Selleks, et põld-pihlakas kasvaks tugevaks, terveks ja kannaks rikkalikult vilja, on oluline tagada talle tasakaalustatud toitainete kättesaadavus. Kuigi see puuliik ei ole ülemäära nõudlik, reageerib ta hästi viljakale ja hästi struktureeritud mullale. Õige väetamine ei tähenda ohtrat toitainetega üle külvamist, vaid pigem puu vajaduste mõistmist ja mulla viljakuse hoidmist pika aja jooksul. Läbimõeldud väetamisplaan, mis arvestab puu vanust, mulla tüüpi ja kasvufaasi, aitab ennetada toitainepuudust, parandada vastupanuvõimet haigustele ja tagada kauni lehestiku ning kvaliteetse saagi.
Enne väetama asumist on kõige olulisem mõista, et terve muld on terve puu alus. Orgaanilise aine, näiteks komposti või kõdusõnniku, regulaarne lisamine on sageli parim viis mulla viljakuse parandamiseks ja hoidmiseks. Orgaaniline aine mitte ainult ei vabasta aeglaselt toitaineid, vaid parandab ka mulla struktuuri, veepidavusvõimet ja soodustab kasulike mikroorganismide tegevust. Paljudel juhtudel piisabki terve ja viljakas aiamullas kasvava põld-pihlaka jaoks iga-aastasest kompostiga multšimisest.
Väetamise vajadus sõltub suuresti olemasolevast mullastikust. Toitainevaestes liivmuldades võib lisaväetamine olla vajalik, samas kui rammusas mustmullas kasvav puu ei pruugi seda aastaid vajada. Kõige täpsema ülevaate mulla toitainesisaldusest ja pH-tasemest annab mullaanalüüs. Analüüsi tulemuste põhjal saab koostada täpse väetamisplaani, mis vastab konkreetse kasvukoha vajadustele ja väldib nii ala- kui ka üle-väetamist, mis mõlemad võivad puud kahjustada.
Noorte ja vanemate puude väetamise strateegiad on erinevad. Noored puud vajavad toitaineid eelkõige tugeva juurestiku ja võra struktuuri väljaarendamiseks. Vanemate, viljakandvate puude puhul on fookus elujõu säilitamisel ja kvaliteetse saagi tagamisel. Oluline on meeles pidada, et liigne lämmastikväetis võib soodustada küll lopsakat lehekasvu, kuid seda õitsemise ja viljakandvuse arvelt ning muuta puu vastuvõtlikumaks haigustele ja kahjuritele. Tasakaal on võtmesõna.
Põld-pihlaka põhilised toitainevajadused
Nagu kõik taimed, vajab ka põld-pihlakas oma kasvuks ja arenguks mitmesuguseid makro- ja mikrotoitaineid. Kolm peamist makrotoitainet on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on hädavajalik lehtede ja võrsete kasvuks ning annab lehestikule rohelise värvuse. Fosfor mängib olulist rolli juurestiku arengus, õite moodustumisel ja energia ülekandeprotsessides taimes. Kaalium reguleerib vee liikumist taimes, tugevdab rakuseinu ning parandab vastupanuvõimet haigustele, põuale ja külmale.
Lisaks kolmele peamisele makrotoitainele vajab põld-pihlakas ka teisi makroelemente nagu kaltsium (Ca), magneesium (Mg) ja väävel (S). Kaltsium on oluline rakuseinte ehituses ja juurte kasvus. Magneesium on klorofülli molekuli keskne osa ja seega hädavajalik fotosünteesiks. Väävel osaleb aminohapete ja valkude sünteesis. Nende elementide puudus on vähem levinud, kuid võib ilmneda spetsiifilistes mullatüüpides, näiteks väga happelistes muldades.
Mikrotoitained, nagu raud (Fe), mangaan (Mn), tsink (Zn), vask (Cu), boor (B) ja molübdeen (Mo), on vajalikud palju väiksemates kogustes, kuid nende puudus võib samuti põhjustada tõsiseid kasvuprobleeme. Näiteks rauapuudus põhjustab noortel lehtedel kloroosi, kus leherood jäävad roheliseks, kuid lehelaba nende vahel muutub kollaseks. Mikroelementide kättesaadavus sõltub suuresti mulla pH-tasemest; liiga aluseline muld võib muuta paljud mikroelemendid taimele kättesaamatuks.
