Virsikulehine kellukas on oma olemuselt vastupidav ja hea talvekindlusega püsik, mis on kohanenud ka karmimate kliimatingimustega. Sellegipoolest ei tähenda see, et ta ei vajaks aedniku hoolt ja tähelepanu sügisel, valmistudes pikaks ja külmaks puhkeperioodiks. Õigete ettevalmistustega saame aidata taimel edukalt talvituda ja tagada, et ta alustaks kevadel uut kasvuhooaega jõuliselt ja tervena. Edukas talvitumine ei sõltu ainult ühest tegevusest, vaid on pigem läbimõeldud sammude jada, mis algab juba suve lõpus. Selles artiklis vaatleme üksikasjalikult, kuidas oma virsikulehiseid kellukaid talveks ette valmistada.
Sügisene tagasilõikus
Sügisene tagasilõikamine on üks olulisemaid samme virsikulehise kelluka talveks ettevalmistamisel. See aitab hoida peenra puhtana ja vähendada haigustekitajate ning kahjurite talvitumise võimalusi. Õige aeg tagasilõikamiseks on pärast esimesi tugevamaid öökülmi, mis on taime maapealse osa närtsitanud ja pruuniks muutnud. Liiga vara lõikamine võib taimele signaali anda uute võrsete kasvatamiseks, mis külmaga kindlasti hukkuvad ja kurnavad taime energiavarusid.
Lõikamiseks tuleks kasutada teravaid ja puhtaid aiakääre või oksakääre. Varred tuleks lõigata tagasi umbes 5-10 sentimeetri kõrgusele maapinnast. See väike tüügas aitab märkida taime asukohta peenras, et vältida juhuslikku kahjustamist talviste või varakevadiste aiatööde käigus. Kogu eemaldatud taimne materjal tuleks peenralt hoolikalt kokku korjata.
Äralõigatud varsi ja lehti ei ole soovitatav jätta peenrale vedelema ega kasutada kompostis, eriti kui taimel on suve jooksul esinenud haigusi nagu jahukaste või rooste. Haiguste eosed võivad taimejäänustel talvituda ja nakatada taimi uuesti järgmisel kevadel. Kõige kindlam on haigustunnustega taimeosad põletada või panna prügikasti, et vältida nakkuse levikut.
Mõned aednikud eelistavad jätta taimed talveks lõikamata, väites, et varred ja kuivanud lehestik pakuvad juurestikule täiendavat kaitset ja püüavad lund, mis toimib loodusliku isolatsioonikihina. See võib olla tõsi, kuid samal ajal suurendab see ka haiguste ja kahjurite riski. Virsikulehise kelluka puhul on üldiselt soovitatav siiski sügisene tagasilõikus, eriti niiskema kliimaga piirkondades, kus taimejäänused võivad soodustada mädanike teket.
Rohkem artikleid sel teemal
Talvekate ja multšimine
Kuigi virsikulehine kellukas on külmakindel, võib noorte taimede või eriti karmide ja lumeta talvedega piirkondade puhul osutuda vajalikuks täiendav talvekaitse. Parim ja kõige loomulikum talvekate on paks lumekiht, mis kaitseb taimi külma tuule ja suurte temperatuurikõikumiste eest. Kui aga lund on vähe, on aedniku abi teretulnud. Talvekatte peamine eesmärk ei ole niivõrd taime soojendamine, kuivõrd selle kaitsmine kuivatava talvetuule ja päikese eest ning mulla temperatuuri stabiilsena hoidmine.
Kõige levinum ja tõhusam viis talvekaitseks on multšimine. Pärast taime tagasilõikamist laota selle juurestiku ümber 5-10 sentimeetri paksune kiht kuiva ja õhulist materjali. Selleks sobivad suurepäraselt kuivad puulehed (eriti tammelehed, mis lagunevad aeglaselt), kompost, kuuseoksad, männiokkad või põhupuru. Multšikiht aitab isoleerida mulda, vältides selle läbikülmumist ja kaitsedes juuri külmakergituste eest, mis võivad taime maast välja suruda.
Multšimine tuleks teha siis, kui maapind on juba kergelt külmunud. Liiga vara paigaldatud paks multšikiht võib hoida mulla liiga kaua soojana, mis meelitab ligi hiiri ja teisi närilisi, kes võivad taime juuri kahjustada. Lisaks võib liiga soe ja niiske keskkond multši all soodustada mädanike teket. Oodates esimesi kergeid külmasid, tagad, et taim on juba puhkeolekusse läinud.
