Portulakroos on tuntud kui tõeline päikesekummardaja, kelle erksad ja rõõmsavärvilised õied avanevad täies hiilguses vaid ereda päikesevalguse käes. Valgus ei ole selle taime jaoks lihtsalt eelistus, vaid eluline vajadus, mis mõjutab kõike alates idanemisest kuni kasvu, tervise ja õitsemiseni. Ilma piisava päikeseta jääb portulakroos kiduraks ja pakub vaid murdosa sellest ilust, mida ta ideaalsetes tingimustes pakkuda suudab. Selles artiklis süveneme portulakroosi valgusvajaduse detailidesse ja selgitame, miks päike on selle taime jaoks nii asendamatu.
Valguse roll taime elus
Valgus on kõikide roheliste taimede jaoks fundamentaalse tähtsusega, kuna see on fotosünteesi – protsessi, mille käigus taimed toodavad endale energiat – peamine allikas. Portulakroosi jaoks on valgusel aga veelgi spetsiifilisem roll. Taime õied on fotonastilised, mis tähendab, et nende avanemine ja sulgumine on otseselt seotud valguse intensiivsusega. Päikesepaistelisel hommikul avanevad õied laialt, et meelitada ligi tolmeldajaid, ning õhtul või pilves ilmaga sulguvad nad taas, et kaitsta õrna õiesisu.
See unikaalne omadus tähendab, et portulakroosi täit ilu saab nautida vaid siis, kui taim asub päikeselises kohas. Varjulises kasvukohas jäävad õied enamasti poolsuletuks või ei avane üldse, jättes aedniku ilma oodatud värvidemängust. Seetõttu on kasvukoha valikul esmatähtis leida aias või rõdul kõige päikesepaistelisem paik. Portulakroos vajab rikkalikuks õitsemiseks vähemalt kuus kuni kaheksa tundi otsest päikesevalgust iga päev.
Lisaks õitsemisele mõjutab valgus ka taime kasvu ja kuju. Piisava valguse käes kasvab portulakroos kompaktseks, tihedaks ja harunenud puhmaks, millel on tugevad varred. Valgusepuuduses hakkab taim aga “venima” valguse suunas, protsess, mida nimetatakse etiolatsiooniks. Varred muutuvad pikaks, peenikeseks ja nõrgaks, lehtede vahed pikenevad ja taim omandab hõreda ning väljaveninud ilme. Selline taim on ka vastuvõtlikum haigustele ja kahjuritele.
Ka seemnete idanemine sõltub valgusest. Portulakroosi seemned on valguskartlikud, mis tähendab, et nad vajavad idanemiseks valgust. Seetõttu ei tohi seemneid külvates neid mullaga katta, vaid tuleb jätta mullapinnale ja suruda kergelt kinni. See tagab, et seemneteni jõuab piisavalt valgust idanemisprotsessi käivitamiseks. Varju jäänud või liiga sügavale mulda sattunud seemned lihtsalt ei idane.
Rohkem artikleid sel teemal
Ideaalne kasvukoht
Arvestades portulakroosi suurt valgusvajadust, on ideaalse kasvukoha leidmine lihtne – otsi kõige päikeselisem koht, mis sul on. Lõunapoolne peenar, terrass või rõdu on parimad valikud. Need asukohad saavad päikest suurema osa päevast, tagades, et õied avanevad hommikul ja püsivad avatuna hilise pärastlõunani. Mida rohkem päikest, seda rohkem õisi ja seda intensiivsemad on nende värvid.
Ka läänekaarde avanev aiaosa võib olla sobiv, eeldusel, et see ei ole varjutatud puude või hoonetega ning saab piisavalt pärastlõunast päikest. Idapoolne asukoht, mis saab vaid hommikupäikest, võib olla piiripealne. Taimed võivad seal küll kasvada, kuid õitsemine ei ole tõenäoliselt nii rikkalik kui lõunapoolses asukohas. Põhjapoolne külg on portulakroosi kasvatamiseks täiesti sobimatu.
Lisaks otsesele päikesevalgusele armastab portulakroos ka soojust, mis käib päikesega kaasas. Päikesepaisteline ja tuulevaikne seinaäär on suurepärane mikrokleema, kus taim tunneb end eriti hästi. Kivid ja sillutised, mis päeval soojust neelavad ja öösel seda kiirgavad, aitavad samuti luua taimele meelepärase keskkonna. Kiviktaimla on seetõttu portulakroosile üks parimaid kasvukohti.