Põld-pihlakas eelistab kergelt happelist kuni neutraalset mulda (pH 6.0-7.5), milles enamik toitaineid on taimele hästi omastatavad. Kui mulla pH on liiga happeline või aluseline, võib isegi toitainerikkas mullas tekkida puudujääke, kuna taim ei suuda neid omastada. Seetõttu on enne väetamisega alustamist oluline teada oma aia mulla pH-taset ja vajadusel seda korrigeerida, näiteks happelise mulla puhul lubiväetistega või aluselise mulla puhul happelise turba või väävli lisamisega.
Väetamise ajastus ja sagedus
Väetamise õige ajastus on sama oluline kui õige väetise valik, kuna see tagab, et toitained on taimele kättesaadavad siis, kui ta neid kõige rohkem vajab. Põld-pihlaka peamine väetamisaeg on varakevadel, just enne kasvuperioodi algust, kui pungad hakkavad paisuma. Kevadine väetamine annab puule vajaliku energia uute lehtede ja võrsete kasvatamiseks ning toetab õitsemist. Sobivaim on kasutada aeglaselt vabanevaid kompleksväetisi või orgaanilisi väetisi nagu kompost, mis tagavad toitainete ühtlase eraldumise pikema perioodi jooksul.
Noori, äsja istutatud puid ei ole tavaliselt vaja esimesel aastal väetada, eeldusel, et istutusauk valmistati ette komposti või muu orgaanilise ainega. Liiga varane väetamine võib kahjustada alles arenevaid juuri. Alates teisest kasvuaastast võib noori puid väetada kergelt igal kevadel, et toetada nende jõulist kasvu. Fookus peaks olema tasakaalustatud väetisel, mis soodustab nii juurestiku kui ka maapealse osa arengut.
Väljakujunenud, viljakandvate puude puhul sõltub väetamise sagedus mulla viljakusest ja puu seisundist. Kui puu kasvab jõudsalt, lehestik on terve roheline ja saagikus hea, ei pruugi iga-aastane väetamine vajalik olla. Piisab, kui puualust pinda rikastatakse iga paari aasta tagant komposti või kõdusõnnikuga. Kui aga ilmnevad toitainepuuduse märgid, nagu aeglane kasv, kahvatud lehed või väike saak, on kevadine väetamine kindlasti omal kohal.
Väetamine tuleks lõpetada suve teises pooles, tavaliselt pärast juuli keskpaika. Hilissuvine või sügisene lämmastikurikka väetisega väetamine võib stimuleerida uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja on seetõttu külmakahjustustele väga vastuvõtlikud. Sügisel võib vajadusel kasutada madala lämmastiku- ja kõrge kaaliumisisaldusega sügisväetist, mis aitab puul talveks valmistuda ja parandab tema külmakindlust.
Orgaanilised väetised ja mullaparandus
Orgaaniliste väetiste kasutamine ja mulla parandamine on parim viis põld-pihlaka pikaajalise tervise ja viljakuse tagamiseks. Kompost on üks väärtuslikumaid orgaanilisi aineid, mida aias kasutada. See on täis toitaineid ja kasulikke mikroorganisme, vabastab toitaineid aeglaselt ja parandab oluliselt mulla struktuuri, muutes rasked savimullad kobedamaks ja liivmullad paremini niiskust hoidvaks. Igal kevadel puu võraalusele pinnale laotatud 2-5 cm paksune kompostikiht on suurepärane viis puu toitmiseks.
Hästi lagunenud laudasõnnik on samuti suurepärane orgaaniline väetis, mis on rikas lämmastiku ja teiste oluliste toitainete poolest. Oluline on kasutada ainult täielikult komposteerunud või laagerdunud sõnnikut, kuna värske sõnnik on liiga kange ja võib “põletada” puu juuri. Sõnnikut, sarnaselt kompostile, laotatakse kevadel puu alla ja segatakse kergelt pinnasega või jäetakse multšina maapinnale.
Lisaks kompostile ja sõnnikule on olemas ka teisi orgaanilisi väetisi ja mullaparandusaineid. Näiteks võib kasutada puutuhka, mis on hea kaaliumi ja kaltsiumi allikas, kuid sellega tuleb olla ettevaatlik, kuna see tõstab mulla pH-taset ja ei sobi aluseliste muldade puhul. Kondijahu on hea fosforiallikas, mis soodustab juurte kasvu, ja verejahu on kiiretoimeline lämmastikuallikas. Orgaaniliste väetiste kasutamisel on oluline järgida pakendil olevaid juhiseid, et vältida üleväetamist.
Multšimine orgaaniliste materjalidega, nagu koorepuru, puiduhake või niidetud muru, on samuti osa orgaanilisest väetamisstrateegiast. Kuigi multši esmane eesmärk on niiskuse hoidmine ja umbrohu tõrje, laguneb see aja jooksul ja rikastab pinnast huumusega. See pidev orgaanilise aine lisandumine toidab mulla elustikku – vihmausse, baktereid ja seeni –, mis omakorda muudavad toitained taimele kättesaadavaks. Terve mulla elustik on viljaka aia alus.
