Kuigi põld-pihlakas on üldiselt vastupidav ja terve puu, ei ole ta täielikult immuunne haiguste ja kahjurite rünnakutele. Nende probleemide õigeaegne äratundmine ja asjakohane tegutsemine on oluline, et hoida puu elujõulisena ja vältida püsivaid kahjustusi. Kõige tõhusam strateegia on ennetamine, mis hõlmab puule optimaalsete kasvutingimuste loomist, head aiahügieeni ja regulaarset jälgimist. Tugev ja stressivaba puu suudab paljudele haigustekitajatele ja kahjuritele ise vastu seista, mistõttu on ennetavad meetmed sageli olulisemad kui hilisem tõrje.
Haiguste ja kahjurite probleemid on tihedalt seotud puu üldise tervisliku seisundiga. Valest kasvukohast, vee- või toitainepuudusest tingitud stress muudab puu vastuvõtlikumaks. Näiteks liigniiske ja halva õhuringlusega kasvukoht soodustab seenhaiguste arengut, samas kui põuastressis puu on atraktiivsem närilistele putukatele. Seega on kõik eelnevalt käsitletud hooldusteemad – asukohavalik, kastmine, väetamine ja lõikamine – otseselt seotud ka taimekaitsega.
Oluline on õppida eristama levinumaid probleeme, mis võivad põld-pihlakat tabada. See hõlmab nii seen- ja bakterhaiguste sümptomite tundmist kui ka peamiste kahjurputukate ja nende tekitatud kahjustuste tuvastamist. Mida varem probleem avastada, seda lihtsam ja keskkonnasõbralikum on selle lahendamine. Sageli piisab varajases staadiumis kahjustatud taimeosade eemaldamisest või bioloogiliste tõrjevahendite kasutamisest.
Integreeritud taimekaitse põhimõtete rakendamine on kaasaegses aianduses parim lähenemine. See tähendab erinevate meetodite kombineerimist – bioloogiliste, mehaaniliste ja vajadusel ka keemiliste – viisil, mis on efektiivne, majanduslikult otstarbekas ja keskkonnale võimalikult ohutu. Keemiliste pestitsiidide kasutamine peaks alati olema viimane abinõu, eelistades alati looduslikumaid ja ennetavaid lahendusi, mis toetavad aia ökosüsteemi tasakaalu.
Ennetusmeetmed haiguste ja kahjurite vastu
Parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu on ennetus, mis algab juba enne puu istutamist. Vali istutamiseks alati terve ja tugev istik usaldusväärsest puukoolist ning väldi taimi, millel on nähtavaid kahjustusi, haiguskoldeid või kidur kasv. Õige kasvukoha valik on samuti kriitilise tähtsusega: päikesepaisteline ja hea õhuringlusega koht aitab lehestikul kiiresti kuivada, vähendades oluliselt seenhaiguste riski. Piisav vahekaugus teiste taimedega tagab samuti parema õhuliikumise võra sees.
Hea aiahügieen on ennetuses võtmetähtsusega. Sügisel tuleks hoolikalt kokku korjata ja eemaldada kõik langenud lehed ja viljad, kuna paljud haigustekitajad ja kahjurimunad talvituvad just seal. Nende eemaldamine vähendab oluliselt järgmise aasta nakkusohtu. Samuti tuleks regulaarselt eemaldada puult kõik kuivanud, murdunud või haigustunnustega oksad. Lõikeriistu tuleks desinfitseerida, eriti pärast haige oksa lõikamist, et vältida haiguste levikut tervele koele.
Puu vastupanuvõime tugevdamine on veel üks oluline ennetav meede. Taga puule optimaalne vee- ja toitainete režiim, vältides nii ala- kui ka ülekastmist ja -väetamist. Stressis puu on haigustele ja kahjuritele palju vastuvõtlikum. Mulla tervise eest hoolitsemine komposti ja orgaanilise aine lisamisega soodustab kasulike mikroorganismide tegevust, mis aitavad alla suruda haigustekitajaid ja parandavad taime toitainete omastamist.
Elurikkuse soodustamine aias loob loodusliku tasakaalu kahjurite ja nende looduslike vaenlaste vahel. Meelita oma aeda kasulikke putukaid, nagu lepatriinud ja kiilassilmad, kes toituvad lehetäidest, ning linde, kes söövad röövikuid ja teisi kahjureid. Selleks võib rajada lillepeenraid, pakkuda lindudele pesakaste ja veevõtukohti ning vältida laia toimespektriga insektitsiidide kasutamist, mis hävitavad ka kasulikke organisme.
