Enelate perekond pakub aiakujundajale uskumatult laia valikut erineva suuruse, kuju ja õievärviga põõsaid, mis sobivad pea igasse aeda. Nende istutamine ja paljundamine on jõukohane ka algajale aednikule, kuna tegemist on üldjuhul vähenõudlike ja hästi kohanevate taimedega. Õige istutusviis ja -aeg loovad aga tugeva aluse taime edasisele heale kasvule ja tervisele. Samuti on enelate paljundamine suurepärane viis soodsalt ja lihtsalt oma aeda uusi taimi lisada või olemasolevaid sorte sõpradega jagada. Olgu tegemist siis uue istiku soetamisega aianduskeskusest või ise pistikute tegemisega, teadlik lähenemine tagab parima tulemuse ja lopsakad, rikkalikult õitsevad põõsad aastateks.
Enela istutamiseks on parim aeg kas varakevad, pärast maapinna sulamist ja enne pungade puhkemist, või sügisel, septembrist oktoobrini. Sügisesel istutamisel on oluline jätta taimele piisavalt aega juurdumiseks enne püsivate külmade saabumist, tavaliselt umbes 4-6 nädalat. Kevadine istutamine annab taimele terve hooaja kasvamiseks ja kohanemiseks. Konteineristikuid, mida müüakse mullapalliga potis, võib tegelikult istutada kogu hooaja vältel, vältides vaid kõige kuumemaid ja kuivemaid perioode suvel, kuna siis on taime hooldamine ja kastmine keerulisem.
Kasvukoha valikul tuleks eelistada päikesepaistelist või kerget poolvarju. Enamik enelaid õitseb kõige rikkalikumalt täispäikeses, mis toob esile ka värvilise lehestikuga sortide kirkad toonid. Pinnase osas on nad küllaltki leplikud, kuid eelistavad viljakat ja head drenaaži. Oluline on vältida kohti, kuhu koguneb liigvesi, sest seisev niiskus võib põhjustada juuremädanikku. Enne istutamist on soovitatav pinnas läbi kaevata ja vajadusel parandada komposti või kõdunenud sõnnikuga, et muuta see toitainerikkamaks ja õhulisemaks.
Istutusaugu ettevalmistamisel tuleks lähtuda reeglist, et see peaks olema umbes kaks korda laiem kui taime juurepall ja sama sügav. See annab juurtele piisavalt ruumi laiali kasvamiseks kobestatud pinnases. Enne taime auku asetamist on soovitatav selle juurepalli korralikult kasta, hoides seda mõned minutid veeämbris, kuni õhumulle enam ei eraldu. See tagab, et juured on istutamise hetkel hästi niisutatud. Taime auku asetades tuleb jälgida, et juurekael jääks mullapinnaga samale tasemele, mitte sügavamale.
Pärast istutusaugu täitmist mullaga tuleb see hoolikalt kinni tallata, et vältida õhutaskute teket juurte ümber. Seejärel tuleb taime põhjalikult kasta, isegi kui muld on niiske. Rikkalik kastmine aitab mullal tihedamalt ümber juurte settida ja tagab hea kontakti. Pärast istutamist on soovitatav katta põõsa ümbrus multšikihiga, mis aitab hoida mullas niiskust, pärssida umbrohtude kasvu ja kaitsta juuri temperatuurikõikumiste eest. Esimesel kasvuperioodil vajab noor taim regulaarset kastmist, et tagada edukas juurdumine.
Rohkem artikleid sel teemal
Istutusmaterjali valik
Kvaliteetse istutusmaterjali valimine on esimene ja üks olulisemaid samme eduka tulemuse saavutamiseks. Aianduskeskustes ja puukoolides on enelaid saadaval nii paljasjuursete istikutena kui ka konteinerites. Konteineristikud on üldjuhul kindlam valik, kuna nende juurestik on istutamise ajal vähem häiritud ja nad juurduvad kergemini. Istikut valides tuleks eelistada tugevate, hästi harunenud võrsetega ja tervete lehtedega taime. Vältida tuleks taimi, millel on kuivanud või kolletunud lehed, vigastatud oksad või märgid kahjuritest ja haigustest.
