Uinuv hibisk on oma troopilise päritolu tõttu külmakartlik taim, mis ei talu miinuskraade. Seetõttu on meie kliimavöötmes tema edukas kasvatamine õues aastaringselt võimatu. Sügise saabudes ja öökülmade ohu tekkimisel muutub taime õige talvitamine üheks kõige olulisemaks hooldustööks, mis tagab tema ellujäämise ja jätkuva õitsemise järgnevatel aastatel. Korralik talvitamine ei tähenda ainult taime siseruumidesse toomist, vaid ka talle sobivate tingimuste loomist puhkeperioodiks, mis on vajalik energia kogumiseks ja uueks kasvutsükliks valmistumiseks. See protsess nõuab ettenägelikkust ja hoolt, kuid on tasuv, säilitades väärtusliku taime paljudeks aastateks.
Ettevalmistused talvitamiseks peaksid algama juba varasügisel. Umbes kuu aega enne eeldatavaid esimesi öökülmi tuleks lõpetada taime väetamine. See aitab aeglustada uute võrsete kasvu, mis on õrnad ja külmakartlikud. Samuti on see hea aeg taime põhjalikuks ülevaatuseks. Tuleb kontrollida, ega taimel pole kahjureid või haigustunnuseid. Enne taime siseruumidesse toomist on ülioluline veenduda, et ta on terve, et vältida kahjurite ja haiguste levikut toataimedele.
Kui avastatakse kahjureid, nagu lehetäid, karilased või villtäid, tuleb läbi viia põhjalik tõrje. Taime võib pritsida insektitsiidse seebi või neemipuuõli lahusega, pöörates erilist tähelepanu lehtede alumistele külgedele ja varjatud kohtadele. Vajadusel võib protseduuri korrata mõne päeva pärast, et hävitada ka munadest koorunud uued kahjurid. Samuti on soovitatav taimepott ja -alus puhtaks pesta. Enne siseruumidesse viimist on hea mõte taime ka kergelt tagasi lõigata. See aitab vähendada tema suurust, muutes tema paigutamise lihtsamaks, ning eemaldab kõik kahjustatud või haiged oksad.
Üleminek väliskeskkonnast sisekeskkonda peaks olema võimalikult sujuv, et vältida taimele šoki tekitamist. Selle asemel, et tuua taim otse õuest sooja tuppa, on soovitatav teda mõne päeva või nädala jooksul järk-järgult harjutada. Taime võib esialgu tuua ööseks sisse ja päevaks uuesti õue viia või paigutada ta esmalt jahedamasse ruumi, näiteks garaaži või verandale. See aitab taimel kohaneda muutunud valguse, temperatuuri ja niiskustingimustega ning vähendab lehtede langemise riski, mis on tavaline reaktsioon järsule keskkonnamuutusele.
Viimane samm enne lõplikku sissetoomist on taime põhjalik kastmine. Pärast seda tuleks lasta mullapallil veidi taheneda, et vältida liigniiskuse tuppa toomist. Taime siseruumidesse toomise aeg sõltub konkreetsest asukohast ja ilmaprognoosist, kuid reeglina tuleks see teha siis, kui öised temperatuurid hakkavad püsivalt langema alla 10 °C. Isegi kerge öökülm võib uinuva hibiski lehti ja õrnu varsi kahjustada.
Ideaalne talvitumiskoht
Talvitumiskoha valik on eduka ületalve hoidmise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Ideaalsed tingimused puhkeperioodiks on jahe ja valgusküllane ruum. Optimaalne temperatuur on vahemikus 10–15 °C. Selline jahedus annab taimele signaali, et on aeg kasv peatada ja puhkama minna. Liiga soe ruum, eriti kui see on kombineeritud valguse puudusega, sunnib taime kasvu jätkama, kuid uued võrsed on nõrgad, väljaveninud ja vastuvõtlikud kahjuritele. Selline kurnav talvitumine nõrgestab taime ja mõjutab negatiivselt järgmise hooaja õitsemist.
Valgus on ka talvel oluline, isegi kui taim on puhkeseisundis. Fotosüntees toimub vähesel määral ka puhkeperioodil ja aitab taimel säilitada oma elujõudu. Parimaks talvitumiskohaks on valgusküllane, kuid kütmata veranda, talveaed, jahe trepikoda või garaažiaken. Sobib ka vähekasutatav tuba, kus saab hoida madalamat temperatuuri. Kõige olulisem on leida koht, kus temperatuur ei lange alla 5 °C ega tõuse üle 18 °C.
Vältida tuleks taime paigutamist küttekehade, näiteks radiaatorite või ahjude lähedusse. Need mitte ainult ei tekita liigset soojust, vaid ka kuivatavad õhku, mis on uinuvale hibiskile kahjulik. Kuiv õhk soodustab kedriklestade levikut, mis on üks peamisi talviseid nuhtlusi. Samuti tuleks vältida tuuletõmbusega kohti, näiteks sageli avatavate uste või akende läheduses. Stabiilne ja rahulik keskkond on parim.
