Lame ogaputke lõikamine on üks lihtsamaid ja vähem aeganõudvamaid hooldustöid aias, kuid selle õige ajastamine ja teostamine on oluline taime tervise ja dekoratiivsuse seisukohast. Erinevalt paljudest teistest püsikutest, mis vajavad regulaarset tagasilõikamist suvel, et soodustada korduvõitsemist, on lame ogaputke puhul peamine ja ainus vajalik lõikus seotud vana, kuivanud kasvu eemaldamisega. See peamine hoolduslõikus tehakse kord aastas, varakevadel, ja selle eesmärk on teha ruumi uuele, värskele kasvule.
Suvise lõikamise, mida tuntakse ka kui “deadheading” ehk äraõitsenud õite eemaldamine, vajalikkus on lame ogaputke puhul küsitav ja sõltub aedniku eesmärkidest. Lame ogaputke õisikud säilitavad oma kauni kuju ja värvi ka pärast tegeliku õitsemise lõppu, pakkudes aias visuaalset huvi kuni sügiseni ja isegi talveni. Nende eemaldamine rööviks aialt olulise dekoratiivse elemendi. Seetõttu enamik aednikke eelistab lasta õisikutel taime külge jääda.
Sügisel, pärast hooaja lõppu, ei ole samuti soovitatav taime maha lõigata. Kuivanud varred ja seemnepead loovad talvises aias kauneid siluette, püüavad lund ning pakuvad kaitset taime juurekaelale ja toitu lindudele. See “ära-tee-midagi” lähenemine ongi lame ogaputke puhul sügisel parim strateegia. Lõikustöödega tegelemine piirdubki seega lühikese tegevusega kevadel.
Kokkuvõttes on lame ogaputke lõikamisrutiin minimalistlik. See koosneb ühest põhilisest kevadisest puhastuslõikusest ja valikulisest suvisest õisikute eemaldamisest, mida enamasti ei tehta. See teeb temast ideaalse taime aednikule, kes soovib nautida kaunist aeda ilma pideva hoolduskohustuseta. Õige lõikamisstrateegia aitab säilitada taime tervist, soodustab jõulist kasvu ja laseb tal pakkuda visuaalset huvi läbi kõigi nelja aastaaja.
Kevadine tagasilõikus: aeg ja tehnika
Varakevad on ainus aeg, mil lame ogaputk vajab kohustuslikku lõikamist. Parim aeg selleks on siis, kui suuremad öökülmad on möödas, kuid uus kasv ei ole veel aktiivselt alanud. Sõltuvalt piirkonnast ja konkreetsest aastast jääb see periood tavaliselt märtsi lõppu või aprilli algusesse. Liiga vara lõikamine võib jätta taime juurekaela kaitsetuks hiliste külmade eest, liiga hilja lõikamine aga riskib uute, tärkavate võrsete kahjustamisega.
Lõikamine ise on väga lihtne. Kasutades teravaid ja puhtaid aiakääre või oksakääre, lõigatakse kõik eelmise aasta kuivanud varred maha nii maapinna lähedalt kui võimalik. Lõige tuleks teha umbes 2-5 sentimeetri kõrguselt maapinnast. Oluline on olla ettevaatlik, et mitte vigastada puhmiku keskel juba nähtavaid uusi lehepungi ja võrseid. Need on taime uue hooaja elu aluseks ja nende kahjustamine pärsib kasvu.
Sellel kevadisel puhastuslõikusel on mitu olulist eesmärki. Esiteks, see parandab taime välimust, eemaldades vanad ja räsitud varred ning tehes ruumi värskele rohelusele. Teiseks, see parandab õhuringlust puhmiku sees, mis aitab vältida seenhaiguste arengut niisketel perioodidel. Kolmandaks, see laseb päikesevalgusel paremini uute võrseteni jõuda, soodustades tugevat ja kompaktset kasvu.
Pärast lõikamist on hea eemaldada taime ümbert ka sinna kogunenud kuivad lehed ja muu praht. See annab taimele puhta stardi uueks hooajaks. Lõigatud varred võib kompostida, kui need ei ole haigustest nakatunud. Need on üsna puitunud, seega on soovitatav need enne komposti panemist väiksemateks tükkideks lõigata, et kiirendada lagunemist.
Äraõitsenud õite eemaldamine (deadheading) suvel
“Deadheading” on praktika, mille käigus eemaldatakse närbunud õied, et suunata taime energia uute õite loomisesse ja vältida seemnete moodustumist. Paljude püsikute, näiteks rooside või flokside puhul, on see tavapärane ja kasulik tegevus. Lame ogaputke puhul on selle praktika otstarbekus aga vaieldav. Peamine põhjus, miks seda tavaliselt ei tehta, on see, et ogaputke õisikud on dekoratiivsed ka pärast õitsemist.
