Küüslaugu kõrge saagikuse ja kvaliteedi tagamiseks on hädavajalik rahuldada taime toitainevajadus kogu kasvuperioodi vältel. Küüslauk on suhteliselt toitainetenõudlik kultuur, mis reageerib hästi nii orgaanilisele kui ka mineraalväetamisele. Tasakaalustatud toitumine tagab tugeva juurestiku, lopsaka lehemassi ja suurte, hästi säilivate sibulate arengu. Erinevatel kasvufaasidel on taimel erinev vajadus peamiste makro- ja mikroelementide järele. Seetõttu on oluline mõista, millal ja milliseid toitaineid küüslauk vajab, et koostada läbimõeldud väetamisplaan alates mulla ettevalmistamisest kuni saagikoristuseelse perioodini.
Põhiväetamine tehakse sügisel enne küüslaugu istutamist. Selle eesmärk on rikastada mulda pikaajalise toimega toitainetega, mis on taimele kättesaadavad kogu järgneva kasvuperioodi jooksul. Kõige olulisem komponent sügisesel väetamisel on orgaaniline aine, näiteks kõdunenud sõnnik või kompost. Orgaanika mitte ainult ei varusta taime toitainetega, vaid parandab ka oluliselt mulla struktuuri, vee- ja õhurežiimi ning soodustab kasulike mikroorganismide tegevust. Lisaks orgaanilisele väetisele on soovitatav mulda viia fosfor- ja kaaliumirikkaid mineraalväetisi, mis on olulised juurdumiseks ja talvekindluse tagamiseks.
Kevadel, pärast tärkamist ja aktiivse kasvu algust, tekib küüslaugul suur vajadus lämmastiku järele. Lämmastik on peamine element, mis vastutab rohelise massi – lehtede ja varte – kasvu eest. Mida võimsam on taime maapealne osa, seda suurem on selle fotosünteesivõime ja seda rohkem energiat suudab taim toota sibula kasvatamiseks. Seetõttu on kevadel ja suve alguses vajalik pealtväetamine lämmastikurikaste väetistega. Selleks sobivad nii mineraalväetised (nt ammooniumnitraat, karbamiid) kui ka orgaanilised lahused (nt nõgeseleotis, linnusõnnikuleotis).
Suve teises pooles, kui algab intensiivne sibulate moodustumine, muutub taime toitainevajadus. Lämmastikväetamine tuleks lõpetada, kuna liigne lämmastik selles faasis soodustab lehtede kasvu sibulate arvelt ja halvendab oluliselt saagi säilivust. Nüüd on esikohal fosfor ja kaalium. Fosfor on vajalik energia ülekandeks ja sibulate küpsemiseks, kaalium aga reguleerib veevahetust, suurendab taimede vastupidavust haigustele ja stressile ning parandab sibulate maitset ja säilivust. Seega peaksid viimased pealtväetamised sisaldama peamiselt neid kahte elementi.
Peamised toitained ja nende roll
Küüslaugu jaoks on kolm kõige olulisemat makroelementi lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Igal neist on taime arengus täita oma spetsiifiline ja asendamatu roll. Lämmastik on valkude ja klorofülli koostisosa ning seetõttu hädavajalik lehtede ja varte kasvuks. Lämmastikupuuduse korral on taimed kahvatud, kängunud ja nende lehed on väikesed ja kollakad. Liigne lämmastik aga muudab taimed haigustele vastuvõtlikuks, venitab taimekoed välja ja aeglustab sibulate valmimist.
Rohkem artikleid sel teemal
Fosfor mängib võtmerolli energia ainevahetuses (ATP süntees), juurestiku arengus ja generatiivorganite moodustumisel. Piisav fosforivarustus tagab tugeva ja hästi arenenud juurestiku, mis suudab mullast tõhusalt vett ja teisi toitaineid omastada. Fosforipuudus avaldub aeglases kasvus ja lehtede lillakas või pronksjas värvuses, eriti jaheda ilmaga. Fosfor on eriti oluline kasvu algfaasis ja sibulate küpsemise perioodil.
