Isegi kõige hoolikamalt hooldatud sidrunipuu ei ole täielikult kaitstud haiguste ja kahjurite rünnaku eest. Eriti toatingimustes, kus loomulikud vaenlased puuduvad ja õhuringlus võib olla piiratud, võivad probleemid kiiresti levida. Varajane märkamine ja kiire sekkumine on võtmetähtsusega, et vältida tõsisemat kahju ja hoida oma taim terve ja elujõulisena. Tugev ja heades kasvutingimustes olev taim on alati vastupidavam, seega on parimaks kaitseks ennetus. Selles peatükis anname ülevaate kõige levinumatest sidrunipuud kimbutavatest haigustest ja kahjuritest ning pakume praktilisi lahendusi nende tõrjeks.
Ennetus on parim ravi. Terve sidrunipuu suudab paljudele probleemidele paremini vastu seista. Tagada tuleb optimaalsed kasvutingimused: piisavalt valgust, õige kastmisrežiim, hea drenaaž, tasakaalustatud väetamine ja piisav õhuniiskus. Vältida tuleks taimele stressi tekitavaid olukordi, nagu järsud temperatuurimuutused, tuuletõmme või ülerahvastatus. Regulaarne taime ülevaatamine, vähemalt kord nädalas, on hädavajalik, et avastada probleemid varajases staadiumis. Kontrolli hoolikalt lehtede mõlemat külge, varsi, lehekaenlaid ja mulla pinda.
Üks levinumaid probleeme on lehtede langemine, mis võib olla tingitud mitmest tegurist. Sageli on see reaktsioon stressile, mille on põhjustanud järsk keskkonnamuutus, näiteks taime õuest tuppa toomine sügisel. Muud põhjused võivad olla valguse puudus, ülekastmine, alakastmine või tuuletõmme. Oluline on analüüsida taime kasvutingimusi ja teha vajalikud muudatused. Kui põhjus on kõrvaldatud, taastub taim tavaliselt ja kasvatab uued lehed.
Kleepuvad lehed ja must tahmlaik on selge märk imevate putukkahjurite, näiteks lehetäide, kilptäide või karilaste olemasolust. Need kahjurid toituvad taimemahlast ja eritavad magusat ainet, mida nimetatakse mesinesteks. Mesineste katab lehed kleepuva kihiga ja on ideaalseks kasvulavaks tahmaseenele, mis moodustab lehtedele musta katte. Kuigi seen ise taime otseselt ei kahjusta, takistab see fotosünteesi. Probleemi lahendamiseks tuleb vabaneda kahjuritest ja seejärel pesta lehed puhtaks seebiveega.
Enne keemiliste tõrjevahendite kasutamist proovi alati esmalt mehaanilisi ja looduslikke meetodeid. Kahjurite käsitsi eemaldamine või taime pesemine tugeva veejoaga võib olla piisav väiksema nakkuse korral. Rohelise seebi või nõudepesuvahendi lahus (umbes 1 teelusikatäis liitri vee kohta) on tõhus paljude putukate vastu. Samuti on head alternatiivid neemiõli ja püretriinil põhinevad insektitsiidid, mis on taimedele ja keskkonnale ohutumad. Keemilisi pestitsiide tuleks kasutada vaid viimase abinõuna ja rangelt vastavalt juhistele.
Levinumad kahjurid
Kedriklest on üks salakavalamaid ja levinumaid kahjureid toatingimustes, eriti kuiva õhuga ruumides. Need on väga väikesed, peaaegu nähtamatud ämblikulaadsed, kes imevad mahla lehtede alumiselt küljelt. Esimeseks märgiks on väikesed heledad täpid lehe pealmisel pinnal. Tõsisema nakkuse korral muutuvad lehed kollakaks või pronksjaks ja lehtede alla tekib peenike võrgend. Kedriklestade ennetamiseks ja tõrjeks on kõige olulisem tõsta õhuniiskust. Pese taime regulaarselt duši all või pritsi rohelise seebi lahusega.
