Kuigi õunmünt on tuntud oma vähenõudlikkuse poolest, aitab läbimõeldud ja tasakaalustatud väetamine oluliselt kaasa taime lopsakale kasvule, tervisele ja aromaatsete lehtede saagikusele. Toitainete piisav kättesaadavus mullas on vundament, millele toetub taime elujõud. Erinevalt paljudest teistest aiakultuuridest ei vaja münt intensiivset väetamist, vastupidi, liigne toitainete, eriti lämmastiku pakkumine võib hoopis kahjustada taime kvaliteeti. Optimaalse tulemuse saavutamiseks on oluline leida kuldne kesktee, pakkudes taimele just seda, mida ta vajab, ja siis, kui ta seda vajab.
Õunmündi toitainevajaduse mõistmiseks on oluline teada peamisi makro- ja mikroelemente, mida taimed kasvuks vajavad. Peamised makroelemendid on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on ülioluline lehtede ja varte kasvu jaoks, fosfor toetab juurte arengut ja õitsemist ning kaalium tugevdab taime üldist vastupanuvõimet haigustele ja stressile. Mündi puhul on fookus peamiselt lopsakal lehemassil, kuid liigne lämmastik võib vähendada eeterlike õlide kontsentratsiooni, muutes lehed küll suureks, kuid maitsetuks ja vähe aromaatseks.
Mikroelemendid, nagu raud, mangaan, tsink ja vask, on vajalikud väiksemates kogustes, kuid on siiski elutähtsad erinevate ensüümide ja ainevahetusprotsesside jaoks. Terve ja viljakas muld, mis on rikas orgaanilise aine poolest, sisaldab tavaliselt piisavas koguses nii makro- kui ka mikroelemente. Seetõttu on parim viis õunmündi toitainevajaduse rahuldamiseks mulla regulaarne parandamine komposti või muu orgaanilise ainega, mis vabastab toitaineid aeglaselt ja tasakaalustatult.
Väetamise ajastus on samuti kriitilise tähtsusega. Peamine väetamine tuleks teha kevadel, kasvuperioodi alguses. See annab taimele vajaliku stardienergia uute võrsete kasvatamiseks. Suve jooksul võib vajadusel anda lisaväetist, eriti kui taime on korduvalt tagasi lõigatud saagi saamiseks. Hilissuvel ja sügisel tuleks aga väetamine lõpetada, et taim saaks valmistuda talviseks puhkeperioodiks. Hiline väetamine soodustaks uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei peaks talvekülmadele vastu.
Orgaanilised väetised ja mulla parandamine
Orgaaniliste väetiste kasutamine on õunmündi kasvatamisel kõige soovitatavam lähenemine. Erinevalt sünteetilistest väetistest ei toida orgaanilised ained mitte ainult taime, vaid ka mulda ja selles elavaid mikroorganisme. See loob terve ja jätkusuutliku kasvukeskkonna. Kompost on üks parimaid orgaanilisi väetisi, mida saab kasutada. See sisaldab laias valikus toitaineid, parandab mulla struktuuri, suurendab vee hoidmise võimet ja soodustab kasulike mikroobide tegevust.
Kevadel, enne istutamist või olemasoleva puhma ümber, tuleks mulda segada 3-5 sentimeetri paksune kiht hästi laagerdunud komposti. See annab taimele piisavalt toitaineid suureks osaks hooajast. Kui komposti pole käepärast, sobivad hästi ka kõdunenud sõnnik, lehemuld või muud orgaanilised mullaparandajad. Need materjalid vabastavad toitaineid aeglaselt, vältides üle-väetamise ohtu ja tagades taimele ühtlase toitainetega varustatuse.
Lisaks kevadisele põhiväetamisele võib kasvuperioodil kasutada orgaanilisi vedelväetisi. Näiteks nõgese- või varemerohu leotis on suurepärane lämmastiku- ja kaaliumiallikas, mis annab taimele kiire energiasüsti. Valmista leotis, leotades värskeid taimeosi vees umbes 1-2 nädalat, kuni vedelik muutub tumedaks ja hakkab käärima. Enne kasutamist lahjenda leotist veega suhtes 1:10 ja kasta sellega taime juurte ümbrust. Seda võib teha iga 3-4 nädala tagant kuni suve keskpaigani.
Multšimine orgaanilise materjaliga on veel üks viis mulla viljakuse hoidmiseks. Kiht niidetud muru, põhku või hakitud lehti taime ümber aitab hoida mulla niiskust, pärssida umbrohtu ja lagunedes rikastab mulda aeglaselt toitainetega. See jäljendab looduslikku aineringet ja vähendab vajadust täiendava väetamise järele. Orgaaniline lähenemine tagab tervema taime ja puhtama saagi, mis on eriti oluline, kuna münti tarbitakse sageli värskelt.
Sünteetiliste väetiste kasutamine
Kuigi orgaanilised meetodid on eelistatud, võib teatud olukordades kaaluda ka sünteetiliste väetiste kasutamist. Sünteetilised väetised pakuvad toitaineid kiiresti omastatavas vormis, mis võib olla kasulik näiteks siis, kui taimel on ilmsed toitainepuuduse sümptomid või kui on vaja kiiret kasvu turgutust pärast tugevat tagasilõikust. Nende kasutamisel on aga oluline olla väga ettevaatlik, et vältida üleväetamist, mis võib taime kahjustada ja põletada selle juuri.
