Valgus on fotosünteesi alus ja seega üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab põld-pihlaka kasvu, arengut, õitsemist ja viljakandvust. Iga puu vajab ellujäämiseks ja arenemiseks piisavas koguses päikeseenergiat. Põld-pihlakas on valguselembene puuliik, mis eelistab päikesepaistelisi kasvukohti, kuid suudab kohaneda ka kerge varjuga. Tema valgusvajaduse mõistmine ja sellega arvestamine kasvukoha valikul on kriitilise tähtsusega, et tagada puu tervis, dekoratiivsus ja pikk eluiga aias.
Optimaalsetes valgustingimustes kasvav põld-pihlakas arendab välja tiheda, sümmeetrilise ja elujõulise võra. Piisav päikesevalgus tagab intensiivse fotosünteesi, mis toodab puu kasvuks ja arenguks vajalikke suhkruid. See väljendub tugevas kasvus, tervetes ja sügavrohelistes lehtedes ning rikkalikus õitsemises. Lisaks on päikesevalgusel oluline roll puu vastupanuvõime kujunemisel haiguste vastu, kuna see aitab lehestikul kiiresti kuivada ja pärsib seeläbi paljude seenhaiguste arengut.
Kuigi põld-pihlakas on kohanemisvõimeline, toob ebapiisav valgus kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi. Varjulises kohas kasvades venib puu valguse poole, tema võra muutub hõredaks ja ebakorrapäraseks. Lehed võivad olla väiksemad ja kahvatumad ning õitsemine ja viljakandvus on tagasihoidlikud või puuduvad sootuks. Samuti on varjus kasvav puu vastuvõtlikum niiskust armastavatele haigustele ja kahjuritele.
Kasvukoha planeerimisel on seega hädavajalik arvestada päikese liikumisega aias läbi päeva ja aastaaegade. Tuleb hinnata, kuidas teised puud, hooned või rajatised võivad tulevikus varju heita. Õigesti valitud, valgusküllane kasvukoht on parim investeering, mida saab teha põld-pihlaka heaks, luues vundamendi tema aastakümnetepikkusele edule ja ilule.
Valguse roll põld-pihlaka kasvus
Päikesevalgus on põld-pihlaka jaoks peamine energiaallikas, mis käivitab fotosünteesi protsessi. Fotosünteesi käigus kasutavad lehtedes olevad klorofülli molekulid valgusenergiat, et muuta süsihappegaas ja vesi glükoosiks ehk suhkruks, mis on taime “toit”. See energia on vajalik absoluutselt kõikideks elutegevuse protsessideks, alates juurte ja lehtede kasvatamisest kuni õite ja viljade arendamiseni. Mida rohkem valgust taim saab, seda rohkem energiat suudab ta toota ja seda jõudsam on tema kasv.
Piisav valgus mõjutab otseselt puu arhitektuuri ja võra kuju. Päikeselises kohas saab puu arendada tasakaalustatud ja harmoonilise võra, kus oksad ja lehed on jaotunud ühtlaselt. Valgus stimuleerib külgpungade arengut, mis muudab võra tihedamaks. Varjus kasvades hakkab puu aga konkureerima valguse pärast. Ta suunab oma energia peamiselt kõrgusesse kasvamisse, et ulatuda valgusküllasemasse kihti, jättes alumised oksad nõrgaks ja hõredaks. See protsess, mida nimetatakse etiolementiks, tulemuseks on pikk, väljaveninud ja sageli ebastabiilne puu.
Valgus on oluline ka puu tervisliku juurestiku arenguks. Kuigi juured kasvavad pimedas mullas, sõltuvad nad täielikult lehtedes toodetud energiast. Tugev fotosüntees ja rohke energiatootmine võimaldavad puul suunata piisavalt ressursse ka juurestiku kasvatamisse. Tugev ja laiaulatuslik juurestik on aga omakorda aluseks puu stabiilsusele, vee ja toitainete omastamisele ning põuakindlusele. Seega on valguse ja juurte arengu vahel otsene ja tugev seos.
Lisaks energia tootmisele reguleerib valgus ka paljusid teisi füsioloogilisi protsesse. Valguse intensiivsus ja päevapikkus mõjutavad näiteks lehtede langemist sügisel ja pungade puhkemist kevadel. Samuti aitab tugev päikesevalgus puitunud kudedel paremini valmida ja talveks valmistuda, suurendades puu külmakindlust. Seetõttu on valgusküllane kasvukoht oluline mitte ainult suvise kasvu, vaid ka eduka talvitumise seisukohast.
Ideaalne kasvukoht valguse seisukohast
Põld-pihlaka jaoks ideaalne kasvukoht on avatud ja päikesepaisteline, kus puu saab vähemalt kuus kuni kaheksa tundi otsest päikesevalgust päevas, eriti hommikul ja keskpäeval. Selline asukoht tagab maksimaalse energiatootmise ja soodustab kõiki positiivseid arenguid, mida piisav valgus kaasa toob. Lõuna- või läänekaarde avatud aiaosa on tavaliselt kõige sobivam, eeldusel, et seal on ka piisavalt ruumi puu täiskasvanud mõõtmetele.
Kuigi täispäike on ideaalne, on põld-pihlakas üsna tolerantne ja saab hakkama ka kerges poolvarjus. See tähendab kohta, kus puu saab päevas umbes neli kuni kuus tundi päikest või kus päike paistab läbi kõrgemate puude lehestiku. Poolvarjus võib kasv olla veidi aeglasem ja võra hõredam kui täispäikeses, kuid puu on siiski terve ja dekoratiivne. Oluline on vältida sügavat varju, näiteks suurte hoonete põhjaküljel või tihedas metsas, kus puu jääks kiduma.
