Asalea talvitamine on kriitilise tähtsusega etapp taime elutsüklis, mis määrab suuresti ära tema tervise ja järgmise aasta õitsemise edu. Olgu tegemist aias kasvava vastupidava sordiga või toas hoitava õrnema potiasaleaga, korrektne ettevalmistus talveks ja õige hooldus puhkeperioodil on hädavajalikud. Talv pakub taimedele vajaliku puhkeaja, mille jooksul kogutakse energiat kevadiseks kasvuspurdiks. See artikkel juhendab sind läbi asalea talvitamise protsessi, pakkudes nõuandeid nii aia- kui ka toataimede jaoks, et aidata neil talv edukalt üle elada ja kevadel uue hooga alustada.
Aias kasvavate asaleade talveks ettevalmistamine
Aias kasvavate asaleade talveks ettevalmistamine algab juba hilissuvel ja sügisel. Üks olulisemaid samme on väetamise lõpetamine. Lõpeta igasugune lämmastikurikka väetise andmine hiljemalt juuli lõpus või augusti alguses. Hilissuvine väetamine stimuleerib uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade tulekut piisavalt puituda ja on seetõttu väga külmakartlikud. See võib kahjustada mitte ainult uusi kasve, vaid kogu taime elujõudu.
Sügisene kastmine on samuti väga oluline, eriti igihaljaste sortide puhul. Kui sügis on kuiv, kasta asaleasid regulaarselt ja põhjalikult kuni maa külmumiseni. Taimed, mis lähevad talvele vastu piisava niiskusvaruga, taluvad talvist kuivatavat mõju palju paremini. Igihaljad lehed jätkavad vee aurustamist ka talvel, eriti päikesepaisteliste ilmadega, ja kui juured ei saa külmunud pinnasest vett kätte, tekib füsioloogiline kuivus, mis on peamine talvekahjustuste põhjus.
Pärast esimeste kergete öökülmade möödumist, kui maapind on hakanud kergelt külmuma, on õige aeg katta taimede alune paksu multšikihiga. Kasuta selleks happelist materjali nagu männikoort, okkapuru, tammelehti või turvast. Umbes 10-15 cm paksune multšikiht aitab kaitsta asalea pindmist juurestikku sügava läbikülmumise eest, isoleerib temperatuurikõikumisi ja aitab säilitada mullas niiskust. Jäta väike vaba ruum ümber taime tüve, et vältida niiskuse kogunemist ja võimalikke seenhaigusi.
Noori ja õrnemaid sorte ning tuultele avatud kohas kasvavaid taimi tuleks kaitsta ka talvise päikese ja kuivatava tuule eest. Selleks võib kasutada kuuseoksi, mis torgatakse taime ümber püsti, või spetsiaalset varjutuskangast või katteloori, mis asetatakse tugiraamile ümber taime. Oluline on, et kate ei puutuks otse taime lehtedega kokku ja tagatud oleks õhu liikumine, et vältida haudumist soojemate ilmadega. Ära kunagi kasuta kilet, kuna see ei hinga ja tekitab kahjuliku kasvuhooneefekti.
Rohkem artikleid sel teemal
Toas kasvatatavate asaleade talvine hooldus
Toas kasvatatavad asalead, mida tuntakse ka potiasaleadena, vajavad talvel puhkeperioodi jahedas ja valges kohas. Pärast õitsemise lõppu, mis sageli toimubki talvel või varakevadel, vajab taim aega taastumiseks. Optimaalne temperatuur talvitumiseks on 5 kuni 12 kraadi Celsiuse järgi. Selline jahe periood on vajalik järgmise aasta õiepungade moodustamiseks. Sobivaks kohaks võib olla jahe veranda, klaasitud rõdu, valgusküllane kelder või jahe magamistuba.
Puhkeperioodil on taime veevajadus oluliselt väiksem kui kasvuperioodil. Kasta harva, kuid jälgi, et mullapall täielikult läbi ei kuivaks. Piisab, kui muld on kergelt niiske. Liigne kastmine jahedas ruumis on eriti ohtlik, kuna see põhjustab kergesti juuremädanikku. Kontrolli mulla niiskust enne kastmist alati sõrmega. Talvisel puhkeperioodil ei tohi asalead väetada.
Valgus on ka talvel oluline. Kuigi taim puhkab, vajab ta siiski piisavalt valgust, et fotosünteesida ja elus püsida. Aseta taim võimalikult valgesse kohta, näiteks lõuna- või idapoolsele aknale, kuid jälgi, et kevadise päikese intensiivsemaks muutudes ei tekiks lehtedele põletust. Kui loomulikku valgust on vähe, võib kasutada spetsiaalseid taimelampe, et tagada piisav valguse hulk.
