Nagu kõik kultuurtaimed, on ka küüslauk vastuvõtlik mitmesugustele haigustele ja kahjuritele, mis võivad oluliselt vähendada saaki ja halvendada selle kvaliteeti. Probleemide edukaks ennetamiseks ja tõrjeks on oluline osata ära tunda esimesi haigustunnuseid ja kahjurite tegevuse jälgi. Terve istutusmaterjali kasutamine, agrotehniliste nõuete, nagu külvikord ja õige hooldus, järgimine on parim viis probleemide vältimiseks. Siiski peab iga aednik olema valmis vajadusel sekkuma, et kaitsta oma saaki, eelistades seejuures keskkonnasõbralikke ja integreeritud taimekaitse meetodeid.
Küüslaugu kõige levinumad haigused on seenhaigused, mis arenevad eriti hästi niisketes ja soojades tingimustes. Nende hulka kuuluvad näiteks hahkhallitus (kaelamädanik), roostetõbi, fusarioosne närbumistõbi ja valgemädanik. Need haigused võivad kahjustada nii taime maapealseid osi kui ka sibulaid, põhjustades nende mädanemist nii põllul kui ka säilitamisel. Haiguste levikut soodustavad liiga tihe istutus, umbrohtunud peenar, liigne lämmastikväetamine ja lehtede pikaajaline niiskus.
Kahjuritest teevad küüslaugule enim kahju sibulakärbes, sibulakoi, sibula-peitkärsakas ja nematoodid. Sibulakärbse vastsed kaevandavad sibulatesse, põhjustades taimede närbumist ja mädanemist. Sibulakoi röövikud kahjustavad lehti ja õisikuvarsi. Nematoodid on mikroskoopilised ussid, mis kahjustavad juuri ja sibulaid, põhjustades taimede kängumist ja saagi hävimist. Kahjurite tegevus mitte ainult ei kahjusta taime otseselt, vaid avab ka väravad sekundaarsetele seen- ja bakteriaalsetele nakkustele.
Parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu on ennetus. See algab kvaliteetse ja haigustest vaba istutusmaterjali valikust. Oluline on järgida külvikorda, mis tähendab, et küüslauku ja teisi sibulalisi ei tohiks samal kohal kasvatada sagedamini kui kord 4-5 aasta jooksul. See aitab vältida haigustekitajate ja kahjurite kogunemist mulda. Regulaarne umbrohutõrje, mulla kobestamine ja tasakaalustatud väetamine aitavad hoida taimed tugevad ja vastupidavad.
Levinumad seenhaigused ja nende tõrje
Roostetõbi on üks levinumaid küüslaugu lehti kahjustavaid haigusi, mis avaldub oranžikaspruunide pustulitena lehtedel. Tugeva nakkuse korral võivad lehed enneaegselt kuivada, mis vähendab oluliselt fotosünteesivat pinda ja seega ka sibulate suurust. Haiguse arengut soodustab soe ja niiske ilm. Tõrjeks on oluline eemaldada ja hävitada esimesed nakatunud lehed, vältida lehtede kastmist õhtuti ja tagada hea õhuringlus taimede vahel. Keemilistest vahenditest aitavad vaske sisaldavad fungitsiidid.
Hahkhallitus, tuntud ka kui kaelamädanik, on ohtlik haigus, mis kahjustab küüslauku nii kasvuperioodil kui ka ladustamisel. Nakatumine toimub tavaliselt läbi kahjustatud kohtade lehtedel või kaelal, eriti niiskete ilmadega. Taimedel avaldub see hallika kirmena lehtedel ja vartel, mis hiljem pruunistuvad ja kuivavad. Ladustamisel põhjustab haigus sibulate pehmenemist ja mädanemist. Ennetuseks on oluline vältida taimede mehaanilisi vigastusi, tagada hea ventilatsioon nii peenral kui ka hoidlas ning lõpetada lämmastikväetamine õigeaegselt.
