Küüslaugu kasvatamine algab õigest istutusmaterjali valikust ja korrektsetest istutusvõtetest, mis panevad aluse tervele taimekasvule ja rikkalikule saagile. Kuigi küüslauku on võimalik paljundada ka seemnetest, on kõige levinum ja praktilisem meetod vegetatiivne paljundamine küünte abil. See tagab sordiomaduste säilimise ja kiirema tulemuse. Edukas istutamine nõuab teadmisi optimaalsest istutusajast, sobivast kasvukohast, mulla ettevalmistusest ning õigest istutussügavusest ja -tihedusest. Nende tegurite hoolikas arvestamine on hädavajalik, et luua taimedele parimad starditingimused.
Istutusmaterjali kvaliteet on saagi potentsiaali määramisel kriitilise tähtsusega. Istutamiseks tuleks valida ainult kõige suuremad ja tervemad küüslauguküüned täielikult väljaarenenud ja haigustunnusteta sibulatest. Väikesed või kahjustatud küüned annavad tulemuseks nõrgad taimed ja väikese saagi. Enne istutamist tuleb sibulad ettevaatlikult küünteks eraldada, püüdes vältida nende vigastamist. Välimine kuiv kest, mis ümbritseb iga küünt, tuleks alles jätta, kuna see pakub kaitset haigustekitajate eest.
Optimaalne istutusaeg sõltub küüslaugusordist ja kliimavöötmest. Eestis on valdavaks taliküüslaugu kasvatamine, mis istutatakse sügisel, tavaliselt septembri lõpust oktoobri keskpaigani. Sügisene istutus annab taimedele piisavalt aega juurdumiseks enne talve tulekut, mis tagab kevadel kiire ja jõulise kasvu. Kevadküüslauk istutatakse seevastu varakevadel, niipea kui muld on piisavalt soe ja haritav. Kuigi kevadküüslauk säilib paremini, on taliküüslauk reeglina saagikam ja suuremate küüntega.
Kasvukoha valikul on oluline eelistada päikesepaistelist ja tuulte eest kaitstud ala. Küüslauk eelistab kerget kuni keskmise raskusega, viljakat ja hea drenaažiga mulda. Rasked savimullad ja happelised mullad ei sobi küüslaugu kasvatamiseks, kuna need hoiavad liigselt niiskust, mis soodustab mädanike teket. Muld tuleks enne istutamist sügavalt läbi kaevata ja rikastada komposti või kõdunenud sõnnikuga, et tagada taimedele piisav toitainete varu kogu kasvuperioodiks.
Istutusmaterjali valik ja ettevalmistamine
Istutamiseks sobiva materjali valimine on esimene ja kõige otsustavam samm küüslaugukasvatuses. Alati tuleks eelistada kohalikest tingimustest pärit ja sordiehtsat istutusmaterjali, mis on kohanenud siinse kliimaga. Supermarketites müüdav toiduküüslauk ei pruugi istutamiseks sobida, kuna seda on sageli töödeldud idanemist pärssivate ainetega ja see võib pärineda hoopis teistsuguse kliimaga piirkonnast. Kõige kindlam on hankida materjal usaldusväärselt seemnekasvatajalt või kasutada eelmise aasta saagist kõrvale pandud parimaid sibulaid.
Valitud sibulad peavad olema suured, tihedad ja täielikult terved, ilma igasuguste haigustunnuste, plekkide või mehaaniliste vigastusteta. Sibulad tuleks küünteks lahti võtta vahetult enne istutamist, et vältida nende kuivamist ja nakatumist. Istutamiseks sobivad kõige paremini sibula välimisest ringist pärinevad suuremad küüned. Keskmised, väiksemad küüned võib jätta toiduks või istutada eraldi peenrasse, et kasvatada neist järgmiseks aastaks ümarikke ehk üheküünelisi sibulaid, mis on samuti hea istutusmaterjal.
