Kuldkollane rebashein ehk beedens on üldiselt tuntud oma hea vastupidavuse ja vähenõudlikkuse poolest, mistõttu ei lange ta sageli haiguste ja kahjurite ohvriks. Tugev ja hästi hooldatud taim suudab enamasti ise kahjustajatele vastu panna. Siiski võivad ebasobivad kasvutingimused, nagu liigniiskus, toitainete puudus, halb õhuringlus või pikaajaline põud, taime nõrgestada ja muuta ta vastuvõtlikumaks erinevatele probleemidele. Seetõttu on parimaks kaitseks haiguste ja kahjurite vastu ennetus ja taimele optimaalsete kasvutingimuste tagamine.
Ennetavate meetmete hulka kuulub õige kasvukoha valik – päikesepaisteline ja hea õhuliikumisega koht aitab vältida seenhaiguste teket. Oluline on ka mõõdukas kastmine, vältides nii mulla läbikuivamist kui ka liigniiskust. Väetamine tasakaalustatud kompleksväetisega tugevdab taime ja suurendab tema vastupanuvõimet. Samuti on oluline hoida taimede ümbrus puhas, eemaldades regulaarselt langenud lehed ja närbunud õied, mis võivad olla haigustekitajate ja kahjurite kasvulavaks.
Regulaarne taimede ülevaatus aitab probleeme varakult avastada ja neile kiiresti reageerida. Mida varem haigus või kahjur avastada, seda lihtsam on sellest vabaneda ja vältida suuremat kahju. Kontrollida tuleks nii lehtede pealmist kui ka alumist külge, samuti varsi ja õienuppe. Tähelepanu tuleks pöörata igasugustele muutustele taime välimuses, näiteks lehtede värvimuutustele, laikudele, kleepuvale eritisele või võrgendile.
Kui avastad oma taimel haiguse või kahjuri, on oluline tegutseda kiiresti. Esimene samm on kahjustatud taimeosade eemaldamine ja hävitamine. Seejärel tuleks valida sobiv tõrjemeede. Eelistada tasub alati loodussõbralikke ja vähem mürgiseid vahendeid, nagu rohelise seebi lahus või erinevad taimeleotised. Keemilisi taimekaitsevahendeid ehk pestitsiide tuleks kasutada vaid viimases hädas ja rangelt vastavalt kasutusjuhendile.
Levinumad seenhaigused
Kuigi beedens on seenhaiguste suhtes üsna vastupidav, võib teda ebasoodsates tingimustes tabada jahukaste. See on üks levinumaid seenhaigusi, mis avaldub valge, jahuse kirmena lehtedel, vartel ja õienuppudel. Haigus levib eriti hästi soojade päevade ja jahedate öödega, mil tekib kaste, ning tihedas istutuses, kus õhuringlus on halb. Jahukaste pärsib taime fotosünteesi, mistõttu taim nõrgeneb, kasv aeglustub ja õitsemine väheneb.
Rohkem artikleid sel teemal
Jahukaste ennetamiseks on kõige olulisem tagada taimede vahel piisav vahemaa ja hea ventilatsioon. Vältida tuleks lehtede märjaks tegemist kastmisel, eriti õhtuti. Kui haigus on juba ilmnenud, tuleks eemaldada ja hävitada kõik tugevalt nakatunud taimeosad. Tõrjeks võib pritsida taime kaaliumpermanganaadi lahja lahusega, soodavee lahusega (1 tl söögisoodat, paar tilka nõudepesuvahendit ja 1 liiter vett) või piima-vee seguga (1 osa piima, 9 osa vett). Raskematel juhtudel tuleb kasutada spetsiaalseid fungitsiide.
Teine seenhaigus, mis võib beedensit ohustada, on hahkhallitus. See haigus ründab tavaliselt niisketes ja jahedates tingimustes ning levib eriti kiiresti tihedas istutuses. Hahkhallituse tunnuseks on pruunid laigud lehtedel ja vartel, mis kattuvad hiljem halli, koheva hallituskihiga. Haigus võib põhjustada taimeosade mädanemist ja hukkumist.
Hahkhallituse ennetamine sarnaneb jahukaste ennetamisega – hea õhuringlus, mõõdukas kastmine ja surnud taimeosade eemaldamine on võtmetähtsusega. Vältida tuleks lämmastikuga üleväetamist, mis muudab taimekoed liiga vesiseks ja haigustele vastuvõtlikuks. Nakatunud taimeosad tuleb kohe eemaldada. Tõrjeks võib kasutada bioloogilisi preparaate või keemilisi fungitsiide.
Levinumad kahjurid
Kahjuritest on kuldkollase rebasheina kõige sagedasemad külalised lehetäid. Need on väikesed, tavaliselt rohelised või mustad putukad, kes kogunevad kolooniatena noortele võrsetele, lehtede alumistele külgedele ja õienuppudele. Nad imevad taimemahla, mistõttu lehed ja võrsed känguvad, kolletuvad ja moonduvad. Lehetäid eritavad ka kleepuvat ainet, nn mesikastet, millele võib hiljem areneda mustjas seen, mis takistab fotosünteesi.