Konteinerites ja amplites kasvatades on asukoha valik veelgi lihtsam, kuna anumaid saab vastavalt vajadusele liigutada. Kui märkad, et taim ei saa piisavalt päikest ja hakkab välja venima, saad poti lihtsalt päikeselisemasse kohta tõsta. See paindlikkus teeb konteinerkasvatusest hea valiku neile, kelle aias on päikeselisi kohti piiratult.
Rohkem artikleid sel teemal
Valgusepuuduse sümptomid
On oluline osata ära tunda märke, mis viitavad sellele, et sinu portulakroos ei saa piisavalt valgust. Kõige ilmsem sümptom on vähene või puuduv õitsemine. Kui taim kasvatab küll rohelist massi, kuid õisi on vähe või need ei avane korralikult, on peaaegu alati põhjuseks valguse puudus. See on esimene ja kõige selgem märk, et taime asukohta tuleks muuta.
Teine levinud sümptom on eelnevalt mainitud etiolatsioon ehk väljavenimine. Taim püüab valguse poole sirutuda, mistõttu tema varred muutuvad ebaloomulikult pikaks ja peenikeseks. Lehtede vahed on suured, andes taimele hõreda välimuse. Sellised varred on nõrgad ja võivad kergesti murduda. Taime üldine kuju on ebakompaktne ja laialivalguv, mitte tihe ja puhmasjas.
Valgusepuuduses kannatava taime lehed on sageli ka kahvatumad rohelised kui täispäikese käes kasvavatel isenditel. Lehed võivad olla ka väiksemad. Taim suunab kogu oma piiratud energia varre kasvatamisele valguse suunas, jättes lehtede ja õite arengu tagaplaanile. Selline taim on nõrgestatud ja stressis, mis teeb ta vastuvõtlikumaks ka haigustele ja kahjuritele.
Kui märkad neid sümptomeid, on ainus lahendus pakkuda taimele rohkem valgust. Kui taim on potis, tõsta see kohe päikeselisemasse kohta. Kui taim kasvab peenras, kaalu tema ümberistutamist sobivamasse asukohta. Kuigi see tekitab taimele ajutist stressi, on see pikas perspektiivis tema tervise ja ilu jaoks hädavajalik. Pärast valguse kättesaadavuse parandamist võib taime ka tagasi lõigata, et soodustada uut, kompaktsemat kasvu.
Valgus ja siseruumides kasvatamine
Portulakroosi kasvatamine toataimena on tema erakordselt suure valgusvajaduse tõttu väga keeruline. Tavaline toaaknalaud, isegi lõunapoolne, ei suuda talveperioodil pakkuda piisavalt valgust, et taime tervena ja kompaktsena hoida. Nagu talvitumise peatükis mainitud, muutuvad toas hoitavad taimed kiiresti väljaveninuks ja nõrgaks. Seetõttu ei soovitata portulakroosi pikaajaliseks kasvatamiseks siseruumides.
Kui soovid siiski proovida portulakroosi kasvatada siseruumides, näiteks seemnete ettekasvatamisel kevadel või pistikute juurutamisel, on lisavalgustuse kasutamine peaaegu vältimatu. Spetsiaalsed taimelambid või täisspektriga LED-lambid võivad kompenseerida loomuliku valguse puudust. Lambid tuleks paigutada taimedele võimalikult lähedale, umbes 10-15 cm kaugusele, ja hoida põlemas 12-16 tundi ööpäevas.
Isegi lisavalgustusega on oluline pakkuda taimedele ka nii palju loomulikku valgust kui võimalik. Aseta potid kõige päikeselisemale aknalauale, mida leiad. Pööra potte regulaarselt, et kõik taime küljed saaksid ühtlaselt valgust ja kasv ei muutuks ühekülgseks. Hoia aknaklaasid puhtad, et maksimeerida valguse läbipääsu.
Pea meeles, et isegi parimate tingimuste loomisel siseruumides ei pruugi portulakroos õitseda nii rikkalikult kui õues täispäikese käes. Siseruumid on tema jaoks siiski kompromiss. Seetõttu on portulakroos parim valik välitingimustesse – aeda, rõdule või terrassile, kus ta saab nautida päikest, mida ta nii väga armastab ja vajab.