Enne istutamist on soovitatav küüsi desinfitseerida, et vähendada haiguste leviku riski. Selleks võib küüsi leotada näiteks kaaliumpermanganaadi (hele-lilla) lahuses 15-30 minutit või kasutada spetsiaalseid bioloogilisi preparaate. Pärast leotamist tuleks küüned kergelt kuivatada. See lihtne protseduur aitab ennetada mitmeid mullas levivaid haigusi, nagu fusarioos ja valgemädanik, ning annab taimedele tervema stardi.
Lisaks desinfitseerimisele võib küünte idanemise kiirendamiseks ja juurdumise soodustamiseks leotada neid ka kasvu stimuleerivas lahuses. Selleks sobivad nii spetsiaalsed biostimulaatorid kui ka looduslikud vahendid, näiteks aaloe mahl. Ettevalmistatud küüned tuleks istutada võimalikult kiiresti pärast lahtivõtmist ja töötlemist. Hoolikas materjali valik ja ettevalmistus on investeering, mis tagab tugevad taimed ja on aluseks heale saagile.
Kasvukoha valik ja mulla ettevalmistus
Küüslauk on valguselembene kultuur, seega tuleks talle valida aias kõige päikesepaistelisem kasvukoht. Varjus kasvavad taimed jäävad kiduraks, nende lehed venivad välja ja sibulad jäävad väikeseks. Lisaks valgusele on oluline ka hea õhuringlus, mis aitab ennetada seenhaiguste levikut. Seetõttu tuleks vältida madalaid ja niiskeid lohkusid, kuhu koguneb külm õhk ja liigne vesi. Parimad eelviljad küüslaugule on kurgid, kõrvitsalised, kaunviljad ja varajane kapsas, mille alt on maa varakult vabanenud ja hästi väetatud.
Mulla ettevalmistus on teine võtmetegur. Küüslauk eelistab neutraalse reaktsiooniga (pH 6.0-7.0), viljakat ja struktuurset mulda. Kui muld on liiga happeline, tuleks seda sügisel lubjata. Enne istutamist tuleb peenar sügavalt (labidalehe sügavuselt) läbi kaevata, eemaldades hoolikalt kõik mitmeaastaste umbrohtude juured. Rasked savimullad tuleks muuta kergemaks ja õhulisemaks liiva ja orgaanilise aine, näiteks komposti või turba lisamisega.
Orgaanilise aine lisamine on küüslaugu jaoks hädavajalik. Kõige parem on kasutada hästi kõdunenud sõnnikut või küpset komposti, arvestusega umbes 5-10 kg ruutmeetri kohta. Värske sõnniku kasutamine on keelatud, kuna see võib põhjustada taimede “põlemist”, soodustada haiguste arengut ja halvendada sibulate säilivust. Lisaks orgaanilisele väetisele võib mulda lisada ka kompleksmineraalväetist, mis sisaldab fosforit ja kaaliumi, mis on olulised juurestiku arenguks ja sibulate moodustumiseks.
Pärast kaevamist ja väetamist tuleb peenra pind tasandada ja kergelt tihendada. On oluline, et muld jõuaks enne istutamist veidi settida, seega on soovitatav ettevalmistustööd teha umbes paar nädalat enne plaanitavat istutusaega. Hästi ettevalmistatud peenar tagab küüslaugule soodsad tingimused juurdumiseks ja talvitumiseks ning loob eelduse jõuliseks kasvuks järgmisel kevadel. See on töö, mida ei tohiks alahinnata.
Istutamise tehnika
Õige istutustehnika tagab küünte kiire juurdumise ja kaitseb neid talvekülma eest. Taliküüslaugu istutussügavus peaks olema umbes 7-10 sentimeetrit küüne tipust mullapinnani. Liiga pinnapealne istutus võib põhjustada küünte külmumist ja nende väljakerkimist mulla külmumisel ja sulamisel. Liiga sügav istutus aga aeglustab tärkamist ja võib vähendada saaki. Rusikareegel on, et istutussügavus peaks olema kolm korda küüne kõrgus.
