Kui suvi hakkab lõppema ja sügis toob kaasa jahedamad ilmad, hakkavad paljud aednikud muretsema oma taimede talveks ettevalmistamise pärast. Maikellukese puhul on aga hea uudis see, et tegemist on erakordselt külmakindla ja vastupidava taimega, mis on meie kliimaga suurepäraselt kohanenud. Enamasti ei vaja see kaunis lill erilist talvekaitset ja tuleb talvega suurepäraselt toime ka omapäi. Siiski on mõned lihtsad hooldusvõtted, mis aitavad tagada, et sinu maikellukesed elavad talve edukalt üle ja rõõmustavad sind järgmisel kevadel taas rikkaliku õitsemisega.
Maikellukese talvekindluse saladus peitub tema maa-alustes risoomides. Need tugevad ja elujõulised juurikad on taime ellujäämisorganid, mis talletavad suve jooksul kogutud energia ja toitained. Kui maapealsed osad – lehed ja varred – sügisel närbuvad ja surevad, jäävad risoomid mulla all puhkeseisundisse, oodates kevadist ärkamist. Muld pakub risoomidele piisavat isolatsiooni isegi kõige karmima pakase eest.
Looduslik lumikate on parim talvekaitse, mida ükski aednik pakkuda ei saa. Paks ja kohev lumekiht toimib suurepärase isolaatorina, hoides mulla temperatuuri stabiilsena ja kaitstes risoome sügava läbikülmumise eest. Seetõttu ei tohiks lund maikellukeste kasvualalt ära rookida. Probleemid võivad tekkida pigem lumeta ja pakaselistel talvedel, nn musta külmaga, mil külm võib tungida sügavamale pinnasesse.
Kuigi maikelluke on üldiselt vastupidav, on noored, äsja istutatud taimed külmaõrnemad kui vanad ja hästi juurdunud puhmikud. Nende puhul on kerge talvekate esimesel talvel soovitatav, et anda neile parimad võimalused edukaks talvitumiseks. Ka konteinerites kasvatatavad maikellukesed vajavad erilist tähelepanu, kuna nende juured on külmale palju enam eksponeeritud kui avamaal kasvavatel taimedel.
Sügisesed hooldustööd
Maikellukese talveks ettevalmistamine algab sügisel, pärast lehtede täielikku kolletumist ja närbumist. On oluline lasta lehtedel loomulikult närbuda ja mitte neid liiga vara ära lõigata. Kuni lehed on veel rohelised, toimub neis fotosüntees ja toitainete transport risoomidesse, mis on järgmise aasta kasvu seisukohalt ülioluline. Lehtede enneaegne eemaldamine nõrgestab taime.
Rohkem artikleid sel teemal
Kui lehed on täielikult kuivanud ja pruuniks muutunud, on aeg need maapinnalt ära lõigata või riisuda. See on oluline sanitaarmeede, mis aitab vältida haigustekitajate ja kahjurite talvitumist taimejäänustel. Eemaldatud lehed tuleks hävitada või kompostida, kui oled kindel, et need on terved. Haigustunnustega lehti ei tohi komposti panna.
Pärast pealsete eemaldamist on hea aeg puhastada maikellukeste ala ka umbrohust. See annab taimele kevadel puhta stardi ja vähendab konkurentsi vee ning toitainete pärast. Sügisene hooldus jätab peenra talveks korda ja vähendab kevadel vajalike aiatööde mahtu. See on lihtne, kuid oluline samm taimede tervise tagamisel.
Sügisel on ka sobiv aeg maikellukese puhmikute jagamiseks ja ümberistutamiseks, kui see on vajalik. Nagu varem mainitud, annab sügisene istutamine taimedele aega juurdumiseks enne talve tulekut. Kui plaanid oma maikellukeste ala laiendada või noorendada, tee seda just sel ajal, pärast lehtede närbumist.
Talvekate ja multšimine
Avamaal kasvavad, hästi sisse kasvanud maikellukesed ei vaja tavaliselt spetsiaalset talvekatet, eriti kui on oodata normaalset lumikattega talve. Kergelt multšida on siiski alati kasulik. Multšikiht aitab kaitsta risoome musta külma eest ja leevendada temperatuurikõikumisi, mis võivad taime kahjustada. Samuti aitab see säilitada mulla niiskust.
Rohkem artikleid sel teemal
Parim multšimaterjal maikellukesele on looduslik ja orgaaniline, näiteks kuivad puulehed, koorepuru, kompost või kuuseoksad. Puulehed on eriti sobivad, kuna need imiteerivad metsaalust, maikellukese looduslikku kasvukeskkonda. Lehekiht ei tohiks olla liiga paks ja tihe, et vältida haudumist ja soodustada õhu liikumist.
Multš laotatakse taime kasvualale pärast esimeste kergete öökülmade saabumist, kui maapind on hakanud kergelt tahenema. Liiga vara paigaldatud multš võib meelitada ligi hiiri ja teisi närilisi, kes otsivad talveks pesa. Samuti võib see takistada mulla korralikku jahtumist ja soodustada seenhaiguste arengut.
Kevadel, kui lumi on sulanud ja suurem külmaoht möödas, tuleks paksem multšikiht, näiteks kuuseoksad, eemaldada, et muld saaks soojeneda ja taimed tärgata. Kergem orgaaniline multš, nagu lehekõdu või kompost, võib jääda paigale, kuna see laguneb edasi ja rikastab mulda toitainetega, toimides samal ajal ka umbrohu allasurujana.
Konteinertaimede talvitumine
Konteinerites kasvatatavad maikellukesed on talviste ilmastikutingimuste suhtes palju haavatavamad kui avamaal kasvavad taimed. Konteineris olev väike mullakogus külmub kiiresti ja täielikult läbi, mis võib risoome pöördumatult kahjustada. Seetõttu ei tohi konteinereid lihtsalt talveks õue jätta, vaid need vajavad spetsiaalset kaitset.
Üks võimalus on viia konteinerid talveks külma, kuid külmavabasse ruumi, näiteks keldrisse, garaaži või kuuri, kus temperatuur püsib nulli lähedal. Enne siseruumidesse viimist tuleks taime mõõdukalt kasta. Talve jooksul tuleb aeg-ajalt kontrollida mulla niiskust ja vajadusel kergelt kasta, et vältida risoomide täielikku läbikuivamist.
Teine võimalus on kaevata konteiner koos taimega maasse. Selleks valitakse aias sobiv koht, kaevatakse anumaga sama sügav auk ja asetatakse konteiner sinna sisse. Seejärel kaetakse see mullaga kuni anuma servani. Maapind isoleerib konteineri ja kaitseb juuri külma eest sarnaselt avamaal kasvavale taimele. Peale võib laotada veel lehti või kuuseoksi.
Kui konteinerit pole võimalik maasse kaevata ega siseruumidesse viia, võib proovida seda kohapeal isoleerida. Selleks mähitakse pott mitme kihi mullikile, vana teki või kotiriide sisse. Oluline on isoleerida ka poti põhi, asetades selle näiteks puitplaadile või penoplastile. Pealt kaetakse taim samuti kuuseokste või muu kerge kattematerjaliga. See meetod ei pruugi aga väga karmi pakase korral olla piisavalt tõhus.
