Kuigi paljud veigela sordid on aretatud olema vastupidavad ja talvekindlad, on edukas talvitumine siiski oluline etapp taime elutsüklis, mis tagab järgmise aasta rikkaliku õitsemise. Talveks valmistumine algab juba suvel ja sügisel ning hõlmab mitmeid hooldusvõtteid, mis aitavad taimel koguda varuaineid ja puituda võrseid. Eriti oluline on talveks ettevalmistus noorte, äsja istutatud taimede ning õrnemate ja erilisemate sortide puhul. Korralik ettevalmistus aitab minimeerida talvekahjustusi ja tagab, et põõsas väljub kevadest tugeva ja tervena.
Talvekindlus sõltub suuresti konkreetsest sordist. Aeda valides tuleks eelistada sorte, mis on sobilikud kohalikku kliimavöötmesse. Enamik Eestis müüdavaid sorte on testitud ja sobivad siinsetesse tingimustesse, kuid eksootilisemate või uuemate sortide puhul tasub alati uurida nende talvekindluse tsooni. Lisaks sordile mõjutab talvitumise edukust ka kasvukoht. Tuulte eest kaitstud ja soojem asukoht, näiteks lõunapoolse seina ääres, aitab taimel talve paremini üle elada kui avatud ja tuuline paik.
Ettevalmistus talveks algab juba suve teises pooles. Augustist alates tuleks vältida lämmastikurikaste väetiste andmist, kuna need soodustavad uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade tulekut puituda. Puitumata võrsed on külmakartlikud ja saavad talvel kergesti kahjustada. Selle asemel võib sügisel kasutada spetsiaalset kaaliumirikast sügisväetist, mis aitab taimel tugevdada kudesid ja valmistuda puhkeperioodiks.
Sügisene kastmisrežiim on samuti oluline. Kuiva sügise korral tuleks taime regulaarselt kasta kuni maapinna külmumiseni. Piisav niiskusvaru mullas aitab vältida talvist kuivamist, mis on eriti ohtlik igihaljastele taimedele, kuid mõjutab ka heitlehiseid põõsaid. Viimane põhjalik kastmine tuleks teha vahetult enne püsivate külmade saabumist. Samuti on oluline eemaldada põõsa ümbert langenud lehed ja muu praht, et vähendada haigustekitajate talvitumisvõimalusi.
Noorte taimede kaitsmine
Esimesel paaril aastal pärast istutamist on veigelad talvekahjustustele kõige vastuvõtlikumad. Nende juurestik ei ole veel täielikult välja arenenud ja nad on tundlikumad nii külma kui ka talvise kuivuse suhtes. Seetõttu vajavad noored taimed erilist hoolt ja kaitset. Kõige olulisem on kaitsta juurestikku, mis on taime elutähtis osa. Selleks tuleks sügisel, pärast esimesi kergeid öökülmi, laotada taime tüve ümber paks multšikiht.
Rohkem artikleid sel teemal
Multšiks sobivad hästi kuivad puulehed, koorepuru, turvas või kompost. Kiht peaks olema umbes 10–15 cm paksune ja katma juurtepiirkonna laialdaselt, kuid jätma tüve ümbruse vabaks, et vältida niiskuse kogunemist ja tüve haudumist. Multšikiht toimib isolaatorina, mis aitab aeglustada mulla jahtumist ja vältida selle liigset läbikülmumist. Samuti kaitseb see juuri temperatuurikõikumiste eest, mis võivad tekkida päikesepaisteliste talvepäevade ja külmade ööde vaheldumisel.
Lisaks juurte kaitsmisele võib noortel taimedel olla vajalik ka maapealse osa katmine, eriti karmima kliimaga piirkondades või vähem talvekindlate sortide puhul. Selleks sobivad hästi kuuseoksad, mis lasevad õhku läbi, kuid kaitsevad taime külma tuule ja intensiivse talvepäikese eest. Kuuseoksad aitavad koguda ka lund, mis on parim looduslik isolatsioonimaterjal. Oksad tuleks asetada ümber taime püramiidikujuliselt.
Alternatiivina kuuseokstele võib kasutada spetsiaalseid talvekangaid või katteloori. Oluline on, et kattematerjal oleks õhku läbilaskev. Mitte mingil juhul ei tohi kasutada kilet või muud õhukindlat materjali, kuna see põhjustab niiskuse kondenseerumist ja soodustab haudumist ning seenhaiguste arengut, eriti sula ilmaga. Kate tuleks paigaldada alles pärast püsivate külmade saabumist (tavaliselt -5 °C) ja eemaldada kevadel järk-järgult, et taim saaks uute tingimustega harjuda.
Vanemate põõsaste talvevalmidus
Hästi kohanenud ja vanemad veigelapõõsad on tavaliselt piisavalt talvekindlad ega vaja spetsiaalset katmist, eeldusel, et tegemist on piirkonda sobiva sordiga. Nende puhul piisab üldistest sügisestest hooldustöödest, mis aitavad neil talveks valmistuda. Oluline on tagada, et taim lõpetaks õigeaegselt kasvamise ja läheks puhkeperioodile vastu tugevana. Selleks on, nagu mainitud, kriitiline vältida hilissuvist lämmastikväetamist.
Rohkem artikleid sel teemal
Kuigi vanemad põõsad ei vaja tavaliselt katmist, on juurtepiirkonna multšimine siiski kasulik praktika. Isegi kui juured on sügaval ja laialt levinud, aitab multšikiht säilitada stabiilsemat mullatemperatuuri ja kaitsta pindmisi juuri. Komposti või kõdusõnniku kasutamine multšina annab lisaboonuse, rikastades mulda toitainetega, mis vabanevad aeglaselt järgmisel kevadel. See on lihtne viis parandada mulla tervist ja toetada taime elujõudu.