Küüslauguküüned istutatakse alati teravik ülespoole ja kannaga allapoole. See tagab, et võrse kasvab otse üles ja juured arenevad õiges suunas. Küüned tuleks paigutada istutusvagudesse kindla vahemaaga. Taimede vahe reas peaks olema umbes 10-15 sentimeetrit, et tagada piisav kasvuruumi sibulate arenguks. Ridade vahe peaks olema vähemalt 20-30 sentimeetrit, et hõlbustada hilisemaid hooldustöid, nagu kobestamine ja rohimine.
Pärast küünte paigutamist vagudesse kaetakse need mullaga ja peenra pind tasandatakse kergelt. Oluline on vältida mulla liigset tihendamist, et säiliks selle õhulisus. Pärast istutamist on soovitatav peenar kasta, eriti kui muld on kuiv. See aitab mullal tihedamalt ümbritseda küüsi ja soodustab kiiret juurdumist. Kastmine on vajalik isegi siis, kui on oodata vihma, et tagada kohene kontakt mullaga.
Pärast istutamist ja esimeste külmade saabumist on soovitatav peenar multšida. Multšikihiks sobib turvas, kompost, põhk või kuivad puulehed. Multšikihi paksus peaks olema umbes 5-10 sentimeetrit. See kaitsekiht aitab hoida mullas stabiilset temperatuuri, kaitseb küüsi külma eest lumeta talvel ja takistab kevadel umbrohtude kiiret tärkamist. Kevadel, kui muld on hakanud soojenema, võib osa multšikihist eemaldada, et soodustada mulla kiiremat soojenemist.
Paljundamine õisikuküünte ja seemnetega
Lisaks tavapärasele küüntest paljundamisele on küüslauku võimalik paljundada ka õisikuküünte ehk sibulakestega, mis arenevad taliküüslaugu õisikuvarre tipus. See meetod on eriti väärtuslik sordiaretuses ja istutusmaterjali tervendamisel. Õisikuküüntest kasvatatud taimed on reeglina vabad mullas levivatest haigustest, mis võivad koguneda pikaajalisel vegetatiivsel paljundamisel. See on justkui sordi “restart”, mis aitab säilitada selle elujõudu ja saagikust.
Õisikuküüned korjatakse siis, kui õisiku kest hakkab pragunema ja väikesed sibulakesed on nähtavale tulnud. Kogu õisik lõigatakse koos varrega ja pannakse kuiva kohta järelvalmima. Pärast kuivamist eraldatakse sibulakesed ja külvatakse kas sügisel või kevadel sarnaselt tavalise sibulaseemnega. Külvisügavus on umbes 2-3 sentimeetrit. Esimesel kasvuaastal areneb igast õisikuküünest väike ümarik ehk üheküüneline sibul.
Need esimese aasta ümarikud on suurepärane istutusmaterjal järgmiseks hooajaks. Need korjatakse suve lõpus, kui pealsed on kuivanud, kuivatatakse ja säilitatakse järgmise istutusajani. Sügisel istutatud ümarikest kasvavad järgmisel aastal juba täissuuruses, mitmest küünest koosnevad liitsibulad. See kaheaastane tsükkel nõuab küll rohkem aega ja kannatust, kuid tulemuseks on väga kvaliteetne ja haigustest vaba istutusmaterjal.
Kuigi botaanilises mõttes on küüslaugul ka päris seemned, kasutatakse nende abil paljundamist peamiselt ainult teaduslikus aretustöös uute sortide loomisel. See protsess on aeganõudev ja keeruline ning hobiaednikule ei paku praktilist huvi. Seega on tavakasvataja jaoks peamised paljundusviisid küüned ja õisikuküüned, millest viimane on suurepärane viis oma lemmiksordi tervise ja elujõu hoidmiseks pikkade aastate jooksul.