Kilptäid on teine levinud ja tüütu kahjur. Nad näevad välja nagu väikesed pruunid, hallid või valged kühmukesed, mis on kinnitunud lehtedele (eriti leheroodudele) ja vartele. Kilp kaitseb putukat ja muudab selle tõrjumise keeruliseks. Nad imevad taimemahla ja eritavad mesinestet. Väiksema koloonia puhul saab neid eemaldada piirituses niisutatud vatitikuga. Suurema nakkuse korral on tõhusaks vahendiks neemiõli või süsteemne insektitsiid, mis imendub taime kudedesse ja mürgitab kahjurid seestpoolt.
Lehetäid on väikesed, tavaliselt rohelised või mustad putukad, mis kogunevad suurte kolooniatena noortele võrsetele, lehtedele ja õiepungadele. Nad on kergesti märgatavad ja põhjustavad lehtede keerdumist ja kängumist. Nagu teisedki imevad kahjurid, eritavad nad mesinestet. Lehetäisid on suhteliselt lihtne tõrjuda. Neid saab maha pesta tugeva veejoaga või pritsida taime rohelise seebi lahusega. Looduses aitavad nende arvukust kontrollida lepatriinud, kuid toatingimustes tuleb ise sekkuda.
Karilased on väikesed valged kärbseid meenutavad putukad, kes taime puudutamisel lendu tõusevad. Nende vastsed elavad lehtede alumisel küljel ja imevad taimemahla. Karilaste tõrjumine võib olla keeruline, kuna nad paljunevad kiiresti. Kollased liimpüünised aitavad püüda täiskasvanud isendeid ja vähendada nende arvukust. Korduvalt pritsimine neemiõli või rohelise seebi lahusega aitab hävitada vastseid. Oluline on pritsida hoolikalt ka lehtede alumisi külgi.
Seenhaigused ja nende tõrje
Juuremädanik on kõige ohtlikum haigus, mis ohustab potis kasvatatavaid sidrunipuid. Selle põhjustajateks on mullas elavad seened (nt Phytophthora), mis ründavad juuri liigniiskes ja hapnikuvaeses keskkonnas. Peamine põhjus on ülekastmine ja halb drenaaž. Sümptomiteks on närbunud, kollased lehed (isegi kui muld on märg), kasvupeetus ja üldine loid välimus. Ravi on võimalik vaid varajases staadiumis. Taim tuleb potist välja võtta, eemaldada kõik pruunid ja pehmed juured, töödelda allesjäänud juuri fungitsiidiga ja istutada värskesse, hästi kuivendatud mulda. Edaspidi tuleb kastmisega olla äärmiselt ettevaatlik.
Jahukaste on seenhaigus, mis ilmub lehtedele, võrsetele ja viljadele valge, jahuse kirmena. See areneb eriti hästi soojas ja niiskes, kuid halva ventilatsiooniga keskkonnas. Jahukaste takistab fotosünteesi ja võib tugeva nakkuse korral taime oluliselt nõrgestada. Tõrjeks eemalda tugevalt nakatunud lehed ja paranda õhuringlust taime ümber. Pritsimine väävli- või spetsiaalsete fungitsiidipreparaatidega on tõhus. Loodusliku vahendina võib proovida pritsimist söögisooda lahusega (1 tl soodat, paar tilka seepi, 1 liiter vett).
Lehelaiksus on üldnimetus mitmetele seenhaigustele, mis põhjustavad lehtedele erineva kuju ja värviga laike (pruunid, mustad, kollase äärisega). Laigud võivad suureneda ja kokku sulada, põhjustades lehtede enneaegset varisemist. Haiguse levikut soodustab niiskus lehtedel. Ennetamiseks väldi lehtede märjaks tegemist kastmisel ja taga hea õhuringlus. Eemalda ja hävita kõik nakatunud lehed, et vältida spooride edasist levikut. Vajadusel kasuta laia toimespektriga fungitsiidi.
Tahmlaik, nagu varem mainitud, ei ole iseenesest taimehaigus, vaid seen, mis kasvab imevate kahjurite eritistel. See näeb välja nagu must, tahmane kate lehtedel ja vartel. Kuigi see ei parasiteeri taimel, katab see lehepinna ja takistab valguse ligipääsu, vähendades fotosünteesi. Tahmlaigust vabanemiseks tuleb kõigepealt tõrjuda kahjurid, kes mesinestet toodavad. Seejärel saab musta kirme lehtedelt maha pesta niiske lapi või seebiveega.