Kevadel, kui maapind hakkab sulama ja uue kasvu märgid ilmuvad, tuleb talvekate ja liigne multš õigeaegselt eemaldada. See võimaldab mullal soojeneda ja laseb õhul juurteni pääseda. Liiga kauaks peale jäetud paks multšikiht võib takistada uute võrsete kasvu ja muuta mulla liiga niiskeks, mis soodustab samuti mädanike teket. Kuuseoksad tuleks eemaldada täielikult, samas kui komposti või lehemulla võib jätta peenrale ja kergelt mulda segada, et rikastada seda orgaanilise ainega.
Rohkem artikleid sel teemal
Pinnase ettevalmistus talveks
Hea drenaaž on eduka talvitumise üks olulisemaid eeldusi. Virsikulehise kelluka juured on väga tundlikud talvise liigniiskuse ja seisva vee suhtes, mis tekib sageli lume sulamisel ja uuesti külmumisel. Kui taim kasvab raskes savimullas või aia madalamas osas, kuhu vesi koguneb, on juuremädaniku oht talvel eriti suur. Seetõttu on oluline tagada, et liigne vesi saaks juurte juurest vabalt ära voolata.
Sügisel on hea aeg hinnata peenarde drenaaži ja teha vajadusel parandusi. Kui märkad, et vesi jääb pärast tugevaid vihmasid pikemaks ajaks peenrale seisma, on see ohumärk. Drenaaži parandamiseks võib lisada mulda jämedat liiva, peent kruusa või komposti, mis muudab mulla struktuuri õhulisemaks. Äärmuslikel juhtudel võib olla vajalik rajada kõrgpeenar, mis tõstab taime juurestiku kõrgemale niiskemast pinnasest.
Peenra ümbruse puhastamine on samuti osa talveks ettevalmistusest. Korista ära kõik langenud lehed ja muu orgaaniline praht, mis võib pakkuda varjupaika tigudele, nälkjatele ja teistele kahjuritele ning nende munadele. Puhas peenar ei ole mitte ainult esteetiliselt meeldiv, vaid ka tervem keskkond taimedele. See vähendab kahjurite survet järgmisel kevadel, kui noored võrsed on eriti haavatavad.
Kuigi sügisene väetamine ei ole üldiselt soovitatav, võib hilissuvel või varasügisel kasutada spetsiaalset sügisväetist. Need väetised on madala lämmastiku- ja kõrge kaaliumi- ja fosforisisaldusega. Kaalium aitab tugevdada taime rakuseinu ja parandada selle külmakindlust, valmistades teda paremini ette talvisteks väljakutseteks. Lämmastikku sisaldavaid väetisi tuleks aga sügisel kindlasti vältida.
Erilist tähelepanu vajavad taimed
Erilist tähelepanu talveks valmistumisel vajavad noored, sama aasta kevadel või sügisel istutatud taimed. Nende juurestik ei ole veel täielikult välja arenenud ja nad on seetõttu külma ning talvise kuivuse suhtes tundlikumad. Noorte taimede puhul on talvekatte kasutamine peaaegu alati soovitatav, isegi kui vanemad ja väljakujunenud puhmad saavad ilma selleta hakkama. Hoolikas multšimine aitab neil esimese kriitilise talve edukalt üle elada.
Samuti tuleks hoolikamalt katta sordid, mis on aretatud soojemates kliimavöötmetes ja mis võivad olla meie tingimustes vähem vastupidavad. Kui sa pole kindel oma sordi talvekindluses, on alati targem olla ettevaatlik ja pakkuda talle lisakaitset. Kuuseoksad on suurepärane valik, kuna need ei vaju tihedalt taimele peale, tagades õhuringluse, kuid püüavad samas lund ja kaitsevad taime talvise päikese eest.
Konteinerites kasvatatavad virsikulehised kellukad on talvel eriti haavatavas olukorras. Nende juured on maapinnast kõrgemal ja seega täielikult avatud külmale, mis võib juurepalli läbini külmutada. Konteinerites olevaid taimi ei tohiks jätta lageda taeva alla talvituma. Parim lahendus on kaevata pott koos taimega maasse peenrasse või kompostihunnikusse, mis kaitseb juuri külma eest.
Kui poti maasse kaevamine ei ole võimalik, võib selle paigutada jahedasse ja pimedasse ruumi, näiteks garaaži, keldrisse või kuuri, kus temperatuur püsib stabiilselt nulli lähedal. Enne hoiustamist tuleks taime kergelt kasta. Teine võimalus on soojustada pott väljastpoolt, mässides selle mitme kihi mullikile, kotiriide või muu isolatsioonimaterjali sisse. Oluline on tagada, et poti põhjas olevad drenaažiavad jääksid avatuks, et vältida vee kogunemist.
