Kuigi sidrunpelargoon on tuntud oma vastupidavuse ja suhteliselt väheste hooldusnõuete poolest, ei ole ta siiski täielikult immuunne haiguste ja kahjurite rünnakutele. Nõuetekohane ennetustöö ja kiire reageerimine esimeste probleemide ilmnemisel on võtmetähtsusega, et hoida oma taim terve ja elujõulisena. Nõrgad või stressis taimed, mis kannatavad näiteks vale kastmise, ebapiisava valguse või toitainete puuduse all, on kahjustajatele palju vastuvõtlikumad. Selles peatükis anname põhjaliku ülevaate levinumatest sidrunpelargooni kimbutavatest haigustest ja kahjuritest ning pakume praktilisi lahendusi nende ennetamiseks ja tõrjeks.
Ennetamine on alati parim strateegia. Terve ja tugev taim suudab kahjurite ja haigustekitajate rünnakutele paremini vastu seista. Seega on esmatähtis tagada oma sidrunpelargoonile optimaalsed kasvutingimused. See hõlmab piisava päikesevalguse pakkumist, hea õhuringluse tagamist, õiget kastmisrežiimi (vältides nii üle- kui ka alakastmist) ning tasakaalustatud väetamist aktiivsel kasvuperioodil. Samuti on oluline hoida taime ümbrus puhas, eemaldades regulaarselt närbunud lehed ja õied, mis võivad olla haigustekitajate kasvulavaks.
Uute taimede hankimisel tuleks need alati hoolikalt üle vaadata võimalike kahjurite või haigustunnuste suhtes. Soovitatav on hoida uut taime paar nädalat karantiinis, eraldi teistest toataimedest, et veenduda selle tervislikkuses. See lihtne ettevaatusabinõu aitab vältida kahjurite ja haiguste levikut kogu su taimekollektsioonile. Regulaarne oma taimede inspekteerimine, pöörates erilist tähelepanu lehtede alumistele külgedele ja noortele võrsetele, aitab probleeme varakult avastada.
Kui avastad siiski mõne probleemi, on oluline tegutseda kiiresti. Esimene samm on nakatunud taime isoleerimine teistest, et vältida edasist levikut. Seejärel tuleks probleem tuvastada, et valida õige tõrjemeetod. Paljudel juhtudel piisab väiksema nakkuse korral mehaanilistest või looduslikest tõrjevahenditest. Keemiliste pestitsiidide kasutamine peaks olema viimane abinõu, eriti siseruumides, ning alati tuleks eelistada ohutumaid ja keskkonnasõbralikumaid variante.
Levinumad seenhaigused
Seenhaigused on sidrunpelargoonide puhul üsna levinud, eriti kui tingimused on liiga niisked ja õhuringlus halb. Üks sagedasemaid probleeme on hahkhallitus (Botrytis cinerea). See haigus avaldub hallika, koheva kirmena lehtedel, vartel ja õitel. Hahkhallitus areneb eriti hästi jahedas ja niiskes keskkonnas. Nakatunud taimeosad muutuvad pehmeks ja vesiseks ning pruuniks. Ennetamiseks on oluline tagada hea ventilatsioon, vältida lehtede märjaks saamist kastmisel ja eemaldada koheselt kõik närbuvad taimeosad. Tugeva nakkuse korral tuleks haiged osad eemaldada ja kasutada sobivat fungitsiidi.
Rohkem artikleid sel teemal
Teine levinud seenhaigus on juuremädanik, mis on tavaliselt tingitud ülekastmisest ja halvast drenaažist. Kui muld on pidevalt liiga märg, ei saa juured piisavalt hapnikku ja muutuvad vastuvõtlikuks mullas elavatele seentele. Juuremädaniku tunnusteks on taime närbumine vaatamata niiskele mullale, kasvupeetus ning alumiste lehtede kolletumine ja varisemine. Taime potist välja võttes on näha, et juured on pruunid, pehmed ja ebameeldiva lõhnaga. Juuremädaniku vältimiseks tuleb lasta mullal kastmiskordade vahel kuivada ja kasutada hea drenaažiga potti ning mulda. Kui haigus on juba tekkinud, on taime päästmine sageli keeruline, kuid võib proovida eemaldada kõik kahjustunud juured ja istutada taim värskesse, steriilsesse mulda.
