Enela valgusvajadus

Valgus on üks olulisemaid keskkonnategureid, mis mõjutab iga taime, sealhulgas enela kasvu, arengut ja välimust. Enelate perekond on valguse suhtes küllaltki tolerantne, mis teeb neist mitmekülgselt kasutatavad ilupõõsad erinevates aia osades. Siiski, et saavutada kõige lopsakam kasv, intensiivseim lehestiku värv ja kõige rikkalikum õitsemine, on oluline mõista ja arvestada nende valguseelistusi. Enamik enelasorte eelistab päikesepaistelist kasvukohta, kuid nad on võimelised kohanema ka kergelt varjulisemate tingimustega. Õige kasvukoha valik valguse seisukohast on esimene samm terve ja kauni enelapõõsa kasvatamisel.

Päikesevalgus on fotosünteesi – protsessi, mille käigus taimed toodavad endale energiat – peamine liikumapanev jõud. Mida rohkem valgust taim saab (teatud piirini), seda rohkem energiat ta suudab toota, mis omakorda väljendub tugevamas kasvus, suuremas lehemassis ja rikkalikus õitsemises. Enelate puhul tähendab täispäikeseline kasvukoht, kus taim saab vähemalt kuus tundi otsest päikesevalgust päevas, tavaliselt kõige paremaid tulemusi. Sellistes tingimustes on õisikud suuremad, neid on rohkem ja nende värv on kirkam.

Lisaks õitsemisele mõjutab valgus oluliselt ka värvilise lehestikuga enelasortide dekoratiivsust. Paljud populaarsed jaapani enela sordid, nagu ‘Goldflame’, ‘Golden Princess’ või ‘Anthony Waterer’, on aretatud just oma efektse lehestiku tõttu, mis võib olla kollane, punane või mitmevärviline. Nende värvide täielikuks esiletoomiseks on vaja piisavalt päikesevalgust. Varjulisemas kohas kasvades kipuvad nende lehed muutuma kahvatumaks ja sageli rohekaks, kaotades suure osa oma sordile omasest särast ja atraktiivsusest.

Kuigi enelad armastavad päikest, võivad nad väga kuumas kliimas või lõunapoolsel, kõrvetava keskpäevapäikese eest kaitsmata kasvukohal kannatada stressi all. Eriti kuumadel suvepäevadel võib intensiivne päike koos veepuudusega põhjustada lehtede närbumist või isegi päikesepõletust. Sellistes tingimustes võib kerge pärastlõunane vari olla isegi kasulik, aidates taimel paremini niiskust hoida ja vältida ülekuumenemist. See näitab, et ideaalne valguse hulk sõltub ka teistest kasvutingimustest, nagu temperatuur ja niiskus.

Kasvamine poolvarjus

Kuigi täispäike on enamiku enelate jaoks ideaalne, on nad siiski üsna kohanemisvõimelised ja taluvad ka poolvarjulisi tingimusi. Poolvari tähendab tavaliselt kohta, mis saab umbes neli kuni kuus tundi päikesevalgust päevas, sageli hommiku- või õhtupäikest. Sellises kohas kasvades on enelad endiselt võimelised õitsema, kuigi õitsemine ei pruugi olla nii rikkalik kui täispäikeses. Põõsas võib ka veidi hõredamaks ja väljaveninumaks kasvada, püüdes valguse poole pürgida.

Poolvarjuline kasvukoht võib olla hea kompromiss, eriti kuumema kliimaga piirkondades, kus see kaitseb taime päeva kõige intensiivsema päikesekiirguse eest. Samuti võib see olla hea lahendus aedades, kus täispäikeselisi kohti on piiratult. Roheliselehised sordid taluvad varju üldiselt paremini kui värvilise lehestikuga sordid. Näiteks tuhkurenelas (Spiraea cinerea ‘Grefsheim’) või teravalehine enelas (Spiraea x arguta) saavad poolvarjus üsna hästi hakkama, kaotamata oluliselt oma dekoratiivsusest.

Valides enelale kohta poolvarju, tuleks eelistada kohta, kuhu paistab hommikupäike. Hommikupäike on leebem ja aitab kiiresti kuivatada öise kaste lehtedelt, mis omakorda vähendab seenhaiguste, nagu jahukaste, riski. Pärastlõunane vari pakub aga kaitset päeva kõige kuumema aja eest. Seega on ida- või läänepoolne sein või suuremate puude hõre vari sageli sobivaks kasvukohaks.