Kaalium on tuntud kui “kvaliteedielement”. See reguleerib taimerakkude veemajandust, osaleb suhkrute transpordis ja ensüümide aktiveerimisel. Hea kaaliumivarustus muudab taimed vastupidavamaks põua, külma ja haiguste suhtes. Küüslaugu puhul on kaaliumil oluline roll suurte ja tihedate sibulate moodustumisel ning see parandab oluliselt saagi säilivust ja maitseomadusi. Kaaliumipuuduse tunnuseks on lehtede servade kuivamine ja pruunistumine, justkui oleksid need kõrbenud.
Lisaks makroelementidele vajab küüslauk ka mitmeid mikroelemente, nagu väävel, magneesium, kaltsium, boor ja tsink, kuigi oluliselt väiksemates kogustes. Väävel on eriti oluline, kuna see on küüslaugule iseloomuliku terava maitse ja lõhna andvate eeterlike õlide koostisosa. Enamasti on mikroelemendid viljakas ja orgaanikarikas mullas piisavas koguses olemas, kuid nende puuduse kahtlusel võib kasutada spetsiaalseid mikroelementidega väetisi.
Orgaaniline väetamine
Orgaaniline väetamine on küüslaugukasvatuses eelistatud meetod, kuna see ei varusta taime mitte ainult toitainetega, vaid parandab ka mulla füüsikalisi ja bioloogilisi omadusi. Kõige väärtuslikum orgaaniline väetis on hästi laagerdunud kompost või kõdunenud sõnnik. Need viiakse mulda sügisel mulla ettevalmistamise käigus, arvestusega umbes üks ämber (10 liitrit) ruutmeetri kohta. Orgaanilised väetised vabastavad toitaineid aeglaselt ja pika aja jooksul, tagades taimedele stabiilse toitumise.
Rohkem artikleid sel teemal
Kasvuperioodil saab orgaanilist pealtväetamist teha vedelväetistega. Väga tõhus on roheline väetis ehk taimne leotis, mida valmistatakse näiteks nõgesest, põldosjast või varemerohust. Selleks pannakse anum taimset materjali täis, valatakse peale vesi ja lastakse segul käärida umbes 1-2 nädalat. Valmis leotist lahjendatakse veega suhtes 1:10 ja kasutatakse taimede kastmiseks juurte piirkonda. Nõgeseleotis on eriti rikas lämmastiku poolest ja sobib hästi kevadiseks pealtväetamiseks.
Teine väärtuslik orgaaniline vedelväetis on linnusõnniku- või veisesõnnikuleotis. Neid tuleb kasutada suure ettevaatusega, kuna kontsentreeritud kujul võivad need taimede juuri põletada. Linnusõnnikut tuleks enne kasutamist lahjendada veega vähemalt suhtes 1:15 või 1:20, veisesõnnikut 1:10. Ka neid leotisi kasutatakse pealtväetamiseks, pakkudes taimedele kergesti omastatavas vormis lämmastikku ja teisi elemente. Orgaanilisi leotisi tuleks kasutada niiskele mullale, et vältida juurte kahjustamist.
Puutuhk on suurepärane orgaanilise kaaliumi ja fosfori allikas ning sisaldab ka palju vajalikke mikroelemente. Tuhka võib raputada taimeridade vahele enne kobestamist või vihmase ilmaga, arvestusega umbes 1-2 klaasi ruutmeetri kohta. Eriti kasulik on tuha kasutamine suve teises pooles, kui lämmastiku andmine on juba lõpetatud, et soodustada sibulate valmimist ja parandada nende säilivust. Tuhk aitab ka mulda leelistada ja tõrjub mõningaid kahjureid.
Mineraalväetiste kasutamine
Mineraalväetised pakuvad kiiret ja kontsentreeritud toitainete allikat ning on heaks täienduseks orgaanilisele väetamisele, eriti kui mullas on teadaolev mõne elemendi puudus. Sügisesel mulla ettevalmistamisel kasutatakse peamiselt fosfor- ja kaaliumväetisi, näiteks superfosfaati ja kaaliumsulfaati. Need väetised lahustuvad aeglaselt ja tagavad taimedele vajalikud elemendid pika aja jooksul. Lämmastikväetisi sügisel reeglina ei kasutata, kuna need uhutakse talve jooksul mullast välja.