Rooste on veel üks seenhaigus, mis võib pelargoone tabada. See avaldub väikeste, ümarate, roostepruunide või oranžide laikudena lehtede alumisel küljel. Laikude kohal võivad lehe ülemisele küljele tekkida heledamad täpid. Rooste levib samuti niisketes tingimustes. Nakatunud lehed tuleks koheselt eemaldada ja hävitada, et vältida haiguse levikut. Hea õhuringluse tagamine ja lehtede kuivana hoidmine aitab rooste teket ennetada. Vajadusel võib kasutada vaske sisaldavat fungitsiidi.
Lehelaiksus on üldine nimetus mitmetele seenhaigustele, mis põhjustavad lehtedele tumedaid, sageli kontsentriliste ringidega laike. Laigud võivad aja jooksul suureneda ja kokku sulada, põhjustades lehe kuivamist ja varisemist. Sarnaselt teistele seenhaigustele soodustab ka lehelaiksuse arengut niiskus. Ennetusmeetmed on samad: hea õhuringlus, lehtede kuivana hoidmine ja nakatunud lehtede eemaldamine. Tugevama nakkuse korral võib olla vajalik fungitsiidi kasutamine.
Levinumad kahjurid
Kahjurputukad võivad samuti sidrunpelargoonile probleeme tekitada, eriti siseruumides talvituvatele taimedele. Üks levinumaid kahjureid on kasvuhoonekarilane. Need on väikesed, umbes 1-2 mm pikkused valged putukad, kes taime häirimisel lendu tõusevad. Nii vastsed kui ka valmikud imevad taimemahla, põhjustades lehtede kolletumist, kleepuvaks muutumist (eritisest, mida nimetatakse mesikasteks) ja kasvu pidurdumist. Tõrjeks võib kasutada kollaseid liimpüüniseid valmikute püüdmiseks ja pritsida taime regulaarselt rohelise seebi lahuse või neemõliga.
Rohkem artikleid sel teemal
Lehetäid on veel ühed sagedased külalised, eriti noortel võrsetel ja lehtede alumistel külgedel. Need väikesed, pirnikujulised putukad imevad samuti taimemahla, põhjustades lehtede keerdumist ja kängumist. Lehetäid paljunevad väga kiiresti ja võivad taime kiiresti nõrgestada. Väiksema koloonia võib maha pesta tugeva veejoaga või pühkida lapiga. Tõhusaid vahendeid on ka rohelise seebi lahus ja neemõli. Tugeva nakkuse korral võib kasutada süsteemset insektitsiidi.
Kedriklest, mis on tegelikult ämblikulaadne, on eriti sage probleem kuiva õhuga keskkonnas, näiteks keskküttega tubades. Need on väga väikesed ja palja silmaga raskesti märgatavad. Nende olemasolule viitab peen võrgend lehtede kaenlas ja lehtede alumisel küljel ning lehtede täpiliseks ja kollakaks muutumine. Kuna kedriklestadele meeldib kuivus, on parim ennetus- ja tõrjemeede õhuniiskuse tõstmine, näiteks taime regulaarse piserdamisega. Tõrjeks sobib ka rohelise seebi lahus ja spetsiaalsed akaritsiidid.
Villatäid on väikesed, ovaalsed putukad, kes on kaetud valge, vatitaolise vahakirmega. Nad kogunevad tavaliselt varjatud kohtadesse, näiteks lehekaenaldesse ja vartele, kus nad imevad taimemahla. Nende eritatud mesikaste soodustab nõgiseene arengut. Üksikud villatäid saab eemaldada alkoholiga niisutatud vatitikuga. Suurema koloonia puhul tuleb pritsida taime süsteemse insektitsiidi või neemõli lahusega. Oluline on pritsida hoolikalt kõiki taimeosi.
Bakteriaalsed ja füsioloogilised probleemid
Lisaks seenhaigustele võivad pelargoone kahjustada ka bakterid. Bakterpõletik (Xanthomonas campestris pv. pelargonii) on üks tõsisemaid pelargoonide haigusi. See avaldub ümarate, vesiste laikudena lehtedel, mis hiljem muutuvad pruuniks ja V-kujuliseks. Bakter levib süsteemselt taime soontes, põhjustades varte mustumist ja taime kiiret närbumist. See haigus on väga nakkav ja ravi puudub. Nakatunud taimed tuleb koheselt hävitada, et vältida haiguse levikut. Ennetamiseks on oluline kasutada ainult tervet paljundusmaterjali ja vältida taimede vigastamist.