Levinumad seenhaigused
Seenhaigused on põld-pihlaka puhul ühed levinumad probleemid, eriti niisketel ja jahedatel aastatel. Üks sagedamini esinev haigus on pihlaka-rooste, mida põhjustab seen, mis vajab oma elutsükli läbimiseks kahte peremeestaime: pihlakat ja kadakat. Haigus avaldub suvel lehtede peal oranžide või kollaste laikudena. Tugeva nakkuse korral võivad lehed enneaegselt variseda, mis nõrgestab puud. Tõrjeks on oluline eemaldada ja hävitada nakatunud lehed ning vältida kadakate kasvatamist pihlakate vahetus läheduses.
Jahukaste on teine levinud seenhaigus, mis katab lehed, noored võrsed ja mõnikord ka viljad valge, jahuse kirmena. Haigus areneb eriti hästi soojade päevade ja jahedate öödega, kui tekib kaste. Kuigi jahukaste ei ole tavaliselt puule eluohtlik, pärsib see fotosünteesi ja rikub puu dekoratiivset välimust. Tõrjeks aitab hea õhuringluse tagamine võra sees, lehestiku kastmise vältimine ja tugeva nakkuse korral fungitsiidide, näiteks väävli- või kaaliumvesinikkarbonaadi baasil preparaatide kasutamine.
Lehelaiksused on grupp seenhaigusi, mis tekitavad lehtedele erineva kuju ja värviga laike, mis võivad hiljem keskelt heledamaks muutuda ja välja kukkuda. Tugeva nakkuse korral võivad laigud ühineda ja põhjustada lehtede enneaegset varisemist. Sarnaselt teistele seenhaigustele soodustab ka selle levikut niiskus. Ennetuseks on oluline sügisene lehtede koristus ja hävitamine. Vajadusel võib kevadel enne lehtede puhkemist teha ennetavat pritsimist vasepreparaatidega.
Vähem levinud, kuid ohtlikumad on puitu kahjustavad seenhaigused, nagu näiteks tüve- ja juuremädanikud. Need seened sisenevad puusse tavaliselt läbi koorevigastuste või valesti tehtud lõikehaavade. Nende vältimiseks on kriitilise tähtsusega hoida puu tüvi ja juurekael vigastusteta ning teha kõik lõikused korrektselt, jättes siledad lõikepinnad, mis paranevad kiiresti. Suurte lõikehaavade katmine haavapeitsiga võib aidata vältida seente sissetungi.
Bakterhaigused ja nende tõrje
Bakterhaigused on põld-pihlaka puhul õnneks harvemad kui seenhaigused, kuid üks potentsiaalselt väga ohtlik haigus on viljapuu-bakterpõletik (Erwinia amylovora). See on laastav haigus, mis võib tabada paljusid roosõielisi taimi, sealhulgas pihlakaid. Nakkuse tunnuseks on õite, lehtede ja noorte võrsete kiire pruunistumine ja närbumine, mis näevad välja justkui põlenud. Haigestunud okste tipp paindub sageli iseloomulikult karjusekepi kujuliselt.
Bakterpõletiku levikut soodustab soe ja niiske ilm õitsemise ajal. Bakterid levivad vihmapiiskade, tuule ja putukate, näiteks mesilaste abil. Tõrje on väga keeruline ja põhineb peamiselt ennetusel ja kiirel reageerimisel. Haiguse esmaste tunnuste ilmnemisel tuleb nakatunud oksad koheselt eemaldada, lõigates sügavalt, vähemalt 30-40 cm tervesse puitu. Lõikeriistad tuleb pärast iga lõiget desinfitseerida 10%-lises valgendilahuses või piirituses, et vältida bakteri edasikandmist.
Bakterpõletiku ennetamiseks on oluline vältida liigset lämmastikväetist, mis soodustab noorte, haigusele vastuvõtlike võrsete kiiret kasvu. Samuti tuleks vältida puu lõikamist aktiivsel kasvuperioodil, eriti niiske ilmaga, kuna lõikehaavad on ideaalsed sisenemiskohad bakteritele. Mõningates riikides kasutatakse ennetavalt vasepreparaatide pritsimist õitsemise alguses, kuid see pakub vaid osalist kaitset. Tugeva nakkuse kahtluse korral on soovitatav konsulteerida taimekaitse spetsialistiga.
Teine võimalik bakteriaalne probleem on baktervähk, mis põhjustab koorele ja okstele haavandeid, millest võib erituda kummitaolist vedelikku. Need haavandid kahjustavad puu juhtkudesid, takistades vee ja toitainete liikumist, mis võib viia okste kuivamiseni. Sarnaselt bakterpõletikule on tõrje peamiselt sanitaarne – haigestunud okste eemaldamine ja hävitamine. Puu hea üldine tervis ja vigastuste vältimine on parim ennetus ka selle haiguse vastu.
