Küdoonia, see vastupidav ja rikkalikku saaki andev viljapuu, on oma olemuselt üsna põuakindel, kuid selleks, et saavutada maksimaalne viljakvaliteet ja -kogus, on teadlik kastmine hädavajalik. Taime veevajaduse mõistmine erinevatel kasvuperioodidel on võti terve ja produktiivse puu kasvatamiseks. Ebapiisav niiskus võib põhjustada viljade enneaegset varisemist ja nende väikeseks jäämist, samas kui liigne kastmine võib viia juurehaigusteni. Seega on oluline leida tasakaal, mis vastab nii taime vajadustele kui ka kohalikele ilmastikutingimustele. See artikkel annab põhjaliku ülevaate küdoonia veevajadusest ja jagab praktilisi nõuandeid õigeks kastmiseks.
Küdoonia veevajadus sõltub mitmest tegurist, sealhulgas puu vanusest, kasvufaasist, pinnase tüübist ja ilmastikutingimustest. Noored, äsja istutatud puud vajavad esimestel aastatel kõige rohkem tähelepanu ja regulaarset kastmist, kuna nende juurestik on alles arenemas ega ulatu sügavamale pinnasekihtidesse, kust saaks põua ajal niiskust ammutada. Nende puhul on oluline hoida mullapind ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg, et soodustada tugeva ja laiaulatusliku juurestiku arengut. Esimestel nädalatel pärast istutamist võib olla vajalik kasta isegi paar korda nädalas, eriti kuiva ilma korral.
Vanemad, väljakujunenud juurestikuga puud on oluliselt põuakindlamad ja suudavad ise sügavamatest mullakihtidest vett leida. Siiski on ka nende puhul kriitilisi perioode, mil piisav veevarustus on saagi seisukohalt otsustava tähtsusega. Nendeks perioodideks on õitsemine, viljade moodustumine ja viljade intensiivne kasvuperiood suvel. Nendel etappidel võib pikaajaline põud põhjustada õite ja noorte viljade varisemist ning juba moodustunud viljade kasvu peatumist. Seetõttu tuleks kuivadel suvedel ka vanemaid puid regulaarselt ja põhjalikult kasta.
Pinnase tüüp mängib samuti olulist rolli kastmisrežiimi planeerimisel. Kerged liivmullad kuivavad kiiresti ja vajavad sagedasemat, kuid väiksemate kogustega kastmist. Rasked savimullad hoiavad seevastu niiskust kauem, kuid võivad liigse kastmise korral muutuda liigniiskeks, mis takistab juurte hingamist. Selliste muldade puhul tuleks kasta harvemini, kuid suurema veekogusega korraga, lastes mullal kastmiskordade vahel piisavalt taheneda. Drenaaži parandamine savimuldades on pikas perspektiivis parim lahendus.
Kastmise ajastamine ja sagedus
Õige kastmise ajastamine on sama oluline kui vee kogus. Parim aeg kastmiseks on varahommik või hilisõhtu. Nendel aegadel on õhutemperatuur madalam ja aurustumine väiksem, mis tähendab, et suurem osa veest jõuab sinna, kuhu vaja – taime juurteni. Päevasel ajal, eriti kuuma päikese käes kastmine on ebaefektiivne, kuna suur osa veest aurustub enne mulda imendumist. Lisaks võivad lehtedele sattunud veepiisad päikese käes toimida nagu läätsed ja põhjustada lehtedele põletuskahjustusi.
Kastmise sagedus sõltub otseselt ilmastikutingimustest ja sademete hulgast. Vihmasel perioodil ei pruugi lisakastmine olla üldse vajalik. Pikkade põuaperioodide ajal tuleks aga kasta regulaarselt, umbes kord 7-10 päeva tagant, kuid see on vaid üldine soovitus. Kõige kindlam viis kastmisvajaduse hindamiseks on kontrollida mulla niiskust. Selleks võib kaevata puu võra alla väikese augu ja kontrollida mulda 10-15 cm sügavuselt. Kui muld on selles sügavuses kuiv, on aeg kasta.