Täisvarjus, kuhu otsene päikesevalgus peaaegu ei paista, enelad hästi ei kasva. Valguse puuduses muutuvad nad kiduraks, nende oksad venivad välja, lehestik on hõre ja õitsemine jääb väga tagasihoidlikuks või puudub sootuks. Sellised tingimused muudavad taime ka vastuvõtlikumaks haigustele ja kahjuritele. Seetõttu tuleks vältida enelate istutamist tihedasse varju, näiteks suurte puude alla või hoonete põhjaküljele.

Valguse mõju taime kujule

Valgusel on otsene mõju enela kasvukujule ja kompaktsusele. Piisava valgusega kasvukohas areneb põõsas harmooniliselt, moodustades tiheda ja ühtlase võra. Oksad kasvavad tugevaks ja taimel on hea harunemine. See on eriti oluline madalamate ja kerakujuliste sortide puhul, mille peamine väärtus seisnebki nende kompaktses vormis. Täispäike aitab neil säilitada oma iseloomulikku padjandjat või ümarat kuju.

Varjulisemates tingimustes hakkab taim valguse poole “venima”. See nähtus, mida nimetatakse fototropismiks, põhjustab okste kasvu valguse suunas, mille tulemusena võib põõsas muutuda ühekülgseks, hõredaks ja ebaühtlaseks. Oksad on sageli pikemad ja peenemad ning lehtede vahed suuremad. Selline “väljaveninud” kasvukuju ei ole mitte ainult vähem dekoratiivne, vaid muudab oksad ka hapramaks ja vastuvõtlikumaks murdumisele, näiteks tuule või lumekoorma all.

Selleks, et säilitada ka varjulisemas kohas kasvava enela kompaktsust, on oluline regulaarne ja õige lõikamine. Lõikamine aitab tihendada võra ja soodustada uute võrsete kasvu ka põõsa alumises ja sisemises osas, kuhu valgust jõuab vähem. Siiski tuleb meeles pidada, et lõikamine ei asenda piisavat valgust. See on pigem abinõu, mis aitab leevendada valguse puudusest tingitud negatiivseid mõjusid taime kujule.

Kui aias on juba enelas, mis on valguse puuduse tõttu välja veninud, võib kaaluda selle ümberistutamist päikesepaistelisemasse kohta. Enelad taluvad ümberistutamist üsna hästi, eriti kui seda teha õigel ajal (varakevadel või sügisel) ja hoolikalt. Pärast ümberistutamist ja võimalikku tagasilõikust taastub taim uues, valgusküllasemas kohas tavaliselt kiiresti, arendades uue, tihedama ja tervema võra.

Praktilised soovitused aednikule

Enne enela istutamist tuleks hoolikalt jälgida oma aeda erinevatel kellaaegadel ja aastaaegadel, et teha kindlaks, kuhu ja kui kaua päike paistab. See aitab leida parima võimaliku kasvukoha. Tuleb arvestada ka ümbritsevate puude ja hoonete varjudega ning sellega, kuidas need päeva ja aasta jooksul liiguvad. Samuti tuleks mõelda tulevikule – täna väike puu võib mõne aasta pärast tekitada tiheda varju.

Sordi valikul tuleks arvestada olemasolevate valgustingimustega. Kui aias on valdavalt päikesepaistelised kohad, on valik praktiliselt piiramatu ja eelistada võib just neid sorte, mis vajavad oma värvi esiletoomiseks palju valgust. Kui aga domineerivad poolvarjulised alad, tuleks valida sordid, mis on varjutaluvamad, näiteks roheliselehised liigid. Sordiinfost ja etiketilt leiab tavaliselt soovitused kasvutingimuste, sealhulgas valgusvajaduse kohta.

Enelate grupeerimisel teiste taimedega tuleks arvestada nende kõigi valgusnõudlusega. Enelaid ei tohiks istutada kõrgemate ja laiuvamate taimede varju, mis võtaksid neilt valguse ära. Madalakasvulisi enelaid saab edukalt kasutada peenra eesääres päikese käes, samal ajal kui kõrgemad sordid sobivad hästi hekiks või soolotaimeks avatud alale. Õige paigutus tagab, et kõik taimed saavad piisavalt valgust ja moodustavad harmoonilise koosluse.

Kui enelas ei õitse ootuspäraselt, on üks esimesi asju, mida kontrollida, just valgustingimused. Kuigi õitsemise puudumisel võib olla ka teisi põhjuseid (vale lõikus, toitainepuudus), on ebapiisav valgus väga sage süüdlane. Jälgides taime ja tema kasvukohta, saab sageli probleemi põhjuse välja selgitada. Mõnikord piisab ka läheduses kasvavate puude okste kärpimisest, et lasta enelani rohkem valgust.