Meie laiuskraadidel on sidrunipuu edukas talvitumine üks suurimaid väljakutseid ja edu võti. Kuna sidrunipuud ei talu miinuskraade, tuleb nad sügisel kindlasti siseruumidesse tuua. Talvine periood on taime jaoks puhkeaeg, mil tema elutegevus aeglustub. Selleks, et taim kevadel taas jõudsalt kasvama hakkaks, on ülioluline tagada talle talveks sobivad tingimused, mis on sageli kompromiss taime vajaduste ja meie koduste võimaluste vahel. Vale talvitumine on üks peamisi põhjuseid, miks sidrunipuud hukkuvad, seega on selle etapi hoolikas planeerimine hädavajalik.
Ideaalne talvitumiskoht sidrunipuu jaoks on jahe, kuid valgusküllane ruum, kus temperatuur püsib stabiilselt vahemikus 5 kuni 10 kraadi Celsiuse järgi. Sellised tingimused aeglustavad taime ainevahetuse miinimumini, misjärel väheneb oluliselt ka tema vajadus valguse, vee ja toitainete järele. Selline “külm” talvitumine on kõige looduslähedasem viis taimele puhkuse andmiseks. Sobivateks kohtadeks võivad olla näiteks köetav kasvuhoone, klaasitud veranda, valgusküllane garaaž või jahe trepikoda. Mida jahedam on ruum, seda vähem valgust taim vajab, kuid täielik pimedus talle siiski ei sobi.
Enne taime talvituma viimist on oluline see põhjalikult üle vaadata võimalike kahjurite suhtes. Õues veedetud suve jooksul on taim võinud korjata endale külge lehetäisid, kilptäisid või muid soovimatuid külalisi. Toatingimustes, kus loomulikud vaenlased puuduvad, võivad need kahjurid kiiresti paljuneda ja taimele suurt kahju teha. Vajadusel tee taimele ennetav tõrje rohelise seebi lahuse või neemiõliga. Eemalda ka kõik kuivanud lehed ja oksad.
Talvituma viimise aeg sõltub ilmast. Taim tuleks tuppa tuua enne esimeste öökülmade saabumist, tavaliselt septembri lõpus või oktoobri alguses, kui öised temperatuurid hakkavad langema alla 5 kraadi. Üleminek välistingimustest siseruumidesse peaks olema võimalikult sujuv, et vältida taimele šoki tekitamist. Järsk keskkonnamuutus, eriti soojast ja niiskest õuest kuiva ja sooja tuppa, põhjustab sageli massilist lehtede langemist. Kui võimalik, hoia taime esialgu jahedamas ruumis, enne kui viid ta lõplikku talvituskohta.
Jahedas ruumis talvitudes on kastmisega vaja olla äärmiselt tagasihoidlik. Kuna taim praktiliselt ei kasva ja aurustumine on minimaalne, on veevajadus väga väike. Kasta taime vaid siis, kui mullapall on peaaegu läbi kuivanud, võib-olla kord kuus või isegi harvemini. Liigne vesi jahedas mullas on kindel tee juuremädanikuni. Väetamine tuleb selleks perioodiks täielikult lõpetada. Regulaarselt kontrolli taime seisukorda ja tuuluta ruumi päikesepaisteliste ilmadega, et tagada värske õhu liikumine.
Talvitumine soojas toas
Kui jahedat ja valget ruumi pole võimalik leida, peab sidrunipuu talvituma tavalises soojas toas. See on taime jaoks palju stressirohkem variant, kuna soe temperatuur (üle 18 kraadi) sunnib taime edasi kasvama, kuid lühikestel ja pimedatel talvepäevadel ei ole selleks piisavalt valgust. See tasakaalutus sooja temperatuuri ja vähese valguse vahel on peamine probleemide allikas. Taim hakkab kasvatama pikki, nõrku ja väljaveninud võrseid ning heidab massiliselt lehti, et vähendada oma energiakulu.
Sellistes tingimustes on kõige olulisem pakkuda taimele nii palju valgust kui võimalik. Aseta taim kõige valgusküllasemasse kohta, ideaalis lõunapoolsele aknalauale. Siiski ei pruugi ka sellest piisata, eriti detsembris ja jaanuaris. Seetõttu on soojas toas talvitumisel peaaegu vältimatu kasutada lisavalgustust spetsiaalse taimelambi abil. Taimelamp peaks põlema 10-12 tundi päevas, et kompenseerida loomuliku valguse puudust ja aidata taimel säilitada lehestikku.
Teine suur väljakutse soojas toas on kuiv õhk, mida põhjustab keskküte. Sidrunipuud armastavad kõrget õhuniiskust ja kuiv õhk soodustab lehtede kuivamist ning kahjurite, eriti kedriklestade, levikut. Õhuniiskuse tõstmiseks on mitmeid võimalusi. Kõige efektiivsem on õhuniisuti kasutamine. Samuti aitab taime regulaarne piserdamine toasooja veega, poti asetamine vee ja kergkruusaga täidetud alusele (poti põhi ei tohi olla vees) või teiste taimedega grupeerimine.