Kevadine esimene pealtväetamine tehakse tavaliselt 2-3 nädalat pärast tärkamist, kui taimed on hakanud aktiivselt kasvama. Selleks sobib hästi ammooniumnitraat või karbamiid (uurea), mis on kiiretoimelised lämmastikväetised. Väetisegraanulid võib laotada taimeridade vahele (vältides nende sattumist lehtedele) ja seejärel kobestada mulda või lahustada vees ja kasta taimi. Karbamiidi võib kasutada ka lehtede kaudu väetamiseks, kuid sel juhul peab lahus olema väga nõrk (0.5%), et vältida lehtede põletust.
Teine pealtväetamine tehakse tavaliselt 2-3 nädalat pärast esimest, kui toimub intensiivne lehemassi kasv. Ka sel korral on põhirõhk lämmastikul, kuid lisada võib ka komplekselemente. Selleks sobivad hästi spetsiaalsed köögiviljadele mõeldud kompleksväetised, mis sisaldavad lisaks NPK-le ka vajalikke mikroelemente. On oluline järgida täpselt pakendil olevaid kasutusjuhendeid, et vältida üle- ja alaväetamist.
Viimane pealtväetamine mineraalväetistega tehakse tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses, kui sibulad hakkavad aktiivselt paisuma. Nagu mainitud, ei tohiks see enam sisaldada lämmastikku. Selleks sobib hästi kaaliumsulfaadi ja superfosfaadi lahus. Näiteks võib 10 liitri vee kohta võtta 1 supilusikatäie kaaliumsulfaati ja 2 supilusikatäit superfosfaati. Superfosfaat lahustub halvasti, seega on soovitatav see eelnevalt valada üle kuuma veega ja lasta seista. Selline väetamine kiirendab sibulate valmimist ja muudab need tihedamaks ning maitsvamaks.
Väetamisplaan ja ajastus
Läbimõeldud väetamisplaan on küüslaugu eduka kasvatamise nurgakivi. See algab sügisel, umbes 2-3 nädalat enne istutamist, mulla ettevalmistamisega. Sel ajal viiakse mulda põhiväetis, mis koosneb kompostist või kõdunenud sõnnikust (5-10 kg/m²), fosforväetisest (nt 30-40 g/m² superfosfaati) ja kaaliumväetisest (nt 20-30 g/m² kaaliumsulfaati). Need segatakse hoolikalt läbi ülemise mullakihiga.
Esimene pealtväetamine tehakse kevadel, kui taimed on moodustanud 3-4 lehte. See on signaal, et juurestik on aktiivselt tööle hakanud ja taim vajab kasvuspurdiks lisatoitaineid. Selleks sobib lämmastikurikas lahus, näiteks 1 supilusikatäis karbamiidi 10 liitri vee kohta. Alternatiivina võib kasutada nõgeseleotist või lahjendatud linnusõnnikuleotist. Pealtväetamine tuleks alati teha pärast kastmist või vihma, niiskele mullale.
Teine pealtväetamine järgneb 2-3 nädala pärast, intensiivse lehekasvu perioodil. Ka seekord on fookuses lämmastik, kuid lisada võib ka teisi elemente. Sobib näiteks köögiviljade kompleksväetis vastavalt juhendile. Oluline on jälgida taimede välimust. Kui taimed on tumerohelised ja lopsakad, võib teise lämmastikväetamise vahele jätta või teha seda poole normiga, et vältida üleväetamist.
Kolmas ja viimane pealtväetamine tehakse sibulate moodustumise alguses, tavaliselt juuni teises pooles. See väetamine peab olema lämmastikuvaba ning sisaldama fosforit ja kaaliumi. Nagu eelnevalt kirjeldatud, sobib selleks hästi superfosfaadi ja kaaliumsulfaadi lahus või puutuhk. Pärast seda väetamist lastakse taimedel rahulikult valmida, pakkudes neile vajadusel vaid vett kuni saagikoristuseelse kuivatusperioodini.
