Prantsuse lavendlit seostatakse sageli kargete, kiviste ja toitainevaeste Vahemere maastikega. See seos peegeldab täpselt taime olemust – tegemist on vähenõudliku taimega, mis on kohastunud kasvama tingimustes, kus paljud teised taimed hätta jääksid. Just seetõttu on prantsuse lavendli väetamine teema, millele tuleb läheneda ettevaatlikult ja teadlikult. Liigne heldus toitainetega võib kasu asemel hoopis kahju tuua, pärssides õitsemist ja muutes taime haigustele vastuvõtlikumaks.
Prantsuse lavendel eelistab kasvada lahjas, isegi kivises pinnases. Rikkalik ja toitainerohke muld, eriti kõrge lämmastikusisaldusega, stimuleerib küll lopsakat lehtede kasvu, kuid see toimub õite arvelt. Taim muutub roheliseks ja lopsakaks, kuid õisikuid moodustub vähe ning need on väikesed. Lisaks sellele on selline kiire ja nõrk kasv vastuvõtlikum kahjuritele ja seenhaigustele. Seega on väetamisel peamine põhimõte mõõdukus.
Enamasti piisab avamaal kasvavale prantsuse lavendlile toitainetest, mis on juba mullas olemas, eriti kui istutamisel on mulda parandatud väikese koguse kompostiga. Kompost on ideaalne, kuna see vabastab toitaineid aeglaselt ja parandab ka mulla struktuuri. Pärast istutamist ei vaja taim tavaliselt esimesel aastal lisaväetamist. Järgnevatel aastatel piisab sageli kord aastas, varakevadel, taime ümber laotatud õhukesest kompostikihist.
Kui muld on erakordselt vaene ja liivane ning taim näitab selgeid märke toitainepuudusest, nagu lehtede kollaseks muutumine (mis ei ole tingitud ülekastmisest), võib kaaluda kerget väetamist. Sel juhul tuleks valida madala lämmastikusisaldusega (N) ja kõrgema kaaliumi- (K) ja fosforisisaldusega (P) väetis. Fosfor soodustab juurte arengut ja õitsemist, kaalium aga parandab taime üldist vastupanuvõimet haigustele ja stressile.
Potis kasvav prantsuse lavendel vajab veidi rohkem tähelepanu, kuna potimullas olevad toitained kasutatakse kiiremini ära ja uhutakse kastmisveega välja. Siiski kehtib ka siin mõõdukuse reegel. Kasvuperioodil, kevadest kuni suve keskpaigani, võib potitaime väetada iga 4-6 nädala tagant, kasutades selleks pooles kontsentratsioonis vedelväetist, mis on mõeldud õitsvatele taimedele või kaktustele. Sügisel ja talvel ei tohiks taime väetada.
Orgaanilised väetamisviisid
Orgaanilised väetised on prantsuse lavendli jaoks sageli parim valik, kuna need vabastavad toitaineid aeglaselt ja parandavad pikaajaliselt mulla tervist. Kõige lihtsam ja tõhusam orgaaniline väetis on hästi laagerdunud kompost. Õhuke kiht komposti, mis laotatakse taime ümber varakevadel, pakub piisavalt toitaineid terveks hooajaks. Kompost aitab ka säilitada mulla niiskust ja parandada selle struktuuri.
Teine suurepärane orgaaniline valik on merevetikaekstrakt. See on rikas mikroelementide poolest ja toimib pigem taime tooniku kui tugeva väetisena. Merevetikaekstrakti võib kasutada lahjendatud kujul kastmisvees paar korda kasvuperioodi jooksul. See aitab tugevdada taime immuunsüsteemi ja parandada vastupanuvõimet stressile, näiteks põuale või kuumusele.
Luu- ja verejahu on samuti orgaanilised väetised, mida võib kasutada, kuid ettevaatlikult. Luujahu on hea fosforiallikas, mis soodustab juurte kasvu ja õitsemist. Verejahu on aga väga lämmastikurikas ja seda tuleks lavendli puhul vältida või kasutada äärmiselt väikestes kogustes. Kui otsustad neid kasutada, sega väike kogus mulda kevadel enne uue kasvu algust.
Puutuhk on hea kaaliumi- ja kaltsiumiallikas ning aitab tõsta mulla pH-taset, mis on lavendlile meeltmööda. Kui sinu aiamuld on happeline, on kevadel taime ümber puistatud väike kogus puutuhka kasulik. Siiski tuleb olla ettevaatlik, et mitte tõsta pH-d liiga kõrgeks. Enne puutuha kasutamist on soovitatav teha mullatest, et määrata kindlaks lähtetase.
Mineraalväetiste kasutamine
Kuigi orgaanilised meetodid on eelistatud, võib teatud olukordades olla vajalik mineraalväetiste kasutamine. Sel juhul on oluline valida õige koostisega väetis. Otsi väetist, mille N-P-K (lämmastik-fosfor-kaalium) suhe on madala lämmastikusisaldusega, näiteks 5-10-10. See tagab, et taim saab piisavalt fosforit ja kaaliumi õitsemiseks ja tugevuseks, ilma et lehtede kasv muutuks liiga lopsakaks.