Üks oluline aspekt on lume kaitsev roll. Paks lumekiht on suurepärane isolaator, mis kaitseb nii juuri kui ka põõsa alumist osa külma eest. Seetõttu ei tohiks lund põõsaste ümbert ära rookida. Kui lund on palju, võib see küll oksi murda, eriti kui tegemist on raske ja märja lumega. Sellisel juhul võib lund õrnalt okstelt maha raputada. Üldiselt on aga lumi taimele talvel pigem sõber kui vaenlane.
Sügisene lõikus ei ole veigelate puhul soovitatav. Esiteks õitseb taim eelmise aasta võrsetel, seega eemaldaks sügisene lõikus järgmise aasta õied. Teiseks pakuvad allesjäänud oksad ja lehestik (kuni see langeb) taimele teatud määral lisakaitset. Ainsad oksad, mida võib sügisel eemaldada, on ilmselgelt haiged või kahjustatud, et vältida haigustekitajate levikut. Põhjalikum hooldus- ja harvenduslõikus tehakse alles pärast õitsemist järgmisel suvel.
Talvekahjustuste ennetamine ja hindamine
Kõige levinumad talvekahjustused on okste külmumine, koore lõhenemine ja päikesepõletus. Okste külmumine toimub tavaliselt puitumata võrsetippudes ja on eriti sage noortel taimedel. Neid kahjustusi saab ennetada õigeaegse väetamise lõpetamisega ja kaitsva katte kasutamisega. Koore lõhenemine tekib suurte temperatuurikõikumiste tõttu, kui päikesepaisteline päev soojendab tüve ja sellele järgnev külm öö põhjustab kudede kiiret jahtumist ja kokkutõmbumist. Tüve valgendamine või varjutamine aitab seda vältida, kuigi see on veigela puhul harva vajalik.
Talvine päikesepõletus ohustab eelkõige laialehelisi igihaljaid taimi, kuid võib teatud tingimustes kahjustada ka heitlehiseid põõsaid. See tekib siis, kui ere talvepäike soojendab oksi ja lehepungi, pannes need vett aurustama, samal ajal kui külmunud pinnas ei võimalda juurtel veevarusid täiendada. Tulemuseks on kudede kuivamine. Selle ennetamiseks on oluline sügisene põhjalik kastmine ja vajadusel taime varjutamine katteloori või kuuseokstega.
Kevadel, pärast lume sulamist ja suuremate külmade möödumist, on aeg hinnata talvekahjustusi. Esimene samm on eemaldada kõik talvekatted. Seda tuleks teha pilves ilmaga, et vältida taimele šoki tekitamist ereda kevadpäikesega. Kahjustuste hindamiseks tuleks oodata, kuni pungad hakkavad paisuma. Siis on selgelt näha, millised oksad on elus ja millised on talve jooksul kuivanud.
Kõik kuivanud, mustaks tõmbunud või murdunud oksad tuleks lõigata tagasi kuni terve puiduni. Terve puit on seest rohekas või valkjas ja niiske. Lõige tuleks teha veidi väljapoole suunatud punga kohalt. Ära karda lõigata, sest see soodustab uute ja tervete võrsete kasvu. Isegi kui kogu maapealne osa on külmunud, võib taim sageli juurekaelalt uued võrsed kasvatada, kui juurestik on terve ja kaitstud.
Konteineris kasvavate veigelate talvitumine
Konteinerites kasvatatavad veigelad on talvel palju haavatavamad kui avamaal kasvavad taimed. Potis olev mullakogus on väike ja see jahtub ning külmub läbi palju kiiremini ja sügavamalt kui aiamuld. See seab juurestiku suurde ohtu. Seetõttu ei tohiks konteineris kasvavat veigelat jätta talveks lihtsalt terrassile või rõdule. Taim vajab talvitumiseks spetsiaalset ettevalmistust ja kaitstud kohta.
Üks võimalus on viia konteiner talveks jahedasse, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži, keldrisse või kuuri, kus temperatuur püsib nulli lähedal. Ruum ei pea olema valge, kuna taim on puhkeperioodil. Oluline on talve jooksul aeg-ajalt kontrollida mulla niiskust ja vältida selle täielikku läbikuivamist. Kasta tuleks harva ja vähe, vaid piisavalt, et muld oleks kergelt niiske.
Kui sobivat siseruumi ei ole, võib konteineri maa sisse kaevata. Selleks tuleks leida aias sobiv koht, kaevata auk, mis on piisavalt suur, et mahutada kogu pott, ja asetada see sinna. Potiserv peaks jääma maapinnaga tasa. Seejärel tuleks poti ümbrus ja pealne katta paksu multšikihiga, näiteks lehtede või kuuseokstega. Maapind isoleerib poti ja kaitseb juuri läbikülmumise eest.
Kolmas võimalus on jätta konteiner õue, kuid see tuleb hoolikalt isoleerida. Potid võib koondada rühma ja asetada vastu hoone seina, mis pakub kaitset tuule eest. Iga pott tuleks mähkida mitme kihi mullikile, kotiriide või spetsiaalse talvekangaga. Potid võib asetada ka suuremasse kasti ja täita tühimikud lehtede, turba või põhuga. Oluline on isoleerida nii poti küljed kui ka põhi. Taime maapealse osa võib katta kuuseokstega.