Noorte puude puhul on sagedasem kastmine vajalik. Esimesel aastal pärast istutamist tuleks neid kuival perioodil kasta vähemalt kord nädalas. Vanemate puude puhul piisab põuaperioodil tavaliselt ühest põhjalikust kastmisest iga 10-14 päeva tagant. Oluline on vältida sagedast ja pindmist kastmist, mis soodustab pindmise juurestiku arengut. Selline juurestik on aga põua ja külma suhtes palju tundlikum. Eesmärk peaks olema harvem, kuid sügavam kastmine, mis niisutab pinnast vähemalt 30-40 cm sügavuselt.
Sügisel, pärast saagikoristust, tuleks kastmist järk-järgult vähendada, et puu saaks valmistuda talviseks puhkeperioodiks. Siiski, kui sügis on väga kuiv, on enne maapinna külmumist soovitatav teha üks põhjalik sügisene kastmine. See aitab varustada puud talveks piisava niiskusvaruga ja parandab selle talvekindlust. Eriti oluline on see noorte puude ja igihaljaste taimede puhul, kuid ka küdoonia hindab talvele vastu minnes piisavat mullaniiskust.
Kastmistehnika ja vee kogus
Küdoonia kastmisel on oluline, et vesi jõuaks efektiivselt juurestikuni. Kõige parem on kasta puu võraalust pinda, mitte otse tüvele. Vesi tuleks anda aeglaselt, et see jõuaks pinnasesse imbuda ega voolaks laiali. Selleks võib puu ümber moodustada mullast kastmisvalli või kasutada tilkkastmissüsteemi, mis on eriti efektiivne ja vett säästev meetod. Tilkkastmissüsteem tagab ühtlase ja aeglase niiskuse eraldumise otse juurte piirkonda, minimeerides aurustumist ja veekadu.
Vee kogus sõltub puu suurusest ja mulla tüübist. Üldine reegel on, et noorele, 1-2 aastasele puule piisab 20-30 liitrist veest kastmiskorra kohta. Suurema, viljakandeeas puu jaoks tuleks arvestada 50-80 liitrit või isegi rohkem, et niisutada pinnast piisavas sügavuses. Oluline on kasta nii, et vesi imbuks vähemalt 40-50 cm sügavusele, kus asub suurem osa aktiivsest juurestikust. Pärast kastmist on kasulik puu ümbrus multšida, mis aitab niiskust mullas hoida.
Vältida tuleks lehtede ja viljade märjaks tegemist, eriti õhtusel ajal. Niisked lehed on vastuvõtlikumad seenhaigustele, näiteks jahukastele ja monilioosile. Kui kasutad voolikust kastmiseks vihmutit, tee seda hommikul, et lehestik jõuaks päeva jooksul ära kuivada. Parim on siiski suunata veejuga otse maapinnale puu võra alla. See tagab, et vesi jõuab sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse, ja vähendab haiguste riski.
Kastmiseks kasutatav vesi peaks olema soe, ideaalis sama temperatuuriga kui ümbritsev õhk. Kõige parem on kasutada vihmavett, mis on pehme ja kergelt happeline. Kui kasutad kaevuvett, lase sel enne kastmist tünnis või muus anumas soojeneda. Külm vesi võib tekitada taime juurtele šoki ja pärssida nende normaalset funktsioneerimist, eriti kuumal suvepäeval. Kvaliteetne vesi ja õige tehnika tagavad, et kastmisest on puule maksimaalne kasu.
Multšimise roll niiskuse säilitamisel
Multšimine on üks tõhusamaid viise mulla niiskuse säilitamiseks ja kastmisvajaduse vähendamiseks. Multšikiht puu ümber takistab vee aurustumist mullapinnalt, hoides seega pinnase kauem niiskena. Lisaks pärsib multš umbrohtude kasvu, mis konkureeriksid küdooniaga vee ja toitainete pärast. Samuti aitab orgaaniline multš parandada mulla struktuuri ja viljakust, lagunedes aeglaselt ja rikastades mulda huumusega.
