Pinnakatteroos ‘The Fairy’ on tuntud oma hea külmakindluse poolest, kuid isegi see vastupidav sort vajab Eesti muutlikes ja vahel karmides talveoludes hoolikat ettevalmistust, et kevadet tervena ja elujõulisena tervitada. Õigeaegne ja korrektne talveks ettevalmistamine on kriitilise tähtsusega, et kaitsta taime juuri ja oksi külma, jäise tuule ja varakevadise päikese kahjuliku mõju eest. Hoolikas sügisene hooldus loob aluse roosi edukale talvitumisele ja tagab, et taim saab kevadel kiiresti ja jõudsalt kasvama hakata. Selles artiklis anname põhjaliku ülevaate sammudest, mida peaksid astuma, et oma ‘The Fairy’ roosid turvaliselt üle talve aidata, alates sügisesest väetamisest kuni talvekatte paigaldamiseni.
Talveks valmistumine algab juba suve lõpus ja varasügisel. Augusti keskpaigast alates on oluline lõpetada lämmastikku sisaldavate väetiste andmine. Lämmastik soodustab uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut piisavalt puituda ning on seetõttu külmakahjustustele väga vastuvõtlikud. See on üks levinumaid vigu, mis võib roosi talvitumist oluliselt raskendada. Taime energia tuleks suunata olemasolevate võrsete puitumisele ja juurestiku tugevdamisele.
Selle asemel võid septembris anda taimele spetsiaalset sügisväetist. Need väetised on madala lämmastiku- ning kõrge fosfori- ja kaaliumisisaldusega. Kaalium aitab taimerakkudel talveks valmistuda, suurendades nende vastupidavust külmale ja kuivusele. Fosfor omakorda toetab juurestiku arengut, mis on oluline nii talve üleelamiseks kui ka kevadiseks jõuliseks kasvuks. Tugev ja hästi toidetud taim on talve väljakutsetele alati paremini vastu pidama.
Sügisel, kui ilmad jahenevad, ei tohiks unustada ka kastmist, eriti kui tegemist on kuiva sügisega. Enne maapinna külmumist peaks muld olema piisavalt niiske. Kuivas mullas talvituv taim kannatab nn füsioloogilise põua all – külmunud maapinnast ei saa juured vett kätte, kuid igikeltsa puudumisel ja päikesepaisteliste ilmadega võib vesi taime maapealsetest osadest aurustuda. Seega, üks korralik ja sügav kastmine enne püsivate miinuskraadide saabumist aitab taimel talve paremini üle elada.
Sügisene puhastus taime ümber on samuti oluline osa talveks ettevalmistusest. Korja kokku ja hävita kõik langenud lehed ja muu orgaaniline praht. Vanadel lehtedel võivad talvituda mitmesuguste seenhaiguste eosed, näiteks roosi-tahmlaiksuse tekitajad, mis nakataksid taime kevadel uuesti. Puhas taimeümbrus vähendab oluliselt haiguste riski järgmisel hooajal ja aitab kaasa taime üldisele heaolule.
Rohkem artikleid sel teemal
Sügisene lõikus ja okste ettevalmistus
Erinevalt paljudest teistest roosidest ei vaja ‘The Fairy’ sügisel tugevat tagasilõikust. Tugev lõikus on parem jätta kevadesse. Sügisel tehtud suured lõikehaavad võivad olla väravaks külmakahjustustele ja haigustekitajatele. Lisaks pakuvad pikemad oksad taimele talvel täiendavat kaitset ja aitavad püüda lund, mis on parim looduslik isolatsioonimaterjal. Seega piirdu sügisel vaid minimaalse sanitaarlõikusega.
Eemalda ainult ilmselgelt haiged, kuivanud või murdunud oksad. Samuti võid kergelt kärpida väga pikaks veninud võrseid, mis võivad tuule või lumekoorma all murduda. Eesmärk ei ole taime kuju kujundada, vaid eemaldada potentsiaalsed haigusallikad ja vältida mehaanilisi kahjustusi talve jooksul. Kasuta alati teravaid ja desinfitseeritud aiakääre, et teha puhtaid lõikeid, mis paranevad kiiresti.
Enne katma hakkamist on soovitatav eemaldada allesjäänud lehed. Kuigi see võib tunduda tüütu tööna, on sellel mitu eelist. Lehed, mis jäävad katte alla, võivad niisketes oludes hakata hallitama ja soodustada seenhaiguste arengut. Lehtede eemaldamine parandab ka õhuringlust katte all, mis on oluline taime tervise seisukohast. See töö tuleks ette võtta vahetult enne püsivate külmade saabumist ja katmist.