Lame ogaputke “õis” koosneb tegelikult paljudest väikestest õitest, mis on koondunud tihedasse kerasse, mida ümbritsevad teravad ja efektsed kandelehed. Pärast tegelike väikeste õite närbumist säilitavad nii kera kui ka kandelehed oma kuju ja sinise värvi veel nädalaid, kui mitte kuid. Nende eemaldamine vähendaks oluliselt taime dekoratiivset perioodi. Paljude aednike jaoks on just see pikaajaline struktuur ja värv üks taime peamisi väärtusi.
Siiski on olukordi, kus äraõitsenud õite eemaldamine võib olla mõistlik. Peamine põhjus selleks on soov vältida isekülvi. Lame ogaputk võib soodsates tingimustes anda üsna palju seemikuid, mis mõne aedniku jaoks võib olla tüütu. Kui soovid taime levikut rangelt kontrolli all hoida, tuleks õisikuvarred maha lõigata pärast seda, kui nende värv hakkab tuhmuma, kuid enne seemnete valmimist ja varisemist.
Kui otsustad õisikuid eemaldada, lõika vars maha kuni esimese suure leheni või kuni maapinnani, olenevalt sellest, kuidas see esteetiliselt parem tundub. Mõnikord võib esimese õitsemislaine eemaldamine stimuleerida taime kasvatama külgharudelt uusi, kuigi tavaliselt väiksemaid õisikuid, pikendades nii õitsemisperioodi. See efekt ei ole aga alati garanteeritud ja sõltub sordist ning kasvutingimustest.
Lõikamine esteetilistel ja tervislikel põhjustel
Lisaks peamisele kevadisele lõikusele võib hooaja jooksul tekkida vajadus väiksemateks hoolduslõikusteks. Näiteks kui mõni vars saab tuule või vihmaga kahjustada ja murdub, tuleks see kohe eemaldada. Murdunud vars rikub taime välimust ja võib muutuda haigustekitajate sisenemispunktiks. Samuti tuleks ära lõigata kõik lehed või varred, mis näitavad haiguste märke, näiteks jahukastet või laiksust. See aitab vältida haiguse levikut.
Mõnikord, eriti kui taim kasvab liiga viljakas pinnases või kerges varjus, võivad varred välja venida ja lamanduda. Kui see juhtub, võib esteetilistel kaalutlustel lamandunud varred eemaldada, et parandada puhmiku üldist välimust. See ei lahenda aga probleemi algpõhjust. Pikas perspektiivis on parem lahendus taime ümberistutamine sobivamasse, päikeselisemasse ja lahjema mullaga kohta.
Lõikamist võib kasutada ka taime kuju kontrollimiseks, kuigi lame ogaputk vajab seda harva. Kui puhmik on muutunud liiga laiaks, võib varakevadel, enne uue kasvu algust, selle servadest osa juuri labidaga läbi lõigata. See piirab taime laienemist. Siiski tuleb olla ettevaatlik, et mitte kahjustada taime keskosas asuvat peajuurt.
Hügieen on lõikamisel oluline. Alati tuleks kasutada puhtaid ja teravaid tööriistu. See tagab puhtad lõikepinnad, mis paranevad kiiremini, ja väldib haiguste ülekandmist ühelt taimelt teisele. Pärast haigete taimeosade lõikamist on soovitatav tööriistad desinfitseerida, näiteks piirituse või spetsiaalse desinfitseerimisvahendiga.
Mida teha lõigatud materjaliga?
Pärast kevadist tagasilõikust tekib üsna suur kogus kuivi ja puitunud varsi. Küsimus on, mida nendega peale hakata. Terve, haigustunnusteta taimejäänused on väärtuslik orgaaniline materjal, mida saab aias taaskasutada. Kõige lihtsam viis on need kompostida. Kuna varred on üsna kõvad ja puitunud, aeglustavad nad komposteerimisprotsessi. Selle kiirendamiseks tuleks varred enne kompostihunnikusse panemist oksapurustajaga peenestada või aiakääridega väiksemateks tükkideks lõigata.
Alternatiivina võib pikemad ja tugevamad varred jätta kuivama ja kasutada neid hiljem näiteks teiste, õrnemate püsikute toestamiseks. Nende looduslik välimus sobib aeda paremini kui bambuskepid või metalltoed. Samuti võib peenestatud materjali kasutada multšina puude ja põõsaste all. See aitab hoida niiskust, pärssida umbrohu kasvu ja rikastab aja jooksul mulda orgaanilise ainega.
Kui oled lasknud õisikutel seemnetel valmida, võid need enne kompostimist eraldada. Lame ogaputke seemneid saab kasutada uute taimede kasvatamiseks. Selleks tuleb need koguda, kuivatada ja seejärel külvata, arvestades, et nad vajavad idanemiseks külmaperioodi. Seemnete jagamine teiste aiasõpradega on samuti tore viis selle kauni taime levitamiseks.
Kui taimel on olnud märke seenhaigustest, näiteks jahukastest, ei ole soovitatav nakatunud materjali kompostida. Kompostihunnik ei pruugi saavutada piisavalt kõrget temperatuuri, et hävitada kõik haigustekitajate eosed. Sellisel juhul on turvalisem nakatunud taimeosad põletada või panna prügikasti, et vältida haiguse taasilmnemist järgmisel aastal.
