Musta männi lõikamine ja kärpimine

Lõikamise eesmärgid ja põhimõtted

Must mänd on oma olemuselt kauni ja loomuliku kasvukujuga puu, mis enamasti ei vaja ulatuslikku ja regulaarset kujunduslõikust. Erinevalt paljudest lehtpuudest ei talu männid tugevat tagasilõikamist vanasse puitu, kuna vanal koorel puuduvad uinuvad pungad, millest uus kasv saaks areneda. Seetõttu peab igasugune lõikamine olema hoolikalt läbimõeldud ja eesmärgipärane. Peamised põhjused musta männi lõikamiseks on sanitaar- ja hoolduslõikus, võra tihendamine ja suuruse kontrolli all hoidmine ning harva ka struktuuri parandamine.

Sanitaarlõikus on kõige levinum ja vajalikum lõikamisviis. See hõlmab surnud, haigete, murdunud või üksteise vastu hõõrduvate okste eemaldamist. Selline hooldus aitab ennetada haiguste levikut, kuna haiged ja surnud oksad on sageli nakkusallikaks. Samuti parandab see õhuringlust võra sees, mis omakorda vähendab seenhaigustele soodsa niiske keskkonna teket. Korralik sanitaarlõikus parandab puu üldist tervist ja suunab tema energia tervete osade arengusse.

Teine oluline eesmärk on puu suuruse ja kuju kontrollimine, eriti väiksemates aedades. Kuigi musta mändi ei saa drastiliselt tagasi lõigata, on võimalik selle kasvu piirata ja võra tihedamaks muuta, kasutades spetsiifilisi tehnikaid, näiteks noorte võrsete ehk “küünalde” kärpimist. See meetod võimaldab säilitada puu kompaktsemat vormi ilma selle tervist kahjustamata ja sobib hästi näiteks jaapani aia stiilis kujunduselementide loomiseks või lihtsalt selleks, et puu ei kasvaks üle oma ettenähtud ruumi.

Struktuurne lõikamine noores eas aitab arendada tugevat ja tasakaalustatud võra. See võib hõlmata konkureerivate latvade eemaldamist, et soodustada ühe tugeva peaharu teket, või halvasti asetsevate okste eemaldamist, mis võivad tulevikus probleemiks muutuda. Selline varajane sekkumine on palju lihtsam ja puule vähem traumeeriv kui suurte okste eemaldamine hilisemas eas. Igasuguse lõikuse puhul on kuldreegel: lõika alati põhjusega ja nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik.

Parim aeg lõikamiseks

Õige ajastus on musta männi lõikamisel kriitilise tähtsusega. Sanitaarlõikust, mis hõlmab surnud või kahjustatud okste eemaldamist, võib teha igal ajal aastas, kuna see ei mõjuta puu aktiivset kasvu. Siiski on selliste okste eemaldamiseks sageli parim aeg hilistalv või varakevad, kui puu on veel puhkeseisundis. Sel ajal on haiguste leviku risk väiksem ja puu haavad paranevad kiiresti kevadel algava aktiivse kasvuga.

Kujunduslõikuseks, eriti noorte võrsete ehk “küünalde” kärpimiseks, on aga väga spetsiifiline ja lühike ajaline aken. Seda tööd tuleb teha kevadel, kui uued võrsed on oma täispikkuse saavutanud, kuid okkad ei ole veel hakanud laiali kasvama ja on endiselt tihedalt vastu võrset. Sõltuvalt kliimast ja konkreetsest aastast on see periood tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Liiga vara kärpides ei ole võrse veel täielikult välja arenenud ja liiga hilja tehes võib kahjustada juba arenevaid okkaid.

Suuremate elusate okste eemaldamist tuleks võimalusel vältida, kuid kui see on vältimatu, on parim aeg selleks samuti hilistalv või varakevad, kui puu on puhkeseisundis. Puhkeolekus tehtud lõikus minimeerib vaigujooksu, mis on mändide loomulik reaktsioon vigastustele. Kuigi vaik aitab haava kaitsta, võib liigne vaigujooks puud kurnata. Suvel tehtud suured lõikused võivad samuti muuta puu vastuvõtlikumaks kahjuritele, keda värske lõikepinna lõhn ligi meelitab.

Vältida tuleks lõikamist sügisel. Sarnaselt väetamisele võib ka hilissügisene lõikamine stimuleerida puud uutele kasvudele, mis ei jõua enne talve puituda ja saavad külmakahjustusi. Samuti on sügisel õhus rohkem seenhaiguste eoseid ja jahedad, niisked ilmad soodustavad nende arengut lõikehaavadel. Seega, kui just ei ole tegemist hädaolukorraga, näiteks tormis murdunud oksaga, tuleks sügisene lõikamine edasi lükata talve lõpuni.

“Küünalde” kärpimise tehnika

“Küünalde” kärpimine on kõige levinum ja tõhusam meetod musta männi kasvu kontrollimiseks ja võra tihendamiseks. “Küünaldeks” nimetatakse kevadel tekkivaid uusi püstiseid võrseid, millelt arenevad uued okkad ja oksad. Neid kärpides saab kontrollida oksa pikkuskasvu sellel aastal ja stimuleerida uute pungade teket kärbitud osa alusele. Tulemuseks on lühemad, kuid tihedama okastikuga oksad.

Selle tehnika rakendamiseks tuleb oodata, kuni “küünal” on täielikult välja sirutunud, kuid selle okkad on veel vastu võrset surutud. Sõrmedega on kõige parem murda või näpistada soovitud osa küünlast ära – tavaliselt pool kuni kaks kolmandikku selle pikkusest. Sõrmedega murdmine on eelistatum kui kääridega lõikamine, kuna see tekitab ebaühtlasema murdepinna, mis jätab allesjäänud okaste otsad terveks ja väldib nende pruunistumist. Kääridega lõigates lõigatakse paratamatult läbi ka arenevad okkad, mis rikub välimust.