Valgemädanik on üks kõige hävitavamaid küüslaugu haigusi, mida põhjustab mullas elav seen. Haigus ründab taime juuri ja sibulapõhja, põhjustades taime närbumist ja surma. Nakatunud sibula alusele tekib valge, kohev seeneniidistik, milles arenevad mustad sklerootsiumid. Haigustekitaja püsib mullas eluvõimelisena aastaid. Ainus tõhus tõrjemeede on range külvikorra järgimine. Nakatunud taimed tuleb koheselt koos ümbritseva mullaga eemaldada ja hävitada, et vältida haiguse edasist levikut.
Fusarioosne närbumistõbi ehk sibulamädanik on samuti mullas leviv seenhaigus, mis tungib taime juurte kaudu. Haiguse tagajärjel juured mädanevad, lehed muutuvad kollaseks alustades tippudest ja taim närbub. Sibulad muutuvad pehmeks ja kattuvad roosaka kirmega. Haiguse arengut soodustab kõrge mulla temperatuur. Ennetusmeetmed on sarnased valgemädaniku omadele: terve istutusmaterjal, külvikord ja hea drenaažiga kasvukoht.
Peamised kahjurid ja nende tõrje
Sibulakärbes on küüslaugu üks peamisi kahjureid. Kahju teevad tema vastsed ehk vaglad, kes kaevanduvad sibulasse. Kahjustatud taimede lehed muutuvad kollaseks, närbuvad ja taim on kergesti mullast välja tõmmatav. Sibulakärbes lendleb ja muneb mai lõpus ja juunis. Tõrjeks on oluline katta peenar varakult kattelooriga, et takistada kärbse ligipääsu taimedele. Samuti aitab ridade vahele raputatud puutuhk või tubakatolm, mis peletab kahjureid. Istutades küüslaugu kõrvale porgandeid, võib saavutada vastastikuse kaitse, kuna porgandikärbes ei talu sibula lõhna ja vastupidi.
Sibula-peitkärsakas on väike mardikas, kelle vastsed kahjustavad küüslaugu lehti. Vastsed kaevandavad lehtede sees, jättes maha heledaid looklevaid käike. Tugeva kahjustuse korral lehed kolletuvad ja kuivavad. Kahjuri tõrjeks on oluline regulaarne peenra ülevaatus. Esimeste kahjustusmärkide ilmnemisel võib proovida kahjustatud lehtede eemaldamist. Samuti aitab mulla sügisene läbikaevamine, mis hävitab talvituvad nukud.
Sibulakoi on väike liblikas, kelle röövikud kahjustavad samuti lehti ja tungivad ka õisikuvarre sisse. Kahjustatud kohad muutuvad heledaks ja hiljem kuivavad. Tõrjemeetmed on sarnased peitkärsaka omadele. Oluline on umbrohutõrje, kuna koi võib areneda ka metsikutel sibulaliikidel. Bioloogilistest tõrjevahenditest võib kasutada näiteks Bacillus thuringiensis’e preparaate, mis on efektiivsed liblikaröövikute vastu.
Nematoodid on mikroskoopilised mullas elavad ussid, kes kahjustavad küüslaugu juuri ja sibulaid. Kahjustuse tagajärjel taimed känguvad, nende lehed kolletuvad ja moonduvad. Sibulad muutuvad pehmeks ja nende põhi praguneb. Nematoodikahjustust on raske tuvastada ja veelgi raskem tõrjuda. Kõige olulisem ennetusmeede on range külvikord ja terve istutusmaterjali kasutamine. Mulla tervendamiseks võib kasvatada saialilli või peiulilli, mille juureeritised peletavad nematoode.
Ennetavad meetmed ja agrotehnika
Kõige tõhusam taimekaitse on ennetus, mis põhineb headel põllumajandustavadel. Külvikorra järgimine on absoluutselt hädavajalik. Küüslauku ei tohi kasvatada samal kohal, kus eelnevalt kasvasid sibul, porrulauk või muud sibulalised, vähemalt 4-5 aasta jooksul. See on kõige efektiivsem viis mullas levivate haiguste ja kahjurite populatsiooni vähendamiseks. Headeks eelviljadeks on liblikõielised, kõrvitsalised ja teraviljad.