Samuti on oluline kontrollida taime juurestikku. Konteineristiku puhul võib taime ettevaatlikult potist välja libistada, et veenduda juurte seisukorras. Terve juurestik on tihe, hele ja täidab poti ühtlaselt. Kui juured on tumedad, pehmed või ringjalt ümber poti põhja keerdunud (nn potiside), võib see viidata probleemidele. Keerdunud juuri tuleks enne istutamist õrnalt lahti harutada, et soodustada nende kasvu väljapoole. Paljasjuursete istikute puhul peaks juurestik olema niiske ja hästi arenenud, ilma kuivanud või murdunud osadeta.
Sordi valikul tuleks lähtuda aia tingimustest ja disainieesmärkidest. Enelate hulgas on nii madalaid, pinnakattetaimi, kompaktseid kerakujulisi põõsaid kui ka kõrgeid, laiuvate okstega sorte. Samuti varieerub õite värvus valgest ja roosast kuni punaseni ning lehestiku värv rohelisest kollase ja punaseni. Oluline on uurida sordi lõplikku suurust, et valida taimele sobiva ruumiga kasvukoht. Samuti tuleks arvestada õitsemise aega, et luua aeda pidevalt õitsev ja värvikirev kompositsioon.
Usaldusväärsest allikast ostmine tagab sageli parema kvaliteedi ja sordiehtsuse. Tuntud puukoolid ja aianduskeskused pakuvad tavaliselt terveid ja hästi hooldatud taimi ning oskavad anda ka asjatundlikku nõu sordi valiku ja hoolduse osas. Vältida tuleks juhuslikest kohtadest ostmist, kus taimede päritolu ja seisukord võivad olla küsitavad. Investeering kvaliteetsesse istutusmaterjali tasub end ära taime parema kasvu ja pikaealisusega.
Paljundamine pistikutega
Enelaid on suhteliselt lihtne paljundada pistikutega, mis on kõige levinum ja tõhusam viis sordiehtsate taimede saamiseks. Sõltuvalt liigist võib kasutada nii rohtseid, poolpuitunud kui ka puitunud pistikuid. Kõige populaarsem on paljundamine poolpuitunud pistikutega, mida lõigatakse suve keskel, tavaliselt juulis. Selleks valitakse terved ja tugevad sama aasta võrsed, mis on hakanud altpoolt puituma, kuid mille tipp on veel roheline ja painduv. Pistikud on ideaalne viis oma lemmiksortide arvu suurendamiseks aias.
Pistiku ettevalmistamisel lõigatakse umbes 10-15 sentimeetri pikkused jupid, tehes alumise lõike otse lehesõlme alt ja ülemise lõike lehesõlme kohalt. Alumised lehed eemaldatakse paari ülemise lehe allesjätmisega, et vähendada veekadu aurustumise teel. Suuremate lehtede puhul võib need pooleks lõigata. Juurdumise soodustamiseks võib pistiku alumise otsa kasta spetsiaalsesse juurdumishormooni pulbrisse või lahusesse, kuigi paljud enelad juurduvad hästi ka ilma selleta. See samm kiirendab oluliselt juurte moodustumist.
Ettevalmistatud pistikud torgatakse niiskesse ja kergesse substraati, näiteks turba ja liiva või perliidi segusse. Oluline on, et substraat oleks hästi õhustatud ja vett läbilaskev, et vältida pistikute mädanemist. Pistikud tuleks istutada nii sügavale, et vähemalt üks lehesõlm jääks mulla alla, kuna juured arenevad just nendest sõlmedest. Pärast istutamist tuleb substraati kergelt tihendada ja kasta. Juurdumise ajal on oluline hoida substraat ühtlaselt niiske.
Kõrge õhuniiskuse tagamiseks, mis on juurdumise ajal kriitilise tähtsusega, kaetakse pistikutega pott või kast kilekoti või läbipaistva plastikuga. See tekitab minikasvuhoone efekti. Aeg-ajalt tuleb katet eemaldada, et taimi tuulutada ja vältida hallituse teket. Pistikud tuleks paigutada valgesse, kuid otsese päikese eest varjatud kohta. Juurdumine võtab tavaliselt aega mõnest nädalast kuni paari kuuni. Kui pistikutel on näha uut kasvu, on see märk edukast juurdumisest ja katte võib eemaldada.