Keskküttega ruumide kuiv õhk on talvel toaasaleade jaoks suur probleem. Madal õhuniiskus võib põhjustada lehtede kuivamist ja varisemist. Püüa tõsta taime ümber olevat õhuniiskust, asetades poti vee ja kivikestega täidetud alusele või kasutades õhuniisutajat. Regulaarne lehtede piserdamine pehme veega aitab samuti, kuid tee seda hommikuti, et lehed jõuaksid enne jahedat ööd ära kuivada.
Rohkem artikleid sel teemal
Talvekahjustuste ennetamine ja leevendamine
Kõige levinum talvekahjustus on füsioloogiline kuivus, mis tekib, kui igihaljaste asaleade lehed kaotavad päikese ja tuule mõjul rohkem niiskust, kui juured suudavad külmunud pinnasest vastu võtta. Selle tulemuseks on kuivanud, pruunid lehed ja surnud oksatipud. Parim ennetus on sügisel taimi korralikult kasta ja kasutada talvekatet, mis kaitseb nii päikese kui ka tuule eest. Kevadel, kui märkate kahjustusi, oodake enne lõikamist, kuni taim hakkab uusi pungi ajama. Seejärel lõigake välja kõik kuivanud ja elumärkideta oksad.
Lumi võib samuti kahjustusi tekitada. Raske ja märg lumi võib murda asalea oksi, eriti laiuva kasvukujuga sortidel. Pärast tugevat lumesadu on soovitatav lumi ettevaatlikult okstelt maha raputada, et vältida nende murdumist raskuse all. Samas on kerge ja kohev lumekiht taimedele kasulik, toimides loodusliku isolatsioonikihina, mis kaitseb juurestikku ja alumisi oksi sügava külma eest.
Temperatuuri kõikumised hilistalvel ja varakevadel võivad olla ohtlikud. Soojad päikesepaistelised päevad võivad taime liiga vara üles äratada, pannes mahlad liikuma. Järgnevad külmad ööd võivad aga paisunud pungi ja noori kasve kahjustada. Talvekate aitab neid temperatuurikõikumisi leevendada, hoides taime ühtlasemas temperatuuris ja vältides enneaegset tärkamist. Eemalda talvekate alles siis, kui suuremad öökülmad on möödas ja ilm on püsivalt soojem.
Jäätunud vihm, mis katab oksad jääkoorikuga, võib samuti olla ohtlik, kuna jää raskus võib oksi murda. Sellisel juhul on parem mitte proovida jääd jõuga eemaldada, kuna see võib oksi veelgi rohkem kahjustada. Loodusel tuleb lasta oma tööd teha ja oodata, kuni jää ise sulab. Enamasti on asalead piisavalt paindlikud, et sellist koormust taluda, kui oksad ei ole just väga pikad ja peenikesed.
Kevadine äratamine ja hooldus
Kui kevad on saabunud ja suuremad külmaohud on möödas, on aeg hakata asaleasid talvisest unest äratama. Aias kasvavate taimede puhul eemalda talvekate järk-järgult, et taim harjuks aeglaselt intensiivsema valguse ja temperatuuriga. Tee seda pilves ilmaga, et vältida eredast päikesest tingitud šokki ja lehtede põletust. Kuuseoksad ja muu kattematerjal eemalda siis, kui maapind on sulanud.
Pärast talvekatte eemaldamist on hea aeg taime seisukord üle vaadata. Lõika välja kõik talve jooksul kahjustada saanud, kuivanud või murdunud oksad. See sanitaarlõikus parandab taime välimust ja suunab energia tervete osade kasvule. Samuti rehitse ettevaatlikult ära vana multšikiht taime ümbert, et maapind saaks soojeneda, ja asenda see värske multšiga.
See on ka õige aeg esimeseks kevadiseks väetamiseks. Kui taim näitab esimesi aktiivse kasvu märke, anna talle spetsiaalset happelembelistele taimedele mõeldud väetist, et toetada uute lehtede ja õite arengut. Alusta ka regulaarset kastmist, eriti kui kevad on kuiv. Kevadine niiskus on oluline, et taim saaks taastuda talvisest stressist ja valmistuda õitsemiseks.
Toas talvitunud asalead võib hakata samuti järk-järgult soojema ja valgema keskkonnaga harjutama. Kui öökülmade oht on möödas, võib taime viia õue poolvarjulisse kohta. Alusta lühikeste perioodidega ja pikenda õues viibimise aega järk-järgult nädala-paari jooksul. See karastamisprotsess aitab vältida lehtede põletust ja muid šokist tingitud kahjustusi. Vajadusel istuta taim ümber värskesse mulda ja alusta regulaarset väetamist.
