Kuigi asalead on õige hoolduse korral üsna vastupidavad taimed, ei ole nad täielikult immuunsed haiguste ja kahjurite rünnakute suhtes. Probleemide varajane märkamine ja korrektne sekkumine on võti, et hoida oma taimed tervete ja elujõulistena. Nõrgestatud või stressis taimed, mis kannatavad näiteks ebasobivate kasvutingimuste, valede kastmisharjumuste või toitainepuuduse all, on kahjustajatele eriti vastuvõtlikud. Selles artiklis anname põhjaliku ülevaate levinumatest asaleasid kimbutavatest haigustest ja kahjuritest, õpetame sind ära tundma nende sümptomeid ning pakume välja tõhusad ennetus- ja tõrjemeetmed.
Levinumad seenhaigused
Seenhaigused on asaleade seas üks levinumaid probleeme, eriti niisketes ja halbades õhuringluse tingimustes. Üks sagedasemaid haigusi on jahukaste, mis avaldub valge või hallika jahutaolise kirmena lehtedel, vartel ja õiepungadel. Tugeva nakkuse korral võivad lehed deformeeruda ja enneaegselt variseda. Jahukaste levikut soodustavad soojad päevad ja jahedad, niisked ööd. Tõrjeks eemalda nakatunud taimeosad ja paranda õhuringlust taime ümber. Raskematel juhtudel kasuta sobivat fungitsiidi.
Teine tõsine seenhaigus on asalea-leherooste, mis põhjustab lehtede alumisele küljele oranžikaspruune või kollaseid pustuleid. Lehtede pealmisele küljele ilmuvad heledad laigud. Haiguse progresseerudes lehed kolletuvad ja varisevad. Rooste arengut soodustab pikaajaline niiskus lehtedel. Ennetamiseks väldi lehtede märjaks tegemist kastmisel ja taga hea ventilatsioon. Nakatunud lehed tuleb eemaldada ja hävitada.
Fütophthora juuremädanik on üks ohtlikumaid haigusi, mida põhjustab liigniiskus ja halb drenaaž mullas. Sümptomid algavad taime närbumisest, isegi kui muld on niiske. Lehed muutuvad kollaseks või punakaks ja varisevad, kasv on kängunud. Juurestik muutub pruuniks, pehmeks ja laguneb. Haigestunud taime on väga raske päästa. Parim ennetus on tagada suurepärane drenaaž, vältida ülekastmist ja istutada asalea kõrgemale peenrale, eriti rasketes muldades.
Leheplekilisus on veel üks levinud seenhaigus, mida põhjustavad erinevad patogeenid. Lehtedele ilmuvad erineva suuruse ja kujuga pruunid või mustad laigud, millel on sageli tumedam äär. Tugeva nakkuse korral võivad laigud ühineda ja leht kuivab. Nagu teistegi seenhaiguste puhul, soodustab levikut niiskus. Eemalda ja hävita haiged lehed ning väldi taime pealt kastmist. Vajadusel kasuta laia toimespektriga fungitsiidi.
Füsioloogilised probleemid ja nende vältimine
Füsioloogilised probleemid ei ole põhjustatud haigustekitajatest ega kahjuritest, vaid ebasobivatest keskkonnatingimustest. Üks levinumaid on rauapuudusest tingitud kloroos, mida on juba varasemates peatükkides mainitud. See tekib liiga aluselise mulla tõttu ja väljendub noorte lehtede kolletumises, kusjuures rood jäävad roheliseks. Lahenduseks on mulla pH alandamine, happelise väetise kasutamine ja vajadusel rauakelaadi lisamine.
Päikesepõletus tekib siis, kui asalea on istutatud liiga päikeselisse kohta. Lehtedele ilmuvad valged või kollakad laigud, mis hiljem muutuvad pruuniks ja kuivaks. Eriti tundlikud on keskpäevase päikese suhtes märjad lehed, kuna veepiisad toimivad nagu väikesed läätsed. Päikesepõletuse vältimiseks vali asaleale poolvarjuline kasvukoht ja kasta taime hommikuti, et lehed jõuaksid enne intensiivset päikest kuivada.
