Enelad on üldiselt tuntud oma hea vastupidavuse poolest haigustele ja kahjuritele, mis on üks põhjustest, miks nad on aiapidajate seas nii armastatud. Siiski ei ole nad täielikult immuunsed ning teatud tingimustes võivad ka nemad sattuda erinevate probleemide ohvriks. Nõrgestatud taimed, mis kannatavad näiteks põua, liigniiskuse või toitainepuuduse all, on haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikumad. Õigeaegne probleemide märkamine ja neile reageerimine on oluline, et hoida oma enelapõõsad tervete ja kaunitena. Ennetamine läbi heade kasvutingimuste loomise on aga alati parim kaitse.
Üks levinumaid haigusi, mis võib enelaid tabada, on jahukaste. See on seenhaigus, mis avaldub valge, jahuse kirmena lehtedel, vartel ja mõnikord ka õitel. Jahukaste levib eriti soojade päevade ja jahedate, niiskete öödega, samuti tihedas istutuses, kus õhuringlus on halb. Kuigi see haigus harva tapab taime, rikub see oluliselt selle dekoratiivset välimust ja võib tugeva nakkuse korral pärssida kasvu. Nakkuse vältimiseks on oluline tagada taimedele piisavalt ruumi ja hea õhuliikumine.
Teine võimalik seenhaigus on lehelaiksus, mida põhjustavad erinevad seened. Selle tunnuseks on tumedate, sageli kollase äärisega laikude ilmumine lehtedele. Tugeva nakkuse korral võivad laigud ühineda, lehed kolletuvad ja varisevad enneaegselt. Sarnaselt jahukastele soodustavad ka lehelaiksuse levikut niisked tingimused. Haiguse kontrolli all hoidmiseks on oluline eemaldada ja hävitada nakatunud lehed nii taimelt kui ka maapinnalt, et vähendada seeneeoste hulka.
Juuremädanik on tõsine probleem, mida põhjustavad mullas elavad seened ja mis on peaaegu alati seotud liigniiske, halva drenaažiga pinnasega. Sümptomid maapealsel osal võivad sarnaneda põuastressile – närbumine, lehtede kollaseks muutumine ja kasvupeetus –, kuna haiged juured ei suuda taime vee ja toitainetega varustada. Juuremädaniku vältimiseks on kriitilise tähtsusega tagada hea drenaaž ja vältida ülekastmist. Kui taim on juba nakatunud, on seda väga raske päästa.
Levinumad kahjurid
Kõige sagedasemad kahjurid enelatel on lehetäid. Need väikesed, tavaliselt rohelised või mustad putukad kogunevad kolooniatena noorte võrsete tippudesse ja lehtede alumistele külgedele, imedes taimemahla. Nende tegevuse tulemusena võivad lehed ja võrsed kängu jääda ning deformeeruda. Lehetäid eritavad ka kleepuvat ainet, niinimetatud mesinestet, millele võib omakorda tekkida must tahmlaik, mis katab lehti ja takistab fotosünteesi.
Rohkem artikleid sel teemal
Lehetäide tõrjeks on mitmeid võimalusi. Väiksema koloonia saab lihtsalt maha pesta tugeva veejoaga. Samuti aitab pritsimine rohelise seebi lahusega. Looduslikud vaenlased, nagu lepatriinud ja nende vastsed, kiilassilmad ja sirelased, on väga tõhusad lehetäide hävitajad, seega tuleks aias soodustada nende elutingimusi, vältides laia toimespektriga insektitsiide. Tõsisema rünnaku korral võib kasutada ka spetsiaalseid taimekaitsevahendeid, eelistades looduslikumaid, näiteks neemiõli baasil valmistatud preparaate.
Ämbliklestad on veel ühed potentsiaalsed kahjurid, eriti kuivades ja kuumades tingimustes. Need on väga väikesed, palja silmaga raskesti märgatavad ämblikulaadsed, kes imevad samuti taimemahla, põhjustades lehtedele peeneid heledaid täppe. Tugeva nakkuse korral võivad lehed muutuda kollakaks või pronksjaks ja nende vahele tekib peenike võrgend. Ämbliklestadele ei meeldi niiskus, seega aitab taimede regulaarne piserdamine veega nende levikut piirata. Samuti on saadaval spetsiaalsed lestatõrjevahendid ehk akaritsiidid.
Harvem võivad enelaid kahjustada ka erinevad röövikud, kes toituvad lehtedest, närides neisse auke. Üksikud röövikud ei tekita tavaliselt suurt kahju ja need võib lihtsalt käsitsi ära korjata. Massilise esinemise korral, mis on siiski haruldane, võib kaaluda bioloogiliste tõrjevahendite, näiteks Bacillus thuringiensis’t sisaldavate preparaatide kasutamist, mis on tõhusad just liblikaröövikute vastu ja ohutud teistele putukatele.
Haiguste ennetamine
Parim viis haigustega võitlemiseks on nende ennetamine. Terve ja tugev taim on haigustele palju vastupidavam. Selle aluseks on õige kasvukoha valik. Enelad eelistavad päikesepaistelist või kerget poolvarju ja head õhuringlust. Liiga varjuline ja niiske koht soodustab seenhaiguste arengut. Tihedalt istutatud põõsad tuleks harvendada, et tagada piisav õhu liikumine lehestiku vahel.