Multšimiseks sobivad mitmesugused orgaanilised materjalid, näiteks koorepuru, saepuru, niidetud muru, põhuhake või kompost. Koorepuru ja hakkepuit on pikaealised ja dekoratiivsed, samas kui niidetud muru ja kompost lagunevad kiiremini, pakkudes mullale väärtuslikke toitaineid. Multšikihi paksus peaks olema umbes 5-10 cm. Oluline on jätta puu tüve ümber mõne sentimeetri laiune vaba ala, et vältida tüve haudumist ja seenhaiguste teket.
Parim aeg multšimiseks on kevadel, pärast pinnase soojenemist ja esimest põhjalikku kastmist ning väetamist. Enne multši laotamist tuleks puu ümbrus hoolikalt rohida. Sügisel võib lisada uue kihi multši, mis aitab kaitsta juurestikku talviste temperatuurikõikumiste ja külma eest. Vana multšikihti ei pea eemaldama, kuna see laguneb ja muutub osaks mullast, uue kihi võib laotada otse vanale peale.
Multšimine mitte ainult ei säästa vett ja aega, vaid loob ka soodsama mikrokliima puu juurestikule. See aitab hoida mulla temperatuuri stabiilsemana, kaitstes juuri suvel ülekuumenemise ja talvel külmumise eest. Samuti soodustab see kasulike mikroorganismide ja vihmausside tegevust mullas, mis omakorda parandab mulla struktuuri ja toitainete kättesaadavust taimele. Seega on multšimine lihtne, kuid väga tõhus võte küdoonia hooldamisel.
Veepuuduse ja liigniiskuse tunnused
On oluline osata ära tunda märke, mis viitavad kas veepuudusele või liigniiskusele, et saaksid oma kastmisrežiimi vastavalt kohandada. Veepuuduse esimesed tunnused on lehtede närbumine ja longu vajumine, eriti päeva kuumemal ajal. Lehed võivad muutuda tuhmiks, kollakaks ja hakata enneaegselt varisema. Tugeva veepuuduse korral peatub võrsete kasv, õied ja noored viljad varisevad ning juba arenenud viljad jäävad väikeseks ja võivad praguneda.
Kui märkad neid sümptomeid, tuleks puud koheselt ja põhjalikult kasta. Siiski on oluline meeles pidada, et närbumine kuumal päeval ei pruugi alati tähendada veepuudust mullas. Mõnikord ei suuda juured lihtsalt piisavalt kiiresti vett transportida, et kompenseerida intensiivset aurustumist lehtedelt. Kui lehed taastuvad õhtul jahedama ilmaga, ei pruugi olukord olla kriitiline, kuid see on märk, et mullaniiskust tuleks kontrollida.
Liigniiskuse tunnused võivad olla sarnased veepuuduse sümptomitega, mis võib olla eksitav. Kui muld on pidevalt liiga märg, ei saa juured piisavalt hapnikku, nende tegevus häirub ja nad võivad hakata mädanema. Selle tulemusena ei suuda taim enam piisavalt vett ja toitaineid omastada, mis väljendub lehtede kolletumises, kasvu pidurdumises ja üldises kidurumises. Lehed võivad samuti närbuda, kuigi muld on märg. Lisaks võib liigniiske muld soodustada seenhaiguste arengut ja tüve alumise osa mädanemist.
Kui kahtlustad liigniiskust, kontrolli mulla seisukorda ja drenaaži. Lõpeta kastmine ja lase mullal taheneda. Tulevikus kasta harvemini ja veendu, et vesi ei jääks puu ümber seisma. Raskete muldade puhul võib olla vajalik parandada drenaaži, lisades mulda liiva või orgaanilist ainet või rajades drenaažikraave. Nii veepuuduse kui ka liigniiskuse vältimine on oluline, et hoida küdoonia terve ja elujõulisena.
