Valgus on fotosünteesi, protsessi, mille kaudu taimed toodavad endale eluks vajalikku energiat, peamine liikumapanev jõud. Viltja viltpuu, mis on tuntud oma erakordselt kiire kasvu poolest, on eriti valgusnõudlik taim. Piisav päikesevalgus on otseselt seotud tema kasvu intensiivsuse, lehtede suuruse, tüve jämeduse ja mis kõige olulisem, rikkaliku õitsemisega. Valguse puudumine on üks peamisi põhjuseid, miks see majesteetlik puu ei pruugi aias oma täit potentsiaali saavutada. Seetõttu on viltpuu valgusvajaduse mõistmine ja talle sobiva päikeselise kasvukoha tagamine tema eduka kasvatamise absoluutne alustala.
Viltja viltpuu on pärit avatud ja päikesepaistelistelt aladelt, mistõttu on ta kohastunud saama suures koguses otsest päikesevalgust. Ideaalses kasvukohas peaks puu saama vähemalt kuus tundi, kuid eelistatavalt kaheksa või enam tundi otsest päikest päevas. See tähendab, et aias tuleks talle valida kõige päikesepaistelisem koht, mis on tavaliselt lõuna- või lääneküljes. Just sellistes tingimustes suudab puu toota piisavalt energiat, et toetada oma fenomenaalset kasvu, mis võib noores eas ulatuda mitme meetrini aastas.
Valguse mõju ei piirdu ainult kasvukiirusega. Päikesevalgus mängib otsustavat rolli ka õiepungade moodustumisel. Viltja viltpuu õiepungad arenevad juba eelneva suve lõpus ja sügisel ning talvituvad okstel. Rikkalikuks õitsemiseks järgmisel kevadel on vaja, et puu saaks suve teises pooles piisavalt päikest. Varjulises kohas kasvav puu võib küll kasvatada lehti, kuid õitsemine jääb kas napiks või puudub sootuks. Seega, kui soovid nautida puu kauneid, trompetjaid õisi, on päikeseline asukoht vältimatu.
Lisaks kasvule ja õitsemisele mõjutab valgus ka puu üldist tervist ja vastupanuvõimet. Päikesevalgus aitab lehtedel kiiremini kuivada pärast vihma või hommikust kastet, mis vähendab seenhaiguste, näiteks jahukaste, riski. Samuti soodustab piisav valgus tugeva ja kompaktse võra arengut. Varjus kasvav puu kipub valguse poole “välja venima”, kasvatades pikki, peenikesi ja nõrku oksi, mis on vastuvõtlikumad tuulemurrule ja lumekoormale.
Optimaalse kasvukoha valimine
Optimaalse kasvukoha valimine on esimene ja kõige olulisem samm viltja viltpuu valgusvajaduse rahuldamiseks. Enne istutamist jälgi oma aeda terve päeva vältel erinevatel aastaaegadel, et teha kindlaks, millised alad saavad kõige rohkem päikest. Arvesta suurte hoonete, müüride ja teiste puude varjudega, mis päeva ja aastaaegade jooksul liiguvad. Pea meeles, et suvel on päike kõrgemal ja varjud lühemad, samas kui kevadel ja sügisel on päike madalamal ja varjud pikemad.
Kõige ideaalsem on avatud, lõunapoolne asukoht, kus miski ei takista päikesevalguse jõudmist puuni kogu päeva vältel. Kui sellist kohta ei ole, on hea alternatiiv ka läänekülge avanev asukoht, mis saab tugevat pärastlõunast päikest. Idapoolne asukoht, mis saab hommikupäikest, on samuti vastuvõetav, kuid ei pruugi olla piisav maksimaalseks õitsemiseks. Vältida tuleks põhjapoolseid asukohti ja kohti, mis on suurema osa päevast suurte puude või hoonete sügavas varjus.
Kasvukoha valikul tuleb arvestada ka puu tulevase suurusega. Viltja viltpuu kasvab kiiresti suureks nii kõrgusesse kui ka laiusesse. Ära istuta teda liiga lähedale teistele puudele, kuna nad hakkavad tulevikus üksteisega valguse pärast konkureerima. Kui istutad mitu viltpuud, jäta nende vahele piisavalt ruumi, et nad ka täiskasvanuna ei varjutaks üksteist. Piisav vahekaugus tagab hea õhuringluse ja valguse pääsu ka võra alumistele ja sisemistele osadele.
Lisaks otsesele päikesevalgusele on oluline ka kaitse tugevate tuulte eest. Kuigi see ei ole otseselt seotud valgusvajadusega, käivad need kaks aspekti sageli käsikäes. Päikesepaisteline koht võib olla ka väga tuuline. Viltpuu suured lehed ja haprad oksad on tuule suhtes tundlikud. Seega on parim võimalik asukoht selline, mis pakub täispäikest, kuid on samal ajal kaitstud valitsevate tuulte eest, näiteks heki, müüri või hoone läheduses, kuid piisavalt kaugel, et selle vari puud ei kataks.