Soojas toas talvituv taim vajab rohkem vett kui jahedas ruumis, kuna soojus ja kasvamine suurendavad veetarbimist. Siiski on ülekastmise oht endiselt suur, sest vähese valguse tõttu on fotosüntees ja vee aurumine lehtede kaudu piiratud. Kasta taime siis, kui mulla pealmine kiht on 5-7 sentimeetri sügavuselt kuiv. Väetamist tuleks oluliselt piirata. Kui taim siiski kasvatab uusi võrseid, võib teda väetada kord 6-8 nädala tagant poole lahjema väetiselahusega kui suvel. Väldi taime asetamist radiaatorite või muude küttekehade vahetusse lähedusse.
Talveperioodi probleemid
Kõige levinum probleem talvel on massiline lehtede langemine. See on taime stressireaktsioon, mis on tavaliselt põhjustatud tingimuste järsust muutusest, valguse puudusest või ebaõigest kastmisest. Kui taim heidab maha kõik lehed, ei tähenda see alati, et ta on surnud. Kontrolli okste seisukorda – kui need on painduvad ja kriimustades on koore all näha rohelist, on taim elus. Sellisel juhul ole kannatlik, vähenda kastmist miinimumini ja taga taimele võimalikult palju valgust. Kevadel, tingimuste paranedes, kasvatab taim tõenäoliselt uued lehed.
Kahjurid on teine suur mure talveperioodil. Kuiv ja soe toaõhk on ideaalne keskkond kedriklestade, kilptäide ja lehetäide paljunemiseks. Kuna taim on talvel nõrgestatud, on ta kahjuritele ka vastuvõtlikum. Regulaarne taime inspekteerimine on ülioluline, et avastada probleem varakult. Märgates kahjureid, alusta kohe tõrjet, eelistades looduslikke vahendeid nagu rohelise seebi lahus või neemiõli. Taime pesemine duši all aitab nii kahjureid eemaldada kui ka õhuniiskust tõsta.
Nõrkade ja väljaveninud võrsete kasvamine, mida nimetatakse ka “peenestumiseks”, on tüüpiline soojas ja pimedas talvitumise tagajärg. Taim püüab valguse poole sirutuda, kuid energia puudusel jäävad uued võrsed nõrgaks. Neid võrseid ei ole mõtet alles jätta, kuna need on haigustele vastuvõtlikud ja ei suuda tulevikus vilju kanda. Kevadel, enne aktiivse kasvu algust, tuleks sellised nõrgad oksad tagasi lõigata, et soodustada tugevamate ja kompaktsemate võrsete kasvu.
Juuremädanik on varjatud oht, mis tuleneb peaaegu alati ülekastmisest talvisel puhkeperioodil. Kuna taim tarbib vähe vett, jääb muld pikaks ajaks liiga niiskeks, mis loob soodsad tingimused seenhaiguste arenguks. Sümptomid – loid ja kollased lehed – võivad ekslikult viidata veepuudusele, mis paneb omaniku veelgi rohkem kastma, süvendades probleemi. Seetõttu on talvel rusikareegel: kui kahtled, ära kasta. Kontrolli alati mulla niiskust enne vee andmist.
Ettevalmistus kevadeks
Talve lõppedes, tavaliselt veebruari lõpus või märtsis, kui päevad muutuvad märgatavalt pikemaks ja päike intensiivsemaks, hakkab sidrunipuu talveunest ärkama. See on aeg hakata taime järk-järgult ette valmistama uueks kasvuperioodiks. Suurenda aegamisi kastmissagedust vastavalt sellele, kuidas taim hakkab rohkem vett tarbima. Kui oled talvel kasutanud lisavalgustust, saad selle kasutamist vähendada ja lõpuks lõpetada, kui loomulikku valgust on piisavalt.
See on ka ideaalne aeg sidrunipuu lõikamiseks ja kujundamiseks. Eemalda kõik talve jooksul tekkinud kuivanud, kahjustatud või nõrgad oksad. Lõikamine soodustab uute, tugevate võrsete kasvu ja aitab säilitada kompaktset võrakuju. Samuti on see õige aeg kaaluda taime ümberistutamist, kui pott on juuri täis kasvanud. Ümberistutamine värskesse, toitaineterikkasse mulda annab taimele hea stardi uueks hooajaks.
Koos kastmise suurendamisega alusta ka regulaarset väetamist. Esialgu kasuta nõrgemat väetiselahust ja suurenda kontsentratsiooni järk-järgult, kuni jõuad suvise normini. Regulaarne toitainetega varustamine on oluline, et toetada uute lehtede, õite ja viljade arengut. Kasuta kvaliteetset tsitruseliste väetist, mis sisaldab kõiki vajalikke makro- ja mikroelemente.
Kui plaanid taime suveks taas õue viia, ära kiirusta sellega. Oota, kuni öökülmade oht on täielikult möödas ja öised temperatuurid püsivad stabiilselt üle 10 kraadi. Harjuta taime välistingimustega järk-järgult. Alusta sellest, et viid ta mõneks tunniks päevas varjulisse ja tuulevaiksesse kohta. Pikenda iga päev õues veedetud aega ja liiguta taime aegamisi päikeselisemasse kohta. See karastamisprotsess aitab vältida lehtede päikesepõletust ja šokki, tagades sujuva ülemineku uude kasvukeskkonda.
📷 Pixabay
