha valikul talviste tingimustega. Väldi kohti, kuhu koguneb talvel sulavesi või kuhu lükatakse suuri lumekuhjasid. Talvine liigniiskus on taimele ohtlikum kui külm. Kerge kalle on ideaalne, kuna see tagab liigse vee loomuliku äravoolu. Õige kasvukoha valikuga lood sa taimele tingimused, kus ta vajab minimaalset hooldust ja püsib aastaid terve ja kaunis.
Rohkem artikleid sel teemal
Istutusprotsess samm-sammult
Kui ideaalne kasvukoht on leitud ja pinnas ette valmistatud, on aeg asuda istutamise juurde. Parim aeg igihalja kaeriku istutamiseks on kevadel, pärast viimaseid öökülmi, või varasügisel. Kevadine istutus annab taimele terve hooaja juurdumiseks, samas kui sügisene istutus peaks toimuma piisavalt vara, et taim jõuaks enne talve tulekut kohaneda. Väldi istutamist kuuma ja kuiva ilmaga keset suve, kuna see tekitab taimele liigset stressi.
Alusta istutusaugu kaevamisest, mis peaks olema umbes kaks korda laiem kui taime juurepall ja sama sügav. Laiem auk annab juurtele piisavalt ruumi laiali kasvamiseks ja kobestatud pinnasesse tungimiseks. Kui pinnas on raske, kaeva auk veidi sügavam ja lisa põhja drenaažikiht, näiteks kruusast või kergkruusast, et parandada vee äravoolu. See samm on eriti oluline savise pinnase puhul.
Võta taim ettevaatlikult potist välja, püüdes juurepalli mitte kahjustada. Kui juured on tihedalt ümber poti põhja keerdunud, haruta need õrnalt lahti. See soodustab juurte kasvamist väljapoole ja pinnasesse, mitte ringiratast. Aseta taim istutusauku nii, et juurepalli ülemine serv jääks ümbritseva mullapinnaga tasa või veidi kõrgemale. Liiga sügavale istutamine võib põhjustada krooni mädanemist.
Täida istutusauk mullaga, tihendades seda kergelt kätega, et eemaldada õhutaskud. Pärast augu täitmist kasta taime põhjalikult. Esimene korralik kastmine on ülioluline, kuna see aitab mullal tihedalt ümber juurte settida ja tagab hea kontakti juurte ja pinnase vahel. Pärast istutamist jälgi taime regulaarselt ja hoia muld esimese paari nädala jooksul ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg, kuni näed uue kasvu märke.
Rohkem artikleid sel teemal
Paljundamine puhmiku jagamise teel
Puhmiku jagamine on kõige levinum ja lihtsam viis igihalja kaeriku paljundamiseks. See meetod mitte ainult ei anna sulle uusi taimi, vaid aitab ka noorendada vana emataime, mis võib aja jooksul muutuda keskelt tühjaks ja vähem elujõuliseks. Soovitatav on taime jagada iga 3-5 aasta tagant, et säilitada selle elujõud ja kompaktne vorm. Parim aeg jagamiseks on varakevadel, kui uus kasv alles algab.
Jagamiseks valmistudes vali jahe ja pilvine päev, et vähendada taimede stressi. Alustuseks kaeva kogu puhmik ettevaatlikult maast välja, kasutades teravat labidat. Püüa säilitada võimalikult suur juurepall, et minimeerida juurte kahjustusi. Kui puhmik on maast väljas, raputa õrnalt liigne muld maha, et näha paremini juurestruktuuri ja taime krooni.
Nüüd on aeg puhmik osadeks jagada. Väiksemate puhmikute puhul võib seda teha käsitsi, tõmmates taime õrnalt lahku. Suuremate ja tihedamate puhmikute puhul on vaja kasutada tööriistu. Terav labidas, suur nuga või isegi kirves on tõhusad vahendid juurepalli läbilõikamiseks. Veendu, et igal eraldatud osal oleks piisav kogus terveid juuri ja vähemalt paar lehepuhmast. Eemalda ja viska ära kõik surnud või puitunud osad puhmiku keskelt.
Pärast jagamist istuta uued taimeosad kohe tagasi aeda või pottidesse. Ära lase juurtel ära kuivada. Istuta need samale sügavusele, nagu emataim kasvas, ja kasta põhjalikult. Äsja jagatud taimed on alguses tundlikumad ja vajavad regulaarset kastmist, kuni nad on korralikult juurdunud. Mõne nädala jooksul peaksid nägema uut kasvu, mis annab märku edukast paljundamisest.