Terve ja kvaliteetse istutusmaterjali kasutamine on teine nurgakivi. Istutamiseks tuleks valida ainult suured, tihedad ja täiesti terved küüned. Enne istutamist on soovitatav materjali desinfitseerida, leotades seda näiteks kaaliumpermanganaadi lahuses. See aitab hävitada küünte pinnal olevad haigustekitajad. Samuti tuleks vältida kahtlase päritoluga või supermarketist ostetud istutusmaterjali.
Optimaalsete kasvutingimuste loomine aitab taimedel kasvada tugevaks ja vastupidavaks. See hõlmab päikesepaistelise ja hea õhuringlusega kasvukoha valimist, viljaka ja hea drenaažiga mulla tagamist ning tasakaalustatud väetamist. Liigne lämmastik muudab taimekoed pehmeks ja haigustele vastuvõtlikuks. Kaaliumi ja fosfori piisav tase aga tugevdab taimi. Regulaarne mulla kobestamine ja umbrohutõrje on samuti olulised, kuna need parandavad õhuringlust ja vähendavad konkurentsi.
Õigeaegne saagikoristus ja hoolikas kuivatamine on kriitilise tähtsusega haiguste vältimiseks ladustamise ajal. Saak tuleks koristada kuiva ilmaga, vältides sibulate vigastamist. Pärast koristamist tuleb küüslauku kuivatada soojas, kuivas ja hästi ventileeritavas kohas 2-4 nädalat, kuni pealsed ja juured on täielikult kuivanud. Ainult täiesti terved ja korralikult kuivatatud sibulad sobivad pikaajaliseks säilitamiseks.
Bioloogilised ja rahvapärased tõrjevahendid
Keemiliste pestitsiidide asemel on koduaedades soovitatav eelistada bioloogilisi ja rahvapäraseid tõrjevahendeid, mis on ohutumad keskkonnale ja inimesele. Üks levinumaid võtteid on taimsete leotiste kasutamine. Näiteks sibulakärbse peletamiseks võib taimi kasta soolalahusega (100g soola 10 liitri vee kohta) või tubakaleotisega. Kahjurite peletamiseks sobib ka pritsimine koirohu, raudrohu või tomatilehtede leotisega.
Kasulike putukate aeda meelitamine aitab hoida kahjurite populatsiooni kontrolli all. Lepatriinud, kiilassilmad ja sirelased on kõik lehetäide ja teiste väikeste kahjurite looduslikud vaenlased. Nende meelitamiseks tuleks aias kasvatada mitmesuguseid õitsvaid taimi, näiteks tilli, koriandrit, peiulilli ja saialilli. Peiulillede juureeritised aitavad lisaks tõrjuda ka mullas elavaid nematoode.
Bioloogilised preparaadid, mis põhinevad kasulikel mikroorganismidel, on samuti tõhusaks alternatiiviks. Näiteks Bacillus thuringiensis’e baasil valmistatud preparaadid on efektiivsed mitmete liblikaröövikute vastu. Preparaadid, mis sisaldavad Trichoderma seeni, aitavad alla suruda mullas levivaid haigustekitajaid ja parandada taimede juurestiku tervist. Neid preparaate võib kasutada nii mulla töötlemiseks enne istutamist kui ka taimede kastmiseks kasvuperioodil.
Puutuha kasutamine on vana ja laialt levinud rahvapärane võte. Tuhk, mis on raputatud taimeridade vahele, muudab mulla leeliselisemaks, mis ei meeldi paljudele haigustekitajatele. Samuti on tuhk füüsiliseks takistuseks tigudele ja nälkjatele. Lisaks on tuhk väärtuslik kaaliumi ja mikroelementide allikas, mis tugevdab taimi. Oluline on kasutada ainult puhast puidutuhka, mis ei sisalda kemikaalide jääke.