Valguse mõju noortele taimedele
Noorte, äsja istutatud viltja viltpuude jaoks on valguse küsimus eriti oluline. Noores eas pannakse alus puu edasisele arengule ja struktuurile. Piisav valgus tagab, et noor puu arendab tugeva ja sirge tüve ning tasakaalustatud võra. Varjus kasvama pandud noor taim hakkab kohe valguse suunas viltu kasvama, mis tulemuseks on kõver ja nõrk tüvi. See nõuab hiljem keerulist toestamist ja kujunduslõikust, et viga parandada.
Kuigi viltpuu armastab päikest, võivad väga noored, äsja potist istutatud taimed vajada esimesel paaril nädalal kaitset kõige intensiivsema keskpäevase päikese eest. Kasvuhoonest või puukoolist tulnud taimed ei ole sageli harjunud täispäikesega ja nende lehed võivad kergesti saada päikesepõletust. Selle vältimiseks võib noort taime esialgu varjutada kerge varjutuskangaga või istutada see pilves ilmaga, andes talle aega uute tingimustega järk-järgult kohaneda.
Seemnest kasvatatavate taimede puhul on valgus idanemiseks ja esmaseks arenguks hädavajalik. Viltja viltpuu seemned on valguseidanajad, mis tähendab, et nad vajavad idanemiseks valgust ega tohi olla mullaga kaetud. Pärast tärkamist tuleb seemikutele tagada võimalikult palju valgust, näiteks asetades need lõunapoolsele aknalauale või kasutades taimelampe. Valguse puuduses venivad seemikud välja, muutudes pikkadeks, peenikesteks ja nõrkadeks ning on vastuvõtlikud haigustele.
Enne noore taime avamaale istutamist on oluline teda karastada. See tähendab taime järk-järgulist harjutamist välistingimustega, sealhulgas otsese päikesevalgusega. Alusta taime õue viimisega varjulisse kohta mõneks tunniks päevas ja pikenda järk-järgult õues veedetud aega ning päikese käes olemise aega paari nädala jooksul. See protsess muudab taime tugevamaks ja vähendab istutusšokki, tagades parema kohanemise uues kasvukohas.
Mida teha, kui aias napib valgust?
Kui sinu aed on valdavalt varjuline, kuid soovid siiski viltja viltpuud kasvatada, tuleb olla realistlik ootuste osas. Poolvarjulises kohas, mis saab näiteks 4-5 tundi otsest päikest päevas, võib viltpuu küll kasvada, kuid tema kasv on aeglasem, lehed väiksemad ja õitsemine jääb tõenäoliselt ära. Sellistes tingimustes võib puu olla ka vastuvõtlikum haigustele, näiteks jahukastele, kuna lehed ei kuiva nii kiiresti.
Üks võimalus valguse kättesaadavuse parandamiseks on olemasolevate suuremate puude ja põõsaste võrade harvendamine või ülespoole laasimine. See laseb rohkem valgust maapinnale ja võib luua sobiva “valgusakna” viltpuu jaoks. Isegi filtreeritud valguse hulk, mis läbi kõrgemate puude võrade paistab, on parem kui sügav vari. Selline tegevus võib olla aga töömahukas ja nõuab arboristide abi, kuid tulemus võib olla märkimisväärne.
Alternatiivina võib kaaluda viltja viltpuu kasvatamist suures konteineris. See annab paindlikkuse liigutada puud aias ringi vastavalt päikese liikumisele. Näiteks võib hoida konteinerit kevadel ja suvel kõige päikesepaisteliseimas kohas ning sügisel ja talvel liigutada see talvituma kaitstud asukohta. Konteineris kasvatamine piirab küll puu lõplikku suurust, kuid võimaldab nautida tema kauneid lehti ka seal, kus avamaale istutamine poleks valguse tõttu võimalik.
Kui täispäikeselist kohta pole ja õitsemine pole peamine eesmärk, võib viltpuud kasvatada ka tema suurte ja dekoratiivsete lehtede pärast. Selleks kasutatakse tagasilõikamise (coppicing) meetodit. Igal kevadel lõigatakse puu maapinna lähedalt tagasi, mis stimuleerib teda kasvatama ühe hooajaga mitme meetri pikkuseid võrseid, millel on erakordselt suured, troopilise välimusega lehed. Sellisel viisil kasvatatud puu ei õitse, kuid loob aeda lopsaka ja dramaatilise efekti, mis toimib hästi ka poolvarjulises asukohas.