Paljundamine seemnetega
Igihalja kaeriku paljundamine seemnetega on samuti võimalik, kuid see on aeganõudvam ja tulemused võivad olla varieeruvad. Erinevalt jagamisest ei taga seemnetega paljundamine alati emataimega identseid järglasi, eriti kui tegemist on sordiga. Liigi puhul on tulemused usaldusväärsemad. Seemned võib koguda oma taimedelt pärast nende valmimist hilissuvel või osta aianduspoest.
Seemnete külvamiseks on parim aeg varakevadel, umbes 6-8 nädalat enne viimaseid öökülmi. Külva seemned külvikasti või väikestesse pottidesse, kasutades kvaliteetset ja hästi vett läbilaskvat külvimulda. Kata seemned vaid õhukese mullakihiga, kuna nad vajavad idanemiseks valgust. Piserda muld kergelt niiskeks ja kata külvinõu klaasi või kilega, et hoida niiskust ja soojust.
Aseta külvinõu sooja ja valgesse kohta, kuid väldi otsest päikesevalgust, mis võib noori idusid kõrvetada. Optimaalne idanemistemperatuur on umbes 20-22 kraadi. Idanemine võib võtta aega mõnest nädalast kuni kuuni, seega ole kannatlik. Hoia muld kogu idanemisperioodi vältel ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg. Kui seemikud on tärganud, eemalda kate, et tagada hea õhuringlus ja vältida seenhaigusi.
Kui seemikutel on paar pärislehte, on aeg need pikeerida ehk istutada ükshaaval suurematesse pottidesse. See annab neile rohkem ruumi kasvamiseks ja tugevama juurestiku arendamiseks. Jätka noorte taimede kasvatamist valgusküllases kohas ja kasta neid regulaarselt. Pärast öökülmade möödumist ja enne püsivale kasvukohale istutamist on oluline taimi järk-järgult välistingimustega harjutada. See protsess, mida nimetatakse karastamiseks, kestab tavaliselt umbes nädala.
Noorte taimede hooldus
Pärast istutamist, olgu tegemist siis poest ostetud, jagatud või seemnest kasvatatud taimega, vajavad noored igihaljad kaerikud esimestel kuudel ja esimesel aastal erilist tähelepanu. Kõige olulisem on tagada piisav, kuid mitte liigne niiskus. Erinevalt täiskasvanud ja põuakindlast taimest on noore taime juurestik alles arenemas ega ulatu sügavale pinnasesse. Seetõttu tuleb mulda regulaarselt kontrollida ja kuivaperioodidel kasta.
Kastmisel jälgi, et vesi jõuaks sügavale juurteni. Pindmine kastmine soodustab pinnapealsete juurte teket, mis muudab taime tulevikus põua suhtes tundlikumaks. Hea reegel on kasta harvem, kuid põhjalikult. Lase mulla pealmisel kihil kastmiskordade vahel ära kuivada, et vältida juuremädaniku ohtu. Esimesel aastal on noor taim ülekastmise suhtes eriti tundlik.
Noorte taimede ümbrus tuleks hoida umbrohuvaba. Umbrohi konkureerib noore taimega vee, toitainete ja valguse pärast ning võib selle kasvu pidurdada. Regulaarne rohimine on lihtne, kuid väga tõhus viis aidata oma noorel igihaljal kaerikul kiiremini ja tugevamaks kasvada. Multšikihi kasutamine taime ümber aitab samuti umbrohtu alla suruda ja säilitada mullas niiskust, kuid veendu, et multš ei puutuks otse taime krooniga kokku.
Esimesel kasvuaastal ei vaja noor taim tavaliselt palju lisaväetist, eriti kui ta on istutatud toitaineterikkasse mulda. Liigne väetamine võib soodustada kiiret, kuid nõrka kasvu. Kui muld on väga kehv, võib kevadel anda väikese koguse aeglaselt vabanevat püsikutele mõeldud väetist. Esimesel talvel võivad noored taimed, eriti karmima kliimaga piirkondades, vajada kerget talvekatet, näiteks kuuseoksi, et kaitsta neid külma ja talvise päikese eest.
📷: Drew Avery, CC BY 2.0, via Wikimedia Commons
