Veigela lõikamine on üks olulisemaid hooldusvõtteid, mis tagab põõsa tervise, kauni kuju ja, mis kõige tähtsam, rikkaliku õitsemise. Ilma regulaarse lõikamiseta võib veigela muutuda risustunuks, hõredaks ja väheõitsevaks massiks, mille vanad oksad domineerivad ja uute kasv on pärsitud. Õige lõikustehnika ja -ajastus on võtmetähtsusega, et vältida õiepungade eemaldamist ja soodustada just nende teket. Õnneks on veigela lõikamine lihtne ja loogiline protsess, kui mõista taime kasvuharjumusi. See artikkel annab põhjaliku ülevaate, millal ja kuidas veigelat lõigata, et see püsiks aastaid nooruslik ja elujõuline.
Kõige olulisem reegel veigela lõikamisel on ajastus. Kuna veigela õitseb eelmise aasta võrsetel ehk vanal puidul, tuleb seda lõigata kohe pärast õitsemise lõppu, tavaliselt juuni lõpus või juulis. See annab taimele piisavalt aega kasvatada suve jooksul uusi võrseid, millele arenevad järgmise aasta õiepungad. Kui lõigata veigelat varakevadel enne õitsemist või hilissügisel, lõigatakse ära suur osa õiepungadest ja tulemuseks on vähene või olematu õitsemine.
Lõikamise peamine eesmärk on eemaldada vanad, äraõitsenud osad ja suunata taime energia uute, tugevate võrsete kasvatamisse. Lisaks aitab regulaarne lõikamine säilitada põõsa soovitud suurust ja kuju ning parandada õhuringlust põõsa sees, mis vähendab seenhaiguste riski. Lõikamiseks tuleks alati kasutada teravaid ja puhtaid tööriistu – väiksemate okste jaoks oksakääre, jämedamate jaoks oksasaagi. Puhtad lõikepinnad paranevad kiiremini ja on vähem vastuvõtlikud nakkustele.
Pärast lõikamist on oluline taime eest hästi hoolitseda, et toetada uut kasvu. Põõsast tuleks korralikult kasta, eriti kuiva ilma korral. Samuti võib pärast lõikust anda taimele kerget väetist, et pakkuda toitaineid uute võrsete arenguks. Siiski tuleks vältida tugevat lämmastikväetist, eriti kui lõikus tehakse suve keskel, et mitte liigselt stimuleerida hilist kasvu. Korralik hooldus pärast lõikust tagab, et taim taastub kiiresti ja on järgmiseks hooajaks hästi ette valmistunud.
Hoolduslõikus pärast õitsemist
Iga-aastane hoolduslõikus on kõige tavalisem ja vajalikum lõikustüüp veigelate jaoks. See tehakse kohe pärast peamise õitsemisperioodi lõppu. Esimene samm on eemaldada kõik äraõitsenud õisikud. Lõige tuleks teha veidi allpool vana õisikut, lõigates tagasi kuni tugeva külgvõrse või lehepaarini. See mitte ainult ei paranda põõsa välimust, vaid takistab ka seemnete moodustumist, suunates taime energia uute võrsete kasvatamisse.
Rohkem artikleid sel teemal
Teine samm on põõsa harvendamine. Uuri põõsast hoolikalt ja lõika välja kõik kuivanud, vigastatud või haiged oksad. Need oksad tuleks eemaldada täielikult, lõigates need kuni terve puiduni või kuni maapinnani. Samuti tuleks eemaldada oksad, mis kasvavad risti-rästi, hõõrduvad üksteise vastu või kasvavad põõsa sisse. See parandab valguse ja õhu pääsu põõsa sisemusse, mis on oluline nii uute võrsete arenguks kui ka haiguste ennetamiseks.
Kolmas ja kõige olulisem osa hoolduslõikusest on vanade okste eemaldamine. Veigela õitseb kõige rikkalikumalt noorematel, 2-3 aasta vanustel okstel. Vanemad, jämedamad ja hallikama koorega oksad muutuvad vähem produktiivseks. Seetõttu tuleks igal aastal eemaldada umbes 20–30% vanimatest okstest, lõigates need maapinna lähedalt maha. See stimuleerib uute, tugevate basaalvõrsete kasvu otse juurekaelalt, mis tagab põõsa pideva uuenemise ja rikkaliku õitsemise tulevikus.
Lõpuks, kui põõsas on liiga laiaks või kõrgeks kasvanud, võib pärast harvendamist lühendada ka ülejäänud okste pikkust, et anda põõsale soovitud kuju ja suurus. Oksi tuleks lühendada umbes kolmandiku võrra, tehes lõike alati veidi ülalpool väljapoole suunatud punga või külgoksa. See soodustab harunemist ja tihedama põõsa teket. Selline iga-aastane hoolduslõikus võtab vähe aega, kuid hoiab veigela aastaid ilusa ja tervena.
Noorenduslõikus vanadele põõsastele
Kui veigela on jäänud mitmeks aastaks lõikamata, võib see muutuda suureks, risustunud ja väheõitsevaks põõsaks, kus domineerivad vanad puitunud oksad. Sellisel juhul ei pruugi iga-aastasest hoolduslõikusest piisata ja vajalik on põhjalikum noorenduslõikus. Noorenduslõikuse eesmärk on eemaldada enamik vanast puidust ja stimuleerida taime kasvatama täiesti uut võra. Parim aeg noorenduslõikuseks on varakevadel, kui taim on veel puhkeseisundis.