Õunmündi jaoks tuleks valida tasakaalustatud universaalväetis, mille N-P-K suhe on näiteks 10-10-10 või 20-20-20. Väga kõrge lämmastikusisaldusega väetisi, nagu muruväetised, tuleks vältida. Enne kasutamist lugege alati hoolikalt pakendil olevaid juhiseid ja kasutage pigem soovitatust veidi lahjemat lahust. Parem on väetada sagedamini ja lahjema lahusega kui harva ja liiga kange kontsentratsiooniga.
Vedelväetised on sageli mugavamad ja ohutumad kui graanulväetised, kuna neid on lihtsam doseerida ja need jaotuvad mullas ühtlasemalt. Kasta taime enne vedelväetisega väetamist puhta veega, et vältida juurte põletamist. Graanulväetise kasutamisel puista graanulid ühtlaselt taime ümber niiskele mullale, vältides nende sattumist lehtedele ja vartele, ning seejärel kasta põhjalikult, et väetis hakkaks lahustuma ja mulda imenduma.
Pea meeles, et sünteetilised väetised ei paranda mulla struktuuri ega toida mulla elustikku. Nende pikaajaline ja liigne kasutamine võib mulda hoopis kurnata ja soolade kontsentratsiooni tõsta. Seetõttu tuleks neid pidada pigem ajutiseks lahenduseks või täienduseks orgaanilisele väetamisele, mitte ainsaks toitainete allikaks. Terve aia aluseks on siiski terve ja elav muld.
Toitainepuuduse sümptomid
Kuigi õunmünt on vähenõudlik, võivad ebasobivates tingimustes või toitainevaeses mullas kasvavatel taimedel ilmneda toitainepuuduse sümptomid. Nende märkide tundmine aitab probleemile kiiresti jälile saada ja seda parandada. Üks levinumaid probleeme on lämmastikupuudus, mis avaldub alumiste, vanemate lehtede kahvatuks muutumises ja kollaseks tõmbumises. Taime kasv on aeglane ja kidur. Selle vastu aitab kiiresti toimiv lämmastikurikas vedelväetis, näiteks nõgeseleotis.
Fosforipuudus on haruldasem, kuid võib ilmneda lillaka või punaka toonina lehtedel ja vartel, eriti jaheda ilmaga. Fosfor on oluline juurte arenguks, seega võib puudus pärssida taime kasvu ja elujõudu. Selle leevendamiseks võib kasutada fosforirikast väetist või lisada mulda kondijahu, mis on aeglaselt vabanev orgaaniline fosforiallikas. Hea juurestiku areng on eriti oluline noortele taimedele.
Kaaliumipuudus avaldub sageli lehtede servade kollaseks või pruuniks muutumises ja kuivamises, samal ajal kui lehe keskosa jääb roheliseks. Kaalium on oluline taime üldise vastupidavuse ja veemajanduse reguleerimise jaoks. Hea kaaliumiallikas on puutuhk, mida võib kevadel mõõdukalt taime ümber raputada. Tuleb aga arvestada, et puutuhk tõstab mulla pH-taset, seega ei tohiks seda kasutada aluselise mulla korral.
Mikroelementide puudus, näiteks rauapuudus, võib põhjustada kloroosi, kus noored lehed muutuvad kollaseks, kuid leherood jäävad roheliseks. See on sagedasem probleem aluselise mulla puhul, kus raud on taimedele raskesti kättesaadav. Enamasti aitab toitainepuuduse vastu mulla rikastamine kompostiga, mis sisaldab laia spektrit erinevaid elemente. Raskematel juhtudel võib kasutada spetsiaalseid mikroelementidega leheväetisi, mida pritsitakse otse lehtedele.
Konteineritaimede väetamine
Konteinerites ja pottides kasvavad õunmündid vajavad regulaarsemat väetamist kui peenras kasvavad taimed. Piiratud mullamahus ammenduvad toitained kiiresti nii taime tarbimise kui ka kastmisveega väljaleostumise tõttu. Seetõttu on oluline tagada pidev toitainete järelkasv kogu aktiivse kasvuperioodi vältel. Parim on kasutada kvaliteetset potimulda, mis sisaldab juba stardiväetist.
Aktiivsel kasvuperioodil, kevadest kuni suve keskpaigani, tuleks potimünti väetada iga 2-4 nädala tagant. Selleks sobib hästi tasakaalustatud vedelväetis, mida lisatakse kastmisveele. Jälgi pakendil olevaid juhiseid ja pigem kasuta lahjemat lahust, et vältida juurte kahjustamist. Orgaanilised vedelväetised on samuti suurepärane valik, kuna need on taimele leebemad ja parandavad ka mulla mikrofloorat.
Teine võimalus on kasutada pikatoimelisi väetisegraanuleid, mis segatakse istutamisel mulda. Need graanulid vabastavad toitaineid aeglaselt mitme kuu jooksul, vähendades vajadust sagedase vedelväetamisega. See on mugav lahendus neile, kes ei soovi pidevalt väetamisele mõelda. Siiski on oluline valida mündile sobiva koostisega väetis, mis ei ole liiga lämmastikurikas.
Iga aasta või kahe tagant tuleks potis kasvav münt ümber istutada värskesse mulda. See mitte ainult ei anna juurtele rohkem kasvuruumi, vaid varustab taime ka uute toitainetega. Ümberistutamine on hea võimalus taime jagada ja eemaldada vanad, kurnatud juured. Värske muld ja suurem pott annavad taimele uue hoo kasvuks ja tagavad rikkaliku saagi ka järgmistel hooaegadel.
