Rosmariini kastmine on üks olulisemaid, kuid samas ka keerukamaid aspekte taime hooldamisel, mis nõuab aednikult tähelepanelikkust ja mõistmist taime looduslike vajaduste vastu. Kuna rosmariin pärineb Vahemere kuivadest ja kivistest piirkondadest, on ta evolutsiooni käigus kohastunud pigem veepuuduse kui liigniiskusega. Seetõttu on ülekastmine tema suurim vaenlane, mis võib kiiresti viia juuremädaniku ja taime hukkumiseni. Õige kastmistehnika ja -sageduse leidmine on võti, mis tagab terve, aromaatse ja elujõulise taime kasvatamise nii aias kui ka potis.
Eduka kastmisrežiimi aluseks on põhimõte “harva, aga põhjalikult”. See tähendab, et kastmiskordade vahel tuleks lasta mullal piisavalt ära kuivada. Enne kui uuesti kastma asud, kontrolli alati mulla niiskustaset, pistes sõrme mõne sentimeetri sügavusele mulda. Kui muld tundub selles sügavuses kuiv, on aeg taime kasta; kui see on aga endiselt niiske, lükka kastmine veel mõne päeva võrra edasi. See lihtne test aitab vältida kõige levinumat viga – liiga sagedast kastmist.
Kastmisel on oluline, et vesi jõuaks kogu juurestikuni. Kasta taime aeglaselt ja ühtlaselt, kuni vesi hakkab poti põhjas olevatest drenaažiavadest välja voolama. See tagab, et kogu mullapall on ühtlaselt niisutatud ja soodustab sügavama ning tugevama juurestiku arengut. Avamaal kasvava taime puhul kasta samuti põhjalikult, et vesi imbuks sügavamale pinnasesse. Pindmine ja sage kastmine soodustab vaid pinnapealsete juurte teket, mis muudab taime põua suhtes tundlikumaks.
Pärast kastmist on ülioluline tagada, et liigne vesi saaks ära voolata. Potis kasvava rosmariini puhul ära kunagi jäta potti seisma veega täidetud alustaldrikule, kuna see hoiab mulla pidevalt läbimärjana. Tühjenda alustaldrik umbes 15-30 minutit pärast kastmist. Aias kasvades veendu, et muld oleks hea drenaažiga ja vesi ei jääks taime juurte ümber seisma, eriti pärast tugevaid vihmasadusid.
Kastmissageduse määramine
Rosmariini kastmissagedus ei ole kivisse raiutud reegel, vaid sõltub paljudest muutuvatest teguritest, mida aednik peab pidevalt hindama. Üks peamisi mõjutajaid on aastaaeg. Aktiivsel kasvuperioodil, kevadest sügiseni, vajab taim rohkem vett, et toetada uute võrsete ja lehtede kasvu. Kuumadel ja kuivadel suvepäevadel võib potis kasvav rosmariin vajada kastmist isegi iga paari päeva tagant, samas kui avamaal kasvav taim saab tänu sügavamale juurestikule pikemalt hakkama.
Talvisel puhkeperioodil, kui valguse hulk on piiratud ja temperatuur madalam, aeglustub taime ainevahetus märgatavalt ning veevajadus väheneb drastiliselt. Sel ajal tuleb kastmist oluliselt piirata, lastes mullal peaaegu täielikult läbi kuivada. Siseruumides jahedas kohas talvituv taim võib vajada kastmist vaid kord kuus või isegi harvem. Liigne kastmine talvel on kindel viis taime hukutada, kuna märjad ja külmad juured on eriti vastuvõtlikud mädanikele.
Taime asukoht ja poti materjal mängivad samuti suurt rolli. Päikesepaistelisel ja tuulisel rõdul olev taim kuivab oluliselt kiiremini kui poolvarjulises aianurgas kasvav isend. Terrakotapotid kuivavad kiiremini kui plastikpotid, kuna savi on poorne materjal, mis laseb niiskusel aurustuda. Seetõttu tuleb savipotis kasvavat rosmariini tõenäoliselt sagedamini kasta. Alati jälgi oma taime ja mulla seisukorda, selle asemel et järgida ranget graafikut.
Noored ja alles juurduvad taimed vajavad regulaarsemat kastmist kui juba väljakujunenud põõsad. Esimestel nädalatel pärast istutamist on oluline hoida muld ühtlaselt kergelt niiske, et soodustada juurte kasvu. Kui taim on korralikult juurdunud ja hakanud uusi võrseid ajama, võid järk-järgult kastmiskordi harvendada ja liikuda sügava, kuid harva kastmise režiimile. Väljakujunenud, avamaal kasvav rosmariin on väga põuakindel ja vajab kastmist vaid pikemate kuivaperioodide ajal.
Üle- ja alakastmise märgid
Taime välimuse jälgimine on parim viis mõista tema veevajadust ja tuvastada võimalikke probleeme. Ülekastmine on rosmariini puhul kõige sagedasem probleem, mille esimeseks märgiks on sageli lehtede kolletumine, eriti taime alumises osas. Lehed võivad tunduda pehmed ja närtsinud isegi siis, kui muld on märg. See juhtub seetõttu, et liigniiskus lämmatab juured, takistades neil vee ja toitainete omastamist, mis omakorda viib taime närbumiseni.
Teine selge märk ülekastmisest on juuremädanik. Kui kahtlustad probleemi, eemalda taim ettevaatlikult potist ja uuri juuri. Terved juured on heledad ja tugevad, samas kui mädanenud juured on tumepruunid või mustad, pehmed ja pudrused ning neil võib olla ebameeldiv kopitanud lõhn. Sellisel juhul tuleb eemaldada kõik kahjustunud juured, vahetada muld värske ja kuiva vastu ning vähendada tulevikus oluliselt kastmist. Raskematel juhtudel ei pruugi taime enam päästa olla võimalik.