Kui valgusküllast ja jahedat ruumi ei ole võimalik leida, on ka teisi võimalusi. Taime võib talvitada ka tavalises toatemperatuuriga ruumis, kuid sel juhul peab talle tagama võimalikult palju valgust. Kõige parem on paigutada taim lõunapoolsele aknale. Vajadusel võib kasutada spetsiaalseid taimelampe, et kompenseerida loomuliku valguse puudust. Soojas ruumis talvitades vajab taim ka sagedamini kastmist, kuid siiski oluliselt vähem kui suvel.
Hooldus puhkeperioodil
Talvisel puhkeperioodil muutuvad uinuva hibiski hooldusvajadused drastiliselt. Kõige olulisem muudatus puudutab kastmist. Kuna taime kasv on aeglustunud või peatunud, väheneb ka tema veevajadus märgatavalt. Kastma peaks harva, kuid siiski piisavalt, et vältida juurte täielikku läbikuivamist. Parim on lasta mullal kastmiskordade vahel peaaegu täielikult kuivada. Enne kastmist tuleks alati kontrollida mulla niiskust sõrmega. Jahedas ruumis võib see tähendada kastmist vaid kord paari nädala või isegi kuu tagant.
Ülekastmine on talvel eriti ohtlik. Märg ja jahe muld on ideaalne keskkond juuremädanikku põhjustavatele seentele. Kuna taim ei kasuta aktiivselt vett, jääb liigne niiskus pikaks ajaks mulda seisma, põhjustades juurte lämbumist ja mädanemist. Parem on eksida kuivuse poole kui niiskuse poole. Kui taim näitab kergeid närbumise märke, on alati võimalik teda kasta, kuid mädanenud juuri on palju raskem päästa.
Lisaks kastmise vähendamisele tuleb talveks täielikult lõpetada väetamine. Puhkeperioodil ei vaja taim lisatoitaineid. Väetamine sunniks taime kasvatama nõrku võrseid, mis kurnaksid tema energiavarusid. Samuti koguneksid kasutamata jäänud väetisesoolad mulda, mis võivad kahjustada juuri. Väetamisega alustatakse uuesti alles varakevadel, kui ilmuvad esimesed uue kasvu märgid.
Kuigi taim on puhkeseisundis, tuleks teda siiski regulaarselt kontrollida. Tuleb jälgida kahjurite, näiteks kedriklestade või villtäide, ilmumist. Samuti on normaalne, kui taim langetab talve jooksul osa oma lehtedest. See on loomulik reaktsioon muutunud tingimustele ja energia säästmise mehhanism. Zolang taimel on elusad, rohelised varred, ei ole põhjust muretsemiseks. Aeg-ajalt võib eemaldada kuivanud lehed ja oksad.
Kevadine äratamine ja ettevalmistus uueks hooajaks
Varakevadel, kui päevad muutuvad pikemaks ja päikesevalgus intensiivsemaks, hakkab uinuv hibisk tasapisi talveunest ärkama. See on märgata uute väikeste lehepungade ilmumisega. See on signaal, et on aeg hakata taime uueks kasvuperioodiks ette valmistama. Esimene samm on hakata järk-järgult suurendama kastmist. Mida rohkem uusi lehti ja võrseid taim kasvatab, seda rohkem vett ta vajab. Siiski tuleks endiselt vältida ülekastmist ja lasta mullal kastmiskordade vahel kergelt kuivada.
See on ka ideaalne aeg taime tagasilõikamiseks ja kujundamiseks. Lõikamine soodustab uute harude teket, mis muudab taime tihedamaks ja kompaktsemaks. Eemaldada tuleks kõik surnud, kahjustatud või risti-rästi kasvavad oksad. Samuti võib kärpida eelmise aasta võrseid umbes kolmandiku võrra lühemaks. Lõigata tuleks vahetult väljapoole suunatud punga kohalt, et suunata uue kasvu suunda. See tugev kevadine lõikus ergutab taime kasvatama palju uusi õitsvaid oksi.
Pärast lõikamist ja aktiivse kasvu algust on aeg alustada uuesti väetamisega. Alustada tuleks poole lahjema väetiselahusega, et vältida juurte šokeerimist. Järk-järgult, paari nädala jooksul, võib üle minna tavapärasele kontsentratsioonile. Kevadel sobib hästi tasakaalustatud väetis, mis toetab nii lehtede kui ka juurte kasvu. Mõned aednikud eelistavad kevadel taime ka ümber istutada, eriti kui juured on poti täitnud või muld on muutunud tihedaks ja toitainevaeseks. Värske muld annab taimele hea stardi uueks hooajaks.
Enne taime tagasi õue viimist tuleb teda uuesti välitingimustega harjutada. See karastamisprotsess on oluline, et vältida lehtede päikesepõletust ja šokki. Taim tuleks viia õue siis, kui öökülmade oht on kindlalt möödas. Alguses tuleks ta paigutada varjulisse ja tuulevaiksesse kohta vaid mõneks tunniks päevas. Järgmise ühe kuni kahe nädala jooksul pikendatakse järk-järgult õues veedetud aega ja harjutatakse taime tasapisi päikesepaistelisema kohaga. Pärast täielikku kohanemist võib taime paigutada tema suvisesse kasvukohta, kus ta saab alustada uut rikkalikku õitsemisperioodi.