Erineva pikkusega kärpimine võimaldab kujundada puu välimust. Tugevamaid ja domineerivamaid “küünlaid” tuleks kärpida rohkem, samas kui nõrgemaid ja lühemaid võrseid vähem või jätta need üldse puutumata. See aitab tasakaalustada puu kasvu ja luua tihedama, mitmetasandilise struktuuri. Kogu puu “küünalde” regulaarne kärpimine aastate jooksul muudab selle väga kompaktseks ja tihedaks, mis on eriti hinnatud bonsai-kunsti ja jaapani aia stiilide puhul.

Oluline on meeles pidada, et see meetod kontrollib ainult selle aasta kasvu. Järgmisel kevadel kasvatab puu kärbitud võrsetest uued “küünlad”, mida tuleb samuti kärpida, kui soovitakse kompaktset vormi säilitada. See on iga-aastane hooldustöö. Samuti ei tohi kunagi eemaldada tervet “küünalt”, kuna see eemaldab kõik selle aasta kasvupungad ja see oks enam edasi ei kasva.

Suuremate okste eemaldamine

Kuigi enamasti piisab hoolduslõikusest ja “küünalde” kärpimisest, võib mõnikord tekkida vajadus eemaldada suurem, juba puitunud oks. See võib olla vajalik, kui oks on murdunud, haige, kasvab vales suunas (näiteks vastu maja seina) või ristub teise suure oksaga, tekitades hõõrdumist. Suuremate okste eemaldamine nõuab hoolikust ja õiget tehnikat, et vältida puu kahjustamist.

Õige lõiketehnika on kolme lõike meetod. Esmalt tehakse saega sisselõige oksa alumisele küljele, umbes 20-30 cm tüvest eemal. See lõige peaks ulatuma umbes veerandi kuni kolmandiku oksa läbimõõdust. Seejärel tehakse teine lõige oksa pealmisele küljele, mõni sentimeeter esimesest lõikest kaugemal tüvest. See lõige tehakse läbi terve oksa, kuni selle raskus murrab selle ära. Esimene, alumine lõige takistab oksa kukkumisel koore lahti rebenemist piki tüve.

Pärast oksa suurema osa eemaldamist jääb järele umbes 20-30 cm pikkune tüügas. Viimane, kolmas lõige tehakse selle tüüka eemaldamiseks. See lõige tuleb teha vahetult oksakrae tagant, kuid mitte oksakraed vigastades. Oksakrae on paksenenud ala oksa ja tüve ühinemiskohas. See sisaldab spetsiaalseid kudesid, mis aitavad haaval kiiresti ja efektiivselt kinni kasvada. Lõigates oksakraesse sisse, tekitatakse suur ja halvasti paranev haav. Samas ei tohi jätta ka liiga pikka tüügast, kuna see kuivab ja muutub mädaniku sisenemiskohaks.

Pärast lõikamist ei ole üldjuhul vaja lõikepinda katta haavamäärde või -vahaga. Uuemad uuringud on näidanud, et need ained võivad pigem takistada puu loomulikku paranemisprotsessi, hoides haava niiskena ja luues soodsa keskkonna seentele. Puhas ja korrektne lõige õiges kohas on parim viis tagada kiire ja tüsistusteta paranemine. Suurte okste eemaldamiseks on alati soovitatav kasutada teravat ja puhast oksasaagi.

Lõikamise tööriistad ja ohutus

Kvaliteetsed, teravad ja puhtad tööriistad on eduka lõikamise aluseks. Teravad lõikeriistad teevad puhtaid lõikeid, mis paranevad kiiresti, samas kui nürid tööriistad rebivad ja muljuvad taimekudesid, tekitades suuremaid haavu ja suurendades nakkusohtu. Väiksemate okste ja “küünalde” (kui eelistatakse kääre) jaoks sobivad oksakäärid. Keskmise suurusega okste jaoks on hea kasutada oksalõikureid ja suuremate okste puhul on vajalik terav oksasaag.

Hügieen on äärmiselt oluline, et vältida haiguste levikut ühelt puult teisele. Enne kasutamist ja eriti pärast haige oksa lõikamist tuleks tööriistad desinfitseerida. Selleks sobib näiteks piiritus, denatureeritud alkohol või spetsiaalne aiatööriistade desinfitseerimisvahend. Pärast töö lõpetamist tuleks tööriistad puhastada vaigust ja mustusest, kuivatada ja õlitada, et vältida roostetamist ja hoida need heas töökorras.

Ohutus on puude lõikamisel esmatähtis, eriti kui tegemist on suuremate puude ja okstega. Alati tuleks kanda kaitsekindaid ja kaitseprille, et kaitsta käsi ja silmi okaste ja lendava prahi eest. Redelil töötades tuleb tagada selle stabiilsus ja mitte kunagi küünitada liiga kaugele. Suurte okste eemaldamisel tuleb olla teadlik oksa kukkumise trajektoorist ja veenduda, et all ei oleks inimesi, loomi ega vara.

Kui tegemist on väga suurte puudega, kõrgel asuvate okstega või elektriliinide läheduses asuvate okste lõikamisega, on alati kõige turvalisem ja mõistlikum palgata professionaalne arborist. Neil on vajalikud teadmised, oskused ja turvavarustus, et teha tööd ohutult ja korrektselt, tagades nii enda kui ka puu heaolu. Oma võimete ülehindamine võib lõppeda tõsiste vigastuste või puu pöördumatu kahjustamisega.