Alakastmine on rosmariini puhul haruldasem, kuid siiski võimalik, eriti potitaimede puhul kuumadel suvepäevadel. Esimeseks märgiks on tavaliselt lehtede otste kuivamine ja pruuniks muutumine. Lehed võivad tunduda krõbedad ja haprad ning variseda kergesti. Taim võib jätta üldiselt kuiva ja elutu mulje. Kuigi rosmariin talub lühiajalist põuda, võib pikaajaline veepuudus taime siiski tõsiselt kahjustada.
Kui märkad alakastmise märke, on oluline taime kohe põhjalikult kasta. Aseta pott vette, nii et see ulatuks umbes poole poti kõrguseni, ja lase mullal umbes pool tundi vett imada. Seejärel lase liigsel veel korralikult ära nõrguda. Ära proovi olukorda parandada liiga sagedase kastmisega, vaid taasta normaalne, harva ja põhjaliku kastmise rütm, jälgides hoolikalt mulla niiskustaset edaspidi.
Vee kvaliteet ja temperatuur
Kuigi rosmariin ei ole vee kvaliteedi suhtes eriti nõudlik, on mõned nüansid, millele tähelepanu pööramine aitab tagada taime parema tervise. Ideaalis on parim valik kastmiseks vihmavesi, kuna see on looduslikult pehme ja happeline ning ei sisalda kemikaale, mida sageli lisatakse kraaniveele. Vihmavee kogumine on lihtne ja keskkonnasõbralik viis pakkuda oma taimedele parimat võimalikku niisutust. Kui vihmavesi pole kättesaadav, sobib hästi ka seisnud kraanivesi.
Kraanivee kasutamisel on soovitatav lasta sellel enne kastmist vähemalt 24 tundi avatud anumas seista. See võimaldab klooril ja teistel lenduvatel ühenditel veest aurustuda, muutes selle taimedele ohutumaks. Samuti soojeneb vesi selle aja jooksul toatemperatuurini, mis on taime juurtele oluliselt meeldivam kui otse kraanist tulev külm vesi. Järsk temperatuurimuutus võib tekitada juurtele šoki ja pärssida taime kasvu.
Väldi väga kareda ehk lubjarikka vee kasutamist pikema aja jooksul. Kare vesi võib aja jooksul tõsta mulla pH-taset, muutes selle aluseliseks. Rosmariin eelistab aga kergelt happelist kuni neutraalset pinnast (pH 6.0-7.0). Kui pinnas muutub liiga aluseliseks, on taimel raskem omastada olulisi toitaineid, nagu raud, mis võib viia kloroosi ehk lehtede kolletumiseni. Kui sinu kraanivesi on väga kare, kaalu aeg-ajalt vihmavee kasutamist või vee pehmendamist spetsiaalsete vahenditega.
Kastmisel on oluline suunata vesi otse mullapinnale, vältides lehestiku liigset märjaks tegemist. Märjad lehed, eriti kui õhuringlus on halb, loovad soodsa keskkonna seenhaiguste, näiteks jahukaste, arenguks. See on eriti oluline siseruumides või kasvuhoones kasvatamisel. Kui lehed saavad siiski märjaks, püüa tagada hea ventilatsioon, et need võimalikult kiiresti kuivaksid.
Erinevad kasvutingimused ja kastmine
Rosmariini veevajadus varieerub oluliselt sõltuvalt sellest, kas ta kasvab avamaal, potis, kõrgpeenras või siseruumides. Avamaal kasvav, hästi juurdunud rosmariin on äärmiselt põuakindel ja vajab sekkumist vaid pikkade ja intensiivsete kuivaperioodide ajal. Selle sügavale ulatuv juurestik suudab leida niiskust sügavamatest mullakihtidest, mistõttu ei vaja see regulaarset kastmist. Liigne kastmine võib avamaal isegi kahjulikum olla kui kerge põud.
Potis kasvatamine muudab olukorda kardinaalselt, kuna piiratud mullakogus kuivab palju kiiremini läbi. Potitaimed sõltuvad täielikult sinu pakutavast veest ja vajavad seetõttu regulaarset jälgimist. Eriti kuumadel ja tuulistel päevadel võib väikeses potis kasvav rosmariin vajada igapäevast kastmist. Siiski kehtib ka siin reegel lasta mullal enne järgmist kastmiskorda ära kuivada. Potikasvatuse puhul on ülioluline tagada suurepärane drenaaž, et vältida vee kogunemist poti põhja.
Kõrgpeenrad pakuvad head kompromissi avamaa ja potikasvatuse vahel. Nad tagavad suurepärase drenaaži, mis on rosmariinile ideaalne, kuid samas kuivavad nad kiiremini kui tavalised aiamaad. Seetõttu vajavad kõrgpeenras kasvavad taimed tõenäoliselt sagedasemat kastmist kui need, mis kasvavad otse maas, kuid harvemini kui potitaimed. Jälgi mulla niiskust ja kohanda kastmist vastavalt ilmastikutingimustele.
Siseruumides kasvatatava rosmariini kastmine on omaette väljakutse. Keskküttega ruumide kuiv õhk võib mulda kiiresti kuivatada, kuid samas on valguse hulk talvel piiratud ja taime kasv aeglustunud. Siin on eriti oluline vältida ülekastmist. Kasta taime ainult siis, kui muld on katsudes kuiv, ja veendu, et poti all oleks hea õhuringlus. Talvel on parem eksida pigem alakastmise kui ülekastmise poole.