Mineraalväetiste kasutamine
Mineraalväetised ehk kunstväetised pakuvad kontsentreeritud kujul taimedele kiiresti omastatavaid toitaineid ja võivad olla kasulikud teatud olukordades, näiteks tuvastatud toitainepuuduse kiireks leevendamiseks. Neid tuleks siiski kasutada läbimõeldult ja ettevaatlikult, kuna nende vale kasutamine võib kahjustada nii puud kui ka keskkonda. Mineraalväetised ei paranda mulla struktuuri ega toida mulla elustikku nagu orgaanilised väetised.
Kui otsustad kasutada mineraalväetist, on oluline valida õige koostisega toode. Tasakaalustatud kompleksväetis, mille NPK (lämmastik-fosfor-kaalium) suhe on näiteks 10-10-10 või 20-20-20, sobib üldiseks kasutamiseks kevadel. Spetsiifilise puuduse korral, mille on tuvastanud mullaanalüüs või selged sümptomid, võib kasutada üksikuid toitaineväetisi. Väetise kogus tuleb arvutada vastavalt puu suurusele ja pakendil olevale juhendile. Üleväetamine on ohtlikum kui alaväetamine.
Mineraalväetisi laotatakse tavaliselt varakevadel puu võraalusele pinnale, vältides kontakti otse tüvega. Pärast väetise laotamist on soovitatav see kergelt mulda kobestada ja seejärel põhjalikult kasta. Kastmine aitab väetisel lahustuda ja liikuda juurte piirkonda. Ilma piisava niiskuseta ei ole väetisest kasu ja see võib isegi kontsentreeritud kujul juuri kahjustada.
Pikaajalises perspektiivis on mineraalväetiste ja orgaaniliste ainete kombineeritud kasutamine sageli kõige efektiivsem strateegia. Orgaanilised ained loovad pikaajalise viljakuse ja hea mullastruktuuri, samas kui mineraalväetised võivad pakkuda kiiret abi, kui puul on spetsiifiline vajadus. Siiski, kui vähegi võimalik, tuleks eelistada orgaanilist lähenemist, mis toetab aia ökosüsteemi tervikuna ja on jätkusuutlikum.
Toitainepuuduse sümptomid ja nende lahendamine
Toitainepuuduse õigeaegne märkamine aitab vältida tõsisemaid probleeme ja hoida põld-pihlaka tervena. Üks levinumaid sümptomeid on kloroos ehk lehtede kolletumine. Lämmastikupuuduse korral muutuvad vanemad, alumised lehed ühtlaselt kahvaturoheliseks või kollaseks ja puu kasv on kängunud. Raua- või mangaanipuudus põhjustab samuti kloroosi, kuid see ilmneb tavaliselt noorematel, tipmistel lehtedel, kusjuures leherood jäävad tumeroheliseks, luues võrgutaolise mustri.
Fosforipuudus on visuaalselt raskemini tuvastatav, kuid võib väljenduda ebanormaalselt tumerohelistes või isegi lillakates lehtedes, aeglases kasvus ja nõrgas juurestiku arengus. Kaaliumipuuduse tunnuseks on lehtede servade ja tippude kuivamine ja pruuniks muutumine, justkui oleksid need kõrbenud. Lehed võivad ka rulli tõmbuda ja üldine puu vastupanuvõime haigustele ja stressile on vähenenud.
Kui kahtlustad toitainepuudust, on esimene samm kontrollida mulla pH-taset. Nagu mainitud, võib vale pH takistada toitainete omastamist isegi siis, kui neid mullas leidub. Kui pH on normis, võib probleemi lahendada sobiva väetisega. Lämmastikupuudust saab kiiresti leevendada lämmastikurikka väetisega, näiteks verejahu või ammooniumsulfaadiga. Rauapuuduse korral võib kasutada rauakelaati, mida antakse kas mullale või pritsitakse otse lehtedele (leheväetamine).
Parim viis toitainepuuduse lahendamiseks ja ennetamiseks on aga integreeritud lähenemine. Regulaarne mulla rikastamine kompostiga tagab laia spektri nii makro- kui ka mikrotoitaineid ja hoiab mulla elujõulisena. Mullaanalüüsi tegemine iga paari aasta tagant annab väärtuslikku teavet ja aitab vältida pimesi väetamist. Terve ja tasakaalustatud toitumisega puu on alati tugevam, ilusam ja produktiivsem.