Kasvukoha valikul tuleb mõelda pikas perspektiivis. Noore istikuna võib puu saada piisavalt valgust, kuid aastate möödudes võivad naabruses kasvavad puud või uued ehitised hakata teda varjutama. Seetõttu on oluline hinnata ümbritsevat keskkonda ja selle potentsiaalseid muutusi tulevikus. Tuleb arvestada nii enda kui ka naabri aias kasvavate puude lõpliku kõrguse ja võra laiusega.
Samuti on oluline arvestada hommikupäikese rolliga. Idapoolne kasvukoht, kus puu saab hommikupäikest, on väga kasulik, kuna see kuivatab kiiresti öise kaste lehtedelt. See vähendab oluliselt aega, mil lehed on niisked, ja pärsib seeläbi seenhaiguste arengut. Seega, kui valida täispäikese ja poolvarju vahel, on asukoht, mis tagab just hommikuse päikese, sageli parim kompromiss.
Valguse mõju õitsemisele ja viljakandvusele
Päikesevalgusel on otsene ja kriitiline mõju põld-pihlaka õitsemisele ja viljakandvusele. Õiepungade moodustumine, mis toimub juba eelneval suvel, on energiakulukas protsess, mis nõuab rikkalikku fotosünteesi ja suhkrute varu. Puud, mis kasvavad päikesepaistelises kohas, suudavad toota ja talletada rohkem energiat, mis omakorda viib rikkalikuma õiepungade moodustumiseni. Varjus kasvav puu võib küll kasvatada lehti, kuid tal ei pruugi jätkuda energiat õitsemiseks.
Lisaks õiepungade moodustumisele on valgus oluline ka õitsemise ajal. Soe ja päikesepaisteline ilm soodustab tolmeldajate, nagu mesilaste ja kimalaste, aktiivsust. Hea tolmlemine on eelduseks viljade arengule. Kuigi põld-pihlakas on osaliselt isetolmleja, parandab risttolmlemine teiste sama liigi puudega nii viljade arvu kui ka kvaliteeti. Päikesepaisteline ja avatud kasvukoht meelitab ligi rohkem tolmeldajaid ja tagab seega parema saagi.
Pärast edukat tolmlemist ja viljade moodustumist jätkub valguse oluline roll viljade arengus ja valmimises. Viljad, sarnaselt lehtedele, suudavad teatud määral fotosünteesida, kuid nende kasv sõltub peamiselt lehtedes toodetud energiast. Piisav päikesevalgus tagab viljadele vajaliku suhkruvoo, mis muudab need suuremaks, maitsvamaks ja värvikamaks. Varjus kasvava puu viljad jäävad sageli väikeseks, hapuks ja kahvatuks.
Lisaks mõjutab päikesevalgus ka puu sügisvärvust, mis on üks põld-pihlaka dekoratiivseid omadusi. Lehtedes olevate pigmentide, antotsüaanide, tootmine, mis annavad lehtedele punaseid ja lillasid toone, on intensiivsem just päikesevalguse ja jahedate ööde koosmõjul. Päikeselises kasvukohas on põld-pihlaka sügisene lehestik seetõttu oluliselt erksam ja värviküllasem kui varjus kasvaval puul.
Toimetulek vähese valgusega tingimustes
Kuigi põld-pihlakas eelistab päikest, võib mõnikord olla vajalik istutada see ka vähem ideaalsetesse, poolvarjulistesse tingimustesse. Sellisel juhul on oluline teada, kuidas aidata puul toime tulla ja kompenseerida valguse puudust. Kõige olulisem on tagada, et muud kasvutingimused oleksid võimalikult optimaalsed. See tähendab viljakat ja hästi kuivendatud mulda ning piisavat niiskust, eriti põuaperioodidel. Kui valgus on piirav tegur, ei tohiks puud lisaks koormata teiste stressoritega.
Varjulisemas kohas on eriti oluline tagada hea õhuringlus, et vähendada seenhaiguste riski. Seda saab saavutada puu korrektse lõikamisega, eemaldades liiga tihedalt kasvavad ja ristuvad oksad. Võra harvendamine laseb rohkem valgust ja õhku võra sisemusse, mis parandab lehtede tervist ja vähendab haiguste leviku tõenäosust. Samuti on oluline hoida puu ümbrus puhas langenud lehtedest, mis niiskes ja varjulises kohas on eriti soodsaks keskkonnaks haigustekitajatele.
Kui põld-pihlakas on juba istutatud kohta, mis on aja jooksul muutunud liiga varjuliseks, näiteks teiste puude kasvu tõttu, tuleks kaaluda ümbruse harvendamist. Konkureerivate puude okste kärpimine või isegi mõne puu eemaldamine võib oluliselt parandada valguse jõudmist põld-pihlakani. See on sageli parem lahendus kui põld-pihlaka enda tugev tagasilõikamine, mis võib puud stressata.
Kui aga ükski neist meetmetest ei ole võimalik või ei anna tulemusi ja puu kannatab selgelt valgusepuuduse all, võib viimase abinõuna kaaluda puu ümberistutamist valgusküllasemasse kohta. See on aga suur ja riskantne operatsioon, mida tuleks ette võtta ainult nooremate puude puhul ja teha seda puu puhkeperioodil, hilissügisel või varakevadel. Enne sellise sammu astumist tuleks hoolikalt kaaluda kõiki plusse ja miinuseid.