Aeglaselt vabanevad graanulväetised on hea valik, kuna need pakuvad toitaineid pikema perioodi jooksul ja vähendavad üleväetamise riski. Väike kogus graanuleid segatakse kevadel mulla pealmise kihiga. Järgi alati pakendil olevaid juhiseid ja pigem kasuta vähem kui rohkem. Üks väetamine kevadel on tavaliselt piisav terveks hooajaks.
Vedelväetisi tuleks kasutada veelgi ettevaatlikumalt. Need on kiire toimega ja seetõttu on üleväetamise oht suurem. Kui kasutad vedelväetist, lahjenda see alati vähemalt poole võrra soovitatud kontsentratsioonist. Vedelväetist võib kasutada potitaimede puhul kasvuperioodil iga paari nädala tagant, kuid avamaal on see harva vajalik.
Vältida tuleks universaalseid muru- või aiaväetisi, mis on tavaliselt väga lämmastikurikkad. Need on mõeldud kiire rohelise massi kasvatamiseks ja on prantsuse lavendlile täiesti sobimatud. Vale väetise kasutamine on üks levinumaid vigu, mis pärsib lavendli õitsemist ja võib taime isegi kahjustada.
Toitainepuuduse tunnused
Kuigi prantsuse lavendel on vähenõudlik, võib väga vaeses pinnases siiski ilmneda toitainepuuduse märke. Oluline on osata neid märke ära tunda ja eristada neid teistest probleemidest, nagu üle- või alakastmine. Kõige tavalisem märk on lehtede värvimuutus. Kui vanemad, alumised lehed muutuvad kahvaturoheliseks või kollaseks, võib see viidata lämmastikupuudusele.
Fosforipuudus võib väljenduda lehtede lillakas või punakas toonis ning aeglases kasvus. Kaaliumipuudus ilmneb sageli lehtede servade kollaseks või pruuniks muutumisena. Siiski on oluline meeles pidada, et lehtede kollaseks muutumine on palju sagedamini põhjustatud liigsest niiskusest ja juuremädanikust kui toitainepuudusest. Seega, enne väetama asumist kontrolli alati mulla niiskust ja drenaaži.
Mikroelementide puudus on haruldasem, kuid võib samuti esineda. Rauapuudus, mis on tüüpiline liiga aluselises mullas, põhjustab noorte lehtede muutumist kollaseks, samal ajal kui leherood jäävad roheliseks. Kui kahtlustad toitainepuudust, on kõige parem alustada kerge orgaanilise väetisega, näiteks komposti või merevetikaekstraktiga, mis sisaldab laias valikus mikroelemente.
Enne suuremate muudatuste tegemist on alati hea mõte teha mullaanalüüs. See annab täpse ülevaate mulla toitainete sisaldusest ja pH-tasemest. Analüüsi tulemuste põhjal saab teha teadlikke otsuseid, kas ja millist väetist on vaja kasutada. See aitab vältida pimesi tegutsemist ja potentsiaalset taime kahjustamist.
Mida vältida väetamisel
Prantsuse lavendli väetamisel on mõned selged “ei-d”, mida tuleks alati meeles pidada. Kõige olulisem on vältida kõrge lämmastikusisaldusega väetisi. Lämmastik soodustab lehtede kasvu õite arvelt, muudab taime nõrgaks ja vastuvõtlikuks lehetäidele ja haigustele. Väldi muruväetisi ja teisi universaalseid väetisi, mille esimene number N-P-K suhtes on kõrge.
Vältida tuleks ka värsket, laagerdumata sõnnikut. See on samuti väga lämmastikurikas ja võib taime juuri “põletada”. Kui soovid kasutada sõnnikut, peab see olema täielikult komposteerunud ja lagunenud, kuid isegi siis tuleks seda kasutada väga mõõdukalt. Hästi laagerdunud kompost on alati turvalisem ja parem valik.
Ära väeta taime hilissuvel või sügisel. See stimuleerib uut kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut puituda ja on seetõttu külmakahjustustele väga vastuvõtlik. Viimane kerge väetamine peaks toimuma hiljemalt suve keskel, et taim saaks rahulikult talveks valmistuda. Talvisel puhkeperioodil ei vaja taim üldse väetamist.
Kokkuvõttes on prantsuse lavendli väetamise filosoofia lihtne: vähem on rohkem. Keskendu hea drenaažiga ja mõõdukalt viljaka mulla loomisele istutamisel. Edaspidi jälgi oma taime ja paku talle toitaineid ainult siis, kui see on ilmselgelt vajalik. Enamasti on päikesepaisteline asukoht ja õige kastmine kõik, mida see imeline taim vajab, et sind oma ilu ja aroomiga rõõmustada.