Pärast lehtede eemaldamist võid ‘The Fairy’ laiuvaid oksi kergelt kokku siduda, et muuta katmine lihtsamaks ja kompaktsemaks. See ei ole alati vajalik, kuid aitab kaitsta oksi lumekoorma all murdumise eest ja teeb kattematerjalide paigaldamise mugavamaks. Seo oksad kokku lahtise sidemega, kasutades näiteks nööri või riideribasid, et mitte kahjustada koort.
Muldamine ja juurestiku kaitsmine
Kõige olulisem osa roosi talvekaitsest on juurekaela ja pookekoha kaitsmine, kuna see on taime kõige külmaõrnem osa. Isegi kui maapealsed osad saavad talvel kahjustada, suudab taim pookekohal olevatest uinuvatest pungadest kevadel uuesti kasvama hakata, kui see on terve. Parim viis juurekaela kaitsmiseks on muldamine ehk üleskuhilamine. See tuleks teha siis, kui maapind on hakanud kergelt külmuma, kuid ei ole veel täielikult läbikülmunud, tavaliselt novembris.
Kuhja taime keskele, ümber juurekaela, umbes 15-20 sentimeetri kõrgune kuhil. Materjalina sobib kõige paremini kuiv, kobe muld, kompost, turvas või isegi liiv. Ära kraabi mulda otse taime ümbert, kuna see võib paljastada ja kahjustada pindmisi juuri. Parem on tuua materjal mujalt aiast. See kuhil toimib isolatsioonikihina, kaitstes pookekohta ja alumisi pungi tugeva pakase ja temperatuurikõikumiste eest.
Lisaks muldamisele võib laotada taime ümber ka paksema kihi multši, näiteks koorepuru või kuivi puulehti. See pakub juurestikule laiemalt täiendavat kaitset. Kuivad tamme- või vahtralehed sobivad hästi, kuna need ei vaju nii kergesti kokku kui teiste puude lehed ja säilitavad paremini õhukihi. Lehekihi peale on hea asetada mõned kuuseoksad, et tuul neid laiali ei puhuks.
Kevadel, kui suuremad külmad on möödas ja maapind hakkab sulama, tuleb see mullakuhil ja lisakate ettevaatlikult laiali ajada. Ära jäta seda liiga kauaks, sest kuhila all võib taim hakata hauduma ja uued võrsed võivad olla nõrgad ja valgusepuuduses vaevlevad. Parim aeg katte eemaldamiseks on pilves ilmaga, et vältida taimele päikesepõletuse tekitamist. Tee seda järk-järgult, et taim saaks uute tingimustega harjuda.
Talvekate ja selle paigaldamine
Kuigi ‘The Fairy’ on vastupidav sort, on karmimates piirkondades või lumerohkete talvedeta paikades soovitatav kasutada ka talvekatet maapealsete osade kaitsmiseks. Parim looduslik talvekate on paks lumekiht, mis kaitseb taimi suurepäraselt külma eest. Kui aga lund on vähe või talv on väga külm ja tuuline, tuleks kasutada lisakaitset. Katmisega ei tohi kiirustada – tee seda alles siis, kui püsivad külmad on saabunud, tavaliselt -5 kuni -10 kraadi juures.
Liiga varajane katmine soojas ja niiskes sügisilmas võib põhjustada taime haudumist ja soodustada seenhaiguste arengut katte all. Kerged öökülmad hoopis karastavad taime ja aitavad sel talveks paremini valmistuda. Parimad materjalid katmiseks on need, mis lasevad õhku läbi, kuid kaitsevad tuule ja päikese eest. Kõige levinum ja parem materjal on kuuseoksad. Laota need kohevalt üle taime, moodustades õhurikka kaitsekihi. Kuuseoksad kaitsevad külma ja tuule eest ning varjutavad taime ka varakevadise päikese eest.
Alternatiivina kuuseokstele võib kasutada spetsiaalset talvekatteloori või pakasekangast. Need materjalid on kerged ja hingavad. Paigalda kangas ümber taime nii, et see ei puutuks otse vastu oksi, vaid jääks väike õhuvahe. Selleks võid kasutada taime ümber paigaldatud tugesid või karkassi. Väldi kile või muude õhku mitteläbilaskvate materjalide kasutamist, kuna nende alla koguneb niiskus ja taim võib kergesti hukkuda.
Kevadel on oluline eemaldada talvekate õigel ajal. Liiga varajane eemaldamine võib jätta taime kaitsetuks hiliste öökülmade ees, liiga hiline eemaldamine aga põhjustab haudumist ja nõrkade võrsete teket. Parim on tegutseda järk-järgult. Eemalda kate pilves ilmaga ja jäta esialgu alles näiteks kerge kuuseokste kiht, et taim harjuks valguse ja temperatuurimuutustega. Lõplikult eemalda kate siis, kui suurem öökülmade oht on möödas.