Talvekahjustused on sagedased eriti karmide talvedega piirkondades. Külm ja kuivatav tuul võivad kahjustada nii igihaljaste asaleade lehti kui ka õiepungi. Lehed muutuvad pruuniks ja kuivaks, pungad ei avane kevadel. Probleemi süvendab talvine päike, mis soojendab lehti ja paneb need vett aurustama ajal, mil külmunud pinnasest ei saa juured vett kätte. Ennetamiseks kata taimed talveks kuuseokste või spetsiaalse kattelooriga ja vali vastupidavamaid sorte.
Pungade varisemine on probleem, mis võib olla tingitud mitmest tegurist. Selle põhjuseks võib olla ebaühtlane kastmine, eriti läbikuivamine pungade arengu ajal suvel ja sügisel. Samuti võib põhjuseks olla liiga soe ja kuiv toaõhk talvel, valguse puudus või järsk temperatuurimuutus. Probleemi vältimiseks taga taimele stabiilsed kasvutingimused, piisav niiskus nii mullas kui ka õhus ning jahedam temperatuur õitsemise ajal.
Peamised kahjurid ja nende tõrje
Asaleasid võivad rünnata mitmed kahjurid, eriti kui taim on stressis. Kedriklestad on tillukesed ämblikulaadsed, kes imevad taimemahla lehtede alumiselt küljelt. Nende tegevuse tagajärjel tekivad lehtedele väikesed heledad täpid ja lehed muutuvad laiguliseks, pronksjaks ning kuivavad. Tugeva nakkuse korral on näha peent võrgendit. Kedriklestadele meeldib kuiv ja soe keskkond, seega on parim ennetus kõrge õhuniiskuse hoidmine. Tõrjeks võib taimi pesta rohelise seebi lahusega või kasutada spetsiaalseid akaritsiide.
Lehetäid on väikesed, tavaliselt rohelised või mustad putukad, kes kogunevad kolooniatena noortele võrsetele ja lehtede alumistele külgedele. Nad imevad taimemahla, põhjustades lehtede krimpsutõmbumist ja deformeerumist. Lehetäid eritavad ka kleepuvat ainet, mesinestet, millele võib kasvama hakata must tahmlaik. Väiksema koloonia saab maha pesta tugeva veejoaga. Suurema nakkuse korral kasuta putukamürke, näiteks neid, mis põhinevad püretriinil või rapsiõlil.
Kilptäid ja villtäid on samuti imevad kahjurid. Kilptäid näevad välja nagu väikesed pruunid või hallikad kilbikesed, mis on kinnitunud vartele ja lehtedele. Villtäid on kaetud valge vatitaolise ainega ja peidavad end lehekaenaldesse ning võrsete alustele. Mõlemaid on raske tõrjuda, kuna nende kaitsekiht kaitseb neid putukamürkide eest. Väiksema nakkuse korral võib neid eemaldada käsitsi, kasutades alkoholiga niisutatud vatitikku. Tugevama nakkuse puhul on vajalik süsteemse insektitsiidi kasutamine.
Rododendroni-võrgendlutikas on spetsiifiline kahjur, kes kahjustab rododendroneid ja asaleasid. Täiskasvanud putukad ja vastsed imevad mahla lehtede alumiselt küljelt, põhjustades lehe pealmisele poolele hõbedase või kollaka täpilise mustri. Lehe alumisele küljele jätavad nad musti tõrvataolisi väljaheiteid. Tõrjeks on oluline hävitada putukate talvitumispaigad vanades lehtedes ja kasutada sobivaid insektitsiide kevadel, kui vastsed kooruvad.