Korkkude ehk ödeem on füsioloogiline häire, mitte haigus. See tekib siis, kui taim omastab juurte kaudu rohkem vett, kui suudab lehtede kaudu aurustada. See juhtub sageli jahedate, niiskete ja pilviste ilmadega. Liigne vesi surutakse leherakkudesse, mis paisuvad ja lõhkevad, moodustades lehtede alumisele küljele väikeseid, korgitaolisi kühmukesi või vesiseid ville. Kuigi see näeb inetu välja, ei ole korkkude taimele ohtlik. Probleemi leevendamiseks tuleks vähendada kastmist ja tagada parem õhuringlus.
Toitainete puudus või üleküllus võib samuti põhjustada mitmesuguseid sümptomeid, mida võidakse ekslikult haiguseks pidada. Näiteks lämmastikupuudus põhjustab alumiste lehtede kolletumist, rauapuudus aga noorte lehtede kolletumist, kusjuures rood jäävad roheliseks. Magneesiumipuudus avaldub vanemate lehtede servade kolletumisena V-kujulise mustrina. Üleväetamine võib põhjustada lehtede servade pruuniks muutumist ja kuivamist. Selliste probleemide vältimiseks on oluline kasutada tasakaalustatud väetist vastavalt taime vajadustele.
Päikesepõletus on veel üks füsioloogiline kahjustus, mis tekib siis, “kui siseruumides kasvanud taim viiakse järsult otsese päikesevalguse kätte. Lehtedele tekivad valged või kollakad laigud, mis hiljem võivad muutuda pruuniks ja kuivaks. Päikesepõletuse vältimiseks tuleb taimi välistingimustega järk-järgult harjutada ehk karastada, hoides neid esialgu varjulisemas kohas ja pikendades päikese käes viibimise aega iga päevaga. Kahjustunud lehed ei taastu, kuid taim kasvatab tavaliselt uued ja tervemad lehed.
Tõrjemeetodid ja ennetamine
Nagu korduvalt rõhutatud, on parim tõrje ennetus. Optimaalsete kasvutingimuste loomine on kõige olulisem samm sidrunpelargooni tervena hoidmisel. Regulaarne kontroll aitab probleeme varakult avastada. Kui avastad kahjureid, proovi esmalt mehaanilisi tõrjemeetodeid. Näiteks lehetäisid ja karilasi saab vähendada tugeva veejoaga pritsides. Villatäisid ja kilptäisid saab eemaldada alkoholiga niisutatud vatitikuga. Kollased liimpüünised on tõhusad lendavate putukate, nagu karilaste, püüdmiseks.
Looduslikud tõrjevahendid on hea alternatiiv keemilistele pestitsiididele. Rohelise seebi lahus (umbes 1-2 supilusikatäit vedelat rohelist seepi liitri vee kohta) on efektiivne pehme kehaga putukate, nagu lehetäide, karilaste ja kedriklestade vastu. On oluline pritsida lahusega hoolikalt ka lehtede alumisi külgi. Neemõli on laia toimespektriga looduslik insektitsiid ja fungitsiid, mis on tõhus paljude kahjurite ja ka mõnede seenhaiguste (nt jahukaste) vastu.
Bioloogiline tõrje on veel üks keskkonnasõbralik võimalus, mis hõlmab kahjurite looduslike vaenlaste, näiteks lepatriinude (lehetäide vastu) või röövlestade (kedriklestade vastu) kasutamist. See meetod sobib eriti hästi kasvuhoonetes või suuremates taimekollektsioonides. Bioloogilise tõrje puhul ei tohi samaaegselt kasutada keemilisi pestitsiide, mis hävitaksid ka kasulikud organismid.
Keemiliste tõrjevahendite ehk pestitsiidide kasutamine peaks olema viimane abinõu. Kui otsustad siiski keemilise tõrje kasuks, vali hoolikalt sobiv preparaat ja järgi täpselt pakendil olevaid kasutus- ja ohutusjuhiseid. Siseruumides kasutamiseks vali spetsiaalselt toataimedele mõeldud vahendid. Süsteemsed insektitsiidid, mis imenduvad taime kudedesse, on sageli tõhusamad kui kontaktsed vahendid, eriti raskesti ligipääsetavates kohtades peituvate kahjurite puhul. Pärast keemilist tõrjet jälgi taime hoolikalt ja korda protseduuri vajadusel vastavalt juhendile.