Rohkem artikleid sel teemal
On kaks peamist meetodit noorenduslõikuse tegemiseks. Esimene on drastiline meetod, kus kõik põõsa oksad lõigatakse tagasi umbes 10–20 cm kõrgusele maapinnast. See võib tunduda julm, kuid veigela on tugev taim ja talub sellist lõikust hästi. Pärast sellist lõikust kasvatab taim suve jooksul palju uusi ja tugevaid võrseid. Tuleb arvestada, et sel meetodil ei õitse taim lõikuse aastal, kuid järgmistel aastatel on õitsemine tavaliselt erakordselt rikkalik.
Teine, leebem meetod on järkjärguline noorendamine kolme aasta jooksul. Esimesel aastal lõigatakse varakevadel maapinnani maha umbes kolmandik vanimatest ja jämedamatest okstest. Ülejäänud oksad jäetakse alles, et taim saaks sel aastal siiski õitseda. Teisel aastal eemaldatakse jälle kolmandik vanadest okstest ja kolmandal aastal viimased vanad oksad. Kolme aasta möödudes on kogu põõsas asendunud uute, elujõuliste võrsetega, ilma et taim oleks ühelgi aastal täielikult õitsemata jäänud.
Pärast noorenduslõikust on eriti oluline taime eest hoolitseda. Kuna taim suunab kogu oma energia uute võrsete kasvatamisse, vajab ta piisavalt vett ja toitaineid. Pärast lõikust tuleks põõsa ümber laotada kiht komposti ja kasta regulaarselt kogu kasvuperioodi vältel. Kui uusi võrseid tekib väga tihedalt, tuleks neid suve jooksul harvendada, jättes alles kõige tugevamad ja parema asetusega võrsed.
Vead, mida vältida
Üks levinumaid vigu on vale ajastus. Nagu korduvalt rõhutatud, ei tohi veigelat lõigata varakevadel (välja arvatud noorenduslõikuse korral) ega sügisel. See eemaldab õiepungad. Lõikus tuleb teha vahetult pärast õitsemist. Kui õige aeg on maha magatud, on parem jätta lõikamine vahele ja teha see järgmisel aastal õigel ajal, kui riskida õitsemisest ilmajäämisega.
Teine viga on liiga tagasihoidlik lõikamine. Paljud aednikud kardavad oksi eemaldada ja piirduvad vaid võrsetippude kärpimisega. See ei soodusta aga põõsa uuenemist ega paranda õitsemist. Tulemuseks on põõsas, mis muutub alt hõredaks ja mille tipp on tihe. Oluline on regulaarselt eemaldada vanu oksi maapinna lähedalt, et stimuleerida uut kasvu põõsa aluselt.
Kolmas viga on põõsa pügamine hekikääridega ühtlaseks keraks või kastiks. See rikub veigela loomulikku, kaarjate okstega elegantset kuju. Selline pügamine eemaldab enamiku õitsvatest võrsetippudest ja soodustab tiheda lehemassi teket põõsa välispinnal, jättes sisemuse tühjaks ja varju. Veigelat tuleks alati lõigata oksakääridega, eemaldades üksikuid oksi, et säilitada tema loomulik ilu.
Neljas viga on nüride või määrdunud tööriistade kasutamine. Nürid käärid rebivad ja muljuvad oksi, tekitades sakilisi haavu, mis paranevad aeglaselt ja on vastuvõtlikud haigustele. Määrdunud tööriistadega võib aga kanda haigustekitajaid ühelt taimelt teisele. Enne kasutamist ja taimede vahel liikudes tuleks tööriistad alati puhastada, näiteks piirituse või spetsiaalse desinfitseerimisvahendiga.
Eri tüüpi veigelate lõikamine
Kuigi üldised lõikuspõhimõtted on samad, võib erinevate veigela tüüpide puhul olla väikeseid erisusi. Näiteks kääbussordid, mis kasvavad aeglaselt ja on loomulikult kompaktsed, vajavad palju vähem lõikamist kui suured ja kiirekasvulised sordid. Nende puhul piisab sageli vaid kuivanud või vigastatud okste eemaldamisest ja kergest kujundamisest pärast õitsemist. Vanade okste eemaldamine on siiski ka nende puhul vajalik, kuid seda võib teha harvemini, näiteks iga paari aasta tagant.
Korduvõitsevad sordid, nagu populaarne ‘Sonic Bloom’ seeria, õitsevad nii vanal kui ka uuel puidul. Nende puhul on esimene ja kõige rikkalikum õitsemine kevadel eelmise aasta võrsetel. Pärast seda õitsemist tuleks teha kerge hoolduslõikus, eemaldades äraõitsenud osad. See soodustab uute võrsete kasvu, mis õitsevad suve teises pooles ja sügisel. Ka nende puhul kehtib reegel, et drastilisemat harvendamist ja vanade okste eemaldamist tuleks teha pärast esimest kevadist õitsemist.
Kirevate lehtedega sordid vajavad regulaarset lõikamist, et säilitada tihe ja kompaktne kuju ning soodustada uute, erksavärviliste lehtede kasvu. Lisaks on oluline jälgida, kas taimel ei teki revertiivseid võrseid. Mõnikord võivad kirevalehelised sordid kasvatada võrseid, millel on täiesti rohelised lehed. Need võrsed on tavaliselt tugevama kasvuga ja võivad hakata domineerima. Sellised rohelised võrsed tuleks kohe eemaldada, lõigates need välja nii lähedalt päritolukohale kui võimalik.
Lõppkokkuvõttes on veigela lõikamine lihtne ja rahuldust pakkuv tegevus. Regulaarne ja õigeaegne lõikamine on parim investeering, mida saad teha oma põõsa pikaajalisse tervisesse ja ilusse. Ära karda lõigata – veigela on andestav taim ja reageerib õigele lõikusele jõulise kasvu ja rikkaliku õitsemisega, pakkudes sulle rõõmu paljudeks aastateks.