Paljundamine teiste meetoditega
Lisaks pistikutele saab enelaid paljundada ka teistel viisidel, näiteks põõsa jagamise, võsundite või seemnetega. Põõsa jagamine on lihtne ja kiire viis vanemate, hästi kasvanud põõsaste paljundamiseks. Parim aeg selleks on varakevadel või sügisel. Taim kaevatakse ettevaatlikult üles, püüdes juurestikku võimalikult vähe kahjustada. Seejärel jagatakse juurepall terava labida või noaga väiksemateks osadeks, jälgides, et igale osale jääks piisavalt juuri ja vähemalt mõned tugevad võrsed. Eraldatud osad istutatakse kohe uude kasvukohta.
Mõned enelaliigid, eriti madalakasvulised ja laiuvad sordid, moodustavad juurevõsusid või ajavad oksi, mis maapinnaga kokku puutudes juurduvad. Neid juurdunud võsusid ehk võsundeid saab emataimest eraldada ja eraldi kasvama panna. Selleks tuleb leida koht, kus oks on juurdunud, ning lõigata see emataime küljest lahti. Seejärel kaevatakse uus väike taim koos juurtega välja ja istutatakse soovitud kohta. See on väga loomulik ja lihtne paljundusviis, mis ei nõua erilisi oskusi.
Enelaid on võimalik paljundada ka seemnetega, kuid see meetod on aeganõudvam ja tulemused võivad olla ettearvamatud. Sordiehtsaid taimi seemnetest reeglina ei saa, kuna hübriidsortide seemnetest kasvavad taimed ei pruugi sarnaneda emataimega. Seemned kogutakse sügisel küpsetest seemnekupardest ja külvatakse kas kohe sügisel avamaale või kevadel külvikasti. Seemned vajavad idanemiseks sageli külmaperioodi läbimist ehk stratifitseerimist. See meetod on pigem huvitav eksperiment või sobilik liikide paljundamiseks, mitte niivõrd sortide puhul.
Haljaspistikutega paljundamine on samuti levinud. Haljaspistikud lõigatakse kevadel või varasuvel noortelt, rohtsetelt võrsetelt. Protsess on sarnane poolpuitunud pistikutega paljundamisele – pistikud valmistatakse ette, töödeldakse soovi korral juurdumishormooniga ja pannakse niiskesse substraati juurduma. Kuna rohtsed pistikud on närbumise suhtes väga tundlikud, on kõrge õhuniiskuse tagamine nende puhul eriti oluline. Seetõttu on minikasvuhoone või kilega katmine praktiliselt kohustuslik.
Noorte taimede hooldus
Pärast edukat juurdumist või istutamist vajavad noored enelataimed esimestel aastatel veidi rohkem tähelepanu kui väljakujunenud põõsad. Kõige olulisem on tagada piisav ja regulaarne kastmine, eriti kuivadel perioodidel. Noore taime juurestik on veel väike ega ulatu sügavamale mulda, mistõttu on ta põua suhtes tundlikum. Mulda tuleks hoida ühtlaselt niiskena, kuid vältida liigset kastmist, mis võib põhjustada juurte lämbumist ja mädanemist.
Umbrohutõrje on samuti kriitilise tähtsusega. Umbrohud konkureerivad noore taimega vee, toitainete ja valguse pärast ning võivad selle kasvu alla suruda. Põõsa ümbruse regulaarne rohimine või multšikihi kasutamine aitab hoida konkurendid eemal ja loob taimele paremad kasvutingimused. Multšimine aitab lisaks hoida mullas niiskust ja parandada selle struktuuri. Esimestel aastatel on see eriti oluline.
Esimesel aastal pärast istutamist ei ole tavaliselt vaja noort enelat väetada, eriti kui istutusauk sai ette valmistatud komposti või muu orgaanilise ainega. Liigne väetamine võib noore taime juuri kahjustada. Alates teisest kasvuaastast võib hakata andma kevadel kerget väetist, näiteks kompleksväetist või komposti, et toetada jõudsat kasvu. Väetamisega tuleks olla pigem tagasihoidlik, kuna enelad ei ole väga nõudlikud taimed.
Noorte taimede lõikamine esimestel aastatel piirdub peamiselt kahjustatud, haigete või risti kasvanud okste eemaldamisega. Tugevamat kujundus- või noorenduslõikust ei ole vaja teha enne, kui põõsas on korralikult juurdunud ja saavutanud teatud suuruse. Esimestel aastatel on eesmärk soodustada tugeva ja hästi harunenud võrastiku teket. Kärpides kergelt võrsetippe, saab aga julgustada taime harunema ja tihedamaks kasvama.