Rohkem artikleid sel teemal
Lehetäide tõrjeks on mitmeid võimalusi. Väiksema koloonia saab lihtsalt maha pesta tugeva veejoaga või pühkida lapiga. Looduslikest vahenditest on tõhus rohelise seebi lahus (20-30 g seepi 1 liitri vee kohta) või nõgeseleotis. Samuti aitab lehetäide vastu võidelda nende looduslike vaenlaste, näiteks lepatriinude ja kiilassilmade aeda meelitamine. Kui kahjustus on suur, tuleb kasutada spetsiaalseid putukatõrjevahendeid ehk insektitsiide.
Teine levinud kahjur, eriti kuivades ja kuumades tingimustes, on kedriklest. Need on väga väikesed, ämblikulaadsed putukad, keda palja silmaga on raske märgata. Nende olemasolule viitab peenike võrgend lehtede alumisel küljel ja kaenlas ning lehtede muutumine täpiliseks, kollakaks või pronksjaks. Kedriklestad imevad samuti taimemahla ja võivad tugeva rünnaku korral põhjustada taime hukkumise.
Kedriklestade ennetamiseks on oluline tagada piisav õhuniiskus, kuna nad armastavad kuiva õhku. Taime regulaarne piserdamine veega aitab nende levikut pidurdada. Tõrjeks võib kasutada rohelise seebi lahust või spetsiaalseid lestatõrjevahendeid ehk akaritsiide. Oluline on pritsida hoolikalt ka lehtede alumisi külgi, kus kahjurid peamiselt pesitsevad.
Teised võimalikud probleemid
Lisaks seenhaigustele ja kahjuritele võivad kuldkollast rebasheina vaevata ka mõned füsioloogilised probleemid, mis on tingitud ebasobivatest kasvutingimustest. Üks selline probleem on juuremädanik, mis on tavaliselt põhjustatud liigsest kastmisest ja halvast drenaažist. Seisev vesi poti põhjas takistab juurte hingamist ja loob soodsad tingimused mädanikku tekitavatele seentele. Juuremädaniku tunnusteks on taime närbumine vaatamata niiskele mullale, lehtede kolletumine ja kasvu peatumine. Taim võib lõpuks hukkuda.
Juuremädaniku vältimiseks tuleb tagada hea drenaaž, kasutades potte, mille põhjas on augud, ja vältida ülekastmist. Kui kahtlustad juuremädanikku, tuleks taim potist välja võtta, eemaldada kahjustunud (pruunid ja pehmed) juured ja istutada taim uude, kuiva ja õhulisse mulda. Pärast ümberistutamist tuleks kastmisega olla väga ettevaatlik.
Teine füsioloogiline probleem võib olla toitainete puudusest või üleküllusest tingitud lehtede värvimuutus ehk kloroos. Nagu varem mainitud, viitab noorte lehtede kollaseks muutumine roheliste roodudega rauapuudusele, vanemate lehtede kollasus aga lämmastikupuudusele. Vale väetamine või mulla pH tasakaalustamatus võib samuti põhjustada probleeme. Lahenduseks on tasakaalustatud väetamine ja õige mulla kasutamine.
Samuti võib beedens kannatada päikesepõletuse all, eriti kui teda on harjutamata viidud toast otse ereda päikese kätte. Päikesepõletus avaldub valgete või pruunide laikudena lehtedel. Selle vältimiseks tuleks taimi enne õue istutamist järk-järgult välistingimustega harjutada ehk karastada. Kui taim on juba õues, tuleks talle kuumadel keskpäevatundidel pakkuda kerget varju.
Loodussõbralik tõrje
Enne keemiliste tõrjevahendite kasutamist tasub alati proovida loodussõbralikke meetodeid, mis on ohutumad nii inimestele, lemmikloomadele kui ka kasulikele putukatele. Paljude kahjurite, näiteks lehetäide ja kedriklestade vastu aitab pritsimine rohelise seebi lahusega. See on kontaktne vahend, mis ummistab putukate hingamisteed. Oluline on pritsida nii, et kõik taimeosad, ka lehtede alumised küljed, saaksid kaetud.
Hea ennetav ja tõrjuv toime on ka erinevatel taimsetel leotistel. Näiteks nõgeseleotis on tuntud oma lehetäisid peletava ja samal ajal taime tugevdava toime poolest. Küüslauguleotis aitab eemale hoida nii kahjureid kui ka ennetada seenhaigusi. Leotiste valmistamiseks tuleb taimne materjal panna vette likku mõneks päevaks kuni paariks nädalaks, seejärel kurnata ja lahjendada ning kasutada pritsimiseks.
Mehaaniline tõrje on samuti oluline osa loodussõbralikust taimekaitsest. See hõlmab kahjurite, näiteks tigude ja röövikute käsitsi ära korjamist, kahjustatud taimeosade eemaldamist ja tugeva veejoaga kahjurite mahapesemist. Samuti võib kasutada kollaseid liimpüüniseid lendavate kahjurite, näiteks karilaste püüdmiseks.
Bioloogiline tõrje tähendab kahjurite looduslike vaenlaste kasutamist. Aeda tasub meelitada kasulikke putukaid nagu lepatriinud, kiilassilmad ja sirelased, kes toituvad lehetäidest. Selleks võib aeda istutada neile meelepäraseid taimi, näiteks tilli, koriandrit ja peiulilli, ning vältida laia toimespektriga pestitsiidide kasutamist, mis hävitavad ka kasulikke organisme.