Õige kastmine on samuti kriitilise tähtsusega. Vältida tuleks lehtede märjaks tegemist, kastes taime otse juurte piirkonda. Parim aeg kastmiseks on hommikul, et lehestik jõuaks päeva jooksul ära kuivada. Ülekastmise vältimine ja hea drenaaži tagamine on parim kaitse juuremädaniku vastu. Pinnas peaks olema viljakas, kuid mitte üleväetatud, eriti lämmastikuga, mis soodustab liiga lopsakat ja haigustele vastuvõtlikku kasvu.
Sügisene aia korrashoid on oluline ennetav meede. Haigustekitajad ja kahjurimunad võivad talvituda vanadel lehtedel ja taimejäänustel. Seetõttu tuleks sügisel riisuda kokku ja eemaldada põõsaste alt mahakukkunud lehed, eriti kui eelneval hooajal esines probleeme näiteks lehelaiksusega. See vähendab oluliselt nakkusallikate hulka järgmisel kevadel.
Regulaarne põõsaste ülevaatus aitab probleeme varakult avastada. Mida varem märgata esimesi haigustunnuseid või kahjureid, seda lihtsam on nendega võidelda, enne kui nad jõuavad suurt kahju tekitada. Nakatunud taimeosade, näiteks jahukastest või lehelaiksusest haaratud lehtede ja okste eemaldamine ja hävitamine aitab piirata haiguse levikut.
Kahjuritõrje strateegiad
Integreeritud taimekaitse on kõige jätkusuutlikum lähenemine kahjuritõrjele. See tähendab erinevate meetodite kombineerimist, eelistades bioloogilisi ja mehaanilisi võtteid ning kasutades keemilisi tõrjevahendeid alles viimase abinõuna. Eesmärk ei ole kõigi kahjurite täielik hävitamine, vaid nende populatsiooni hoidmine tasemel, kus nad ei tekita olulist kahju. See aitab säilitada aia ökoloogilist tasakaalu.
Looduslike vaenlaste soodustamine on integreeritud taimekaitse oluline osa. Mitmekesine aiamaastik, mis pakub toitu ja varju kasulikele putukatele nagu lepatriinud, kiilassilmad ja sirelased, aitab hoida kahjurite, eriti lehetäide arvukuse kontrolli all. Selleks võib aeda istutada nektaririkkaid lilli, näiteks tilli, koriandrit või peiulilli, ning vältida laia toimespektriga insektitsiidide kasutamist, mis hävitavad ka kasulikke organisme.
Mehaanilised ja füüsikalised tõrjemeetodid on samuti tõhusad. Nagu mainitud, saab lehetäisid maha pesta veejoaga ja röövikuid käsitsi korjata. Kollaste liimpüüniste kasutamine aitab püüda lendavaid kahjureid ja jälgida nende arvukust. Talvel saab eemaldada puudelt ja põõsastelt kahjurite munakogumikke, mis on sageli nähtavad väikeste kobarate või rõngastena okstel.
Kui on vaja kasutada taimekaitsevahendeid, tuleks eelistada looduslikumaid ja keskkonnasõbralikumaid preparaate. Rohelise seebi lahus, neemiõli või püretriinil põhinevad tooted on sageli piisavalt tõhusad levinumate kahjurite vastu ja on vähem kahjulikud kasulikele putukatele ja keskkonnale. Keemilisi pestitsiide tuleks kasutada ainult äärmisel vajadusel, järgides täpselt kasutusjuhendit ja tehes pritsimist tuulevaikse ilmaga, eelistatavalt õhtul, kui tolmeldajad putukad, näiteks mesilased, on oma lennud lõpetanud.
Abiootilised probleemid
Lisaks haigustele ja kahjuritele võivad enelaid mõjutada ka mitmesugused abiootilised ehk mitte-elusloodusest tingitud probleemid. Üks levinumaid on päikesepõletus, mis tekib siis, kui taim, mis on harjunud varjulisema kasvukohaga, istutatakse järsku täispäikese kätte. See võib põhjustada lehtedele heledaid, paberjaid laike. Samuti võib intensiivne päike kuumalaine ajal kahjustada lehti, eriti kui taimel on veepuudus.
Talvekahjustused on teine sage mure. Kuigi enamik enelaid on külmakindlad, võivad noored ja puitumata võrsed saada kahjustada tugeva külma või eriti kevadiste hiliskülmade poolt. Külmakahjustuse tunnuseks on võrsetippude ja pungade pruuniks muutumine ja kuivamine. Samuti võib probleemiks olla talvine kuivamine, mis tekib, kui igihaljaste või pooligihaljaste sortide lehed kaotavad päikese ja tuulega vett, kuid juured ei saa külmunud pinnasest uut asemele. Sügisene kastmine aitab seda riski vähendada.
Toitainete puudus või üleküllus, nagu varem käsitletud, on samuti abiootiline probleem. Ebaõige mulla pH võib takistada teatud toitainete omastamist, isegi kui neid mullas leidub. Näiteks aluseline muld põhjustab sageli rauakloroosi. Mulla testimine ja vastavalt tulemustele parandamine on parim viis selliste probleemide vältimiseks ja lahendamiseks.
Füüsilised kahjustused, mida põhjustavad näiteks muruniiduk, trimmer, tugev tuul või raske lumi, võivad samuti taime nõrgestada ja luua sissepääsutee haigustekitajatele. Seetõttu on oluline olla taime ümber töötades ettevaatlik. Suuremad haavad ja murdunud oksad tuleks eemaldada puhta ja terava lõikeriistaga, tehes sileda lõike, mis paraneb kiiremini.