Bakter- ja viirushaigused
Kuigi haruldasemad kui seenhaigused, võivad sidrunipuud nakatuda ka bakteri- ja viirushaigustesse. Bakterhaigused, nagu näiteks tsitruseliste vähk, põhjustavad lehtedele, vartele ja viljadele iseloomulikke kahjustusi ja laike. Need haigused on väga nakkavad ja nende ravi on keeruline. Sageli on ainus lahendus nakatunud taimeosade eemaldamine ja hävitamine, et vältida edasist levikut. Ennetamisel on oluline kasutada puhtaid tööriistu ja vältida taime vigastamist.
Viirushaigused, näiteks tsitruseliste mosaiikviirus, põhjustavad lehtedele mosaiikset mustrit, kloroosi ja deformatsioone. Viiruste vastu ravi puudub. Nakatumine toimub tavaliselt saastunud tööriistade või putukvektorite (nt lehetäide) kaudu. Kui taim on nakatunud viirusega, ei saa teda enam terveks ravida. Kuigi viirus ei pruugi taime tappa, nõrgestab see teda oluliselt ja vähendab viljakandvust. Nakatunud taim tuleks teistest taimedest isoleerida või hävitada, et vältida viiruse levikut.
Kummivoolus (gummosis) on sümptom, mitte iseseisev haigus, mis võib olla põhjustatud nii seentest, bakteritest kui ka füsioloogilistest stressiteguritest. See väljendub kleepuva, vaigutaolise vedeliku immitsemises tüve või okste koorest. Sageli on põhjuseks tüve alumise osa seeninfektsioon, mida soodustab liiga sügavale istutamine või niiskuse kogunemine tüve ümber. Ravi hõlmab kahjustatud kooreosa eemaldamist kuni terve koeni ja haava töötlemist fungitsiidiga. Oluline on tagada, et istutamisel jääks juurekael mullapinnast kõrgemale.
Ennetamine on ka siin parim strateegia. Osta taimi alati usaldusväärsetest allikatest, et tagada nende haigusvabadus. Desinfitseeri alati oma lõikeriistad (oksakäärid, nuga) enne kasutamist, eriti kui liigud ühelt taimelt teisele. See aitab vältida haiguste edasikandumist. Hea hügieen ja taime regulaarne kontrollimine aitavad hoida ära paljud tõsised probleemid.
Füsioloogilised probleemid
Füsioloogilised probleemid ei ole põhjustatud haigustekitajatest ega kahjuritest, vaid ebasobivatest kasvutingimustest. Lehtede kollaseks muutumine on üks levinumaid sümptomeid. Kui kollaseks muutuvad vanemad, alumised lehed, on tõenäoliselt tegu lämmastikupuudusega. Kui aga noored lehed muutuvad kollaseks ja rood jäävad roheliseks, viitab see rauapuudusele. Ühtlaselt kollased lehed võivad viidata ka üle- või alakastmisele.
Lehtede otste ja servade pruuniks muutumine on sageli märk kuivast õhust, mulla liigsest soolsusest (tingitud üleväetamisest või karedast veest) või ebaregulaarsest kastmisest. Probleemi lahendamiseks tõsta õhuniiskust, loputa muld läbi puhta veega, et eemaldada liigsed soolad, ja jälgi, et kastmine oleks regulaarne. Samuti võib see olla märk kaaliumipuudusest.
Õite ja noorte viljade varisemine on sidrunipuudel teatud määral normaalne. Taim reguleerib ise, kui palju vilju ta suudab kanda. Kui aga enamik õisi või vilju variseb, on see märk stressist. Põhjuseks võib olla ebapiisav tolmlemine, äkiline temperatuurimuutus, veepuudus või toitainete puudus. Ruumis kasvava taime puhul tuleks õitsemise ajal kaaluda käsitsi tolmeldamist.
Päikesepõletus tekib siis, kui taim, mis on harjunud olema varjus või toas, viiakse järsku otsese ereda päikese kätte. Lehtedele tekivad heledad, valged või pruunid laigud. Päikesepõletuse vältimiseks tuleb taime harjutada välistingimustega järk-järgult, alustades poolvarjulisest kohast. Kahjustunud lehed ei taastu, kuid taim kasvatab aja jooksul uued.
📷 Pixabay