Ennetusmeetmed haiguste ja kahjurite vastu
Parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu on ennetus. Terve ja tugev taim suudab kahjustajate rünnakutele palju paremini vastu panna kui nõrk ja stressis taim. Seetõttu on esmatähtis tagada asaleale optimaalsed kasvutingimused: õige asukoht, happeline ja hästi kuivendatud muld, korrektne kastmine ja tasakaalustatud väetamine. Väldi taime stressi viimist, näiteks järskude keskkonnamuutuste või ebaõige hooldusega.
Regulaarne taime ülevaatus on oluline osa ennetusest. Kontrolli oma asaleasid vähemalt kord nädalas, pöörates erilist tähelepanu lehtede alumistele külgedele ja noortele võrsetele. Mida varem avastad probleemi, seda lihtsam on seda kontrolli alla saada. Eemalda koheselt kõik haiged või kahjuritest tugevalt nakatunud taimeosad ja hävita need, et vältida levikut.
Tagada hea õhuringlus taime ümber. Ära istuta asaleasid liiga tihedalt üksteise kõrvale. Hea ventilatsioon aitab lehtedel kiiremini kuivada ja vähendab seenhaiguste riski. Toataimede puhul väldi seisvat ja lämbunud õhku. Samuti on oluline hoida taime ümbrus puhas langenud lehtedest ja muust orgaanilisest prahist, mis võib olla haigustekitajate ja kahjurite talvitumispaigaks.
Kasuta vastupidavaid sorte. Aretustöö tulemusena on välja töötatud palju asaleasorte, mis on resistentsemad teatud haiguste, näitses jahukaste või juuremädaniku suhtes. Uue taime valimisel uuri sordi omadusi ja eelista neid, mis on sinu piirkonna kliimatingimustele ja levinumatele probleemidele vastupidavamad. See võib säästa sind tulevikus paljudest muredest.
Integreeritud taimekaitse põhimõtted
Integreeritud taimekaitse (ITK) on keskkonnasõbralik lähenemine, mis ühendab endas erinevaid meetodeid haiguste ja kahjurite kontrolli all hoidmiseks, vähendades sõltuvust keemilistest pestitsiididest. ITK esimene samm on ennetus, mis hõlmab kõiki eespool mainitud meetmeid – õigete kasvutingimuste loomist, vastupidavate sortide valikut ja head hügieeni. Eesmärk on luua keskkond, mis on taimedele soodne ja kahjustajatele ebasoodne.
Teine oluline osa on seire. Regulaarne taimede jälgimine aitab tuvastada probleeme varajases staadiumis, kui nendega on lihtsam tegeleda. Seire aitab ka kindlaks teha, kas ja millal on vaja sekkuda. Mitte iga kahjur või haiguslaik ei nõua kohest keemilist tõrjet. Mõnikord piisab probleemi lahendamiseks mehaanilistest meetoditest.
Kui sekkumine on vajalik, eelistatakse ITK raames esmalt bioloogilisi ja mehaanilisi tõrjevõtteid. Mehaanilised meetodid hõlmavad kahjurite käsitsi eemaldamist, nakatunud taimeosade äralõikamist või kahjurite mahapesemist veejoaga. Bioloogiline tõrje tähendab kasulike organismide, näiteks lepatriinude (lehetäide vastu) või röövlestade (kedriklestade vastu) kasutamist kahjurite populatsiooni kontrollimiseks.
Keemilisi pestitsiide kasutatakse integreeritud taimekaitse süsteemis alles viimase abinõuna, kui teised meetodid ei ole andnud tulemusi. Sel juhul valitakse võimalikult selektiivsed ja keskkonnasõbralikud tooted, mis kahjustavad minimaalselt kasulikke putukaid ja keskkonda. ITK lähenemine on pikaajaline strateegia, mis nõuab aednikult tähelepanelikkust ja teadmisi, kuid tulemuseks on tervem aed ja tasakaalustatum ökosüsteem.