Peamised kahjurputukad
Põld-pihlakat võivad kahjustada mitmed putukad, kuigi massilised rünnakud on pigem harvad. Lehetäid on ühed levinumad kahjurid, kes kogunevad kolooniatena noorte võrsete tippudesse ja lehtede alumistele külgedele, imedes taimemahla. Nende tegevuse tagajärjel võivad lehed krimpsu tõmbuda ja kasv pidurduda. Lehetäid eritavad ka kleepuvat mesinestet, millele võib areneda must tahmlaik, mis pärsib fotosünteesi. Tõrjeks võib kasutada tugevat veejuga, rohelise seebi lahust või looduslike vaenlaste, näiteks lepatriinude, aeda meelitamist.
Erinevad kedriklestad võivad samuti probleemiks osutuda, eriti kuivadel ja kuumadel suvedel. Need on ämblikulaadsed, kes on palja silmaga vaevumärgatavad ja elavad lehtede alumisel küljel, kus nad imevad taimemahla. Kahjustuse tagajärjel tekivad lehtedele väikesed heledad täpid, lehed muutuvad pronksjaks või kollakaks ja võivad enneaegselt variseda. Tugeva nakkuse korral on lehtede all näha peent võrgendit. Tõrjeks aitab puu ja selle ümbruse regulaarne piserdamine veega, et tõsta õhuniiskust, mis lestadele ei meeldi.
Pihlaka-koivliblika röövikud võivad mõnel aastal massiliselt esineda ja tekitada märgatavat kahju. Röövikud kooruvad kevadel ja hakkavad toituma pungadest ja noortest lehtedest, kattes oksatipud tiheda võrgendiga. Tugeva ründe korral võivad nad puu täiesti raagu süüa. Kuigi puu taastub sellest tavaliselt, on see talle siiski suur stress. Tõrjeks võib varakevadel enne pungade puhkemist pritsida õlipreparaatidega, et hävitada talvituvad munad, või korjata ja hävitada võrgendipesad koos röövikutega.
Harvemini võivad probleeme tekitada ka kilptäid, kes kinnituvad okstele ja imevad mahla, ning erinevad mardikad, kelle vastsed võivad kahjustada juuri või puitu. Üldine reegel kahjuritõrjes on regulaarne jälgimine. Mida varem kahjurite esinemine avastada, seda lihtsam on nende arvukust kontrolli all hoida mehaaniliste meetoditega, nagu ärakorjamine või kahjustatud osade eemaldamine, vältides seeläbi vajadust keemiliste insektitsiidide järele.
Integreeritud taimekaitse põhimõtted
Integreeritud taimekaitse (ITK) on jätkusuutlik ja keskkonnateadlik lähenemine haiguste ja kahjurite ohjamisele. See ei keskendu mitte niivõrd kahjustajate täielikule hävitamisele, kuivõrd nende populatsiooni hoidmisele tasemel, mis ei tekita olulist majanduslikku või esteetilist kahju. ITK ühendab endas erinevaid strateegiaid, seades esikohale ennetuse ja looduslikud tõrjemeetodid ning kasutades keemilisi pestitsiide vaid äärmise vajaduse korral ja võimalikult sihipäraselt.
ITK esimene samm on alati korrektne identifitseerimine. Tuleb kindlaks teha, kas tegemist on tõepoolest kahjustajaga ja mis liigiga on tegu, sest erinevad organismid nõuavad erinevaid tõrjemeetodeid. Samuti on oluline jälgida kahjustajate arvukust. Üksik lehetäi või haiguslaik lehel ei pruugi nõuda mingit sekkumist, kuna looduslikud vaenlased või puu enda kaitsemehhanismid võivad probleemiga ise toime tulla. Sekkuda tuleks alles siis, kui kahjustuse tase ületab teatud lävendi.
ITK eelistab mitt-keemilisi tõrjemeetodeid. Nende hulka kuuluvad kultuurilised meetodid, nagu õige sordivalik, külvikord (põllumajanduses), optimaalsete kasvutingimuste loomine ja sanitaarlõikus. Bioloogiline tõrje hõlmab kahjurite looduslike vaenlaste, näiteks röövputukate, parasitoidide või haigustekitajate kasutamist. Füüsikalised ja mehaanilised meetodid on näiteks kahjurite käsitsi korjamine, püüniste kasutamine või kahjustatud taimeosade eemaldamine.
Keemiliste pestitsiidide kasutamine on ITK-s viimane abinõu. Kui nende kasutamine on vältimatu, tuleb valida võimalikult selektiivne preparaat, mis kahjustab sihtorganismi, kuid säästab kasulikke putukaid ja keskkonda laiemalt. Oluline on rangelt järgida kasutusjuhendit, ajastada pritsimine õigesti (näiteks õhtuti, kui mesilased ei lenda) ja kasutada isikukaitsevahendeid. Integreeritud lähenemine aitab luua tervema, vastupidavama ja tasakaalus aiaökosüsteemi.
