Valgus on fotosünteesi aluseks ja seega üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab iga taime, sealhulgas kolmetise pontsiruse kasvu, arengut ja elujõudu. Selle vastupidava tsitruselise valgusnõudluse mõistmine on eduka kasvatamise võti, kuna see määrab suuresti ära taime õitsemise intensiivsuse, viljade hulga ja kvaliteedi ning üldise tervise. Kuigi kolmetine pontsirus on kohanemisvõimeline ja suudab taluda ka teatud määral varju, saavutab ta oma täieliku potentsiaali ainult siis, kui tema valgusvajadused on täielikult rahuldatud. Õige kasvukoha valik, mis tagab optimaalse päikesevalguse hulga, on seega esimene ja kõige tähtsam samm terve ja produktiivse taime kasvatamisel.
Kolmetine pontsirus on päikest armastav taim, mis pärineb piirkondadest, kus ta kasvab sageli avatud maastikel või metsaservades. See tähendab, et ta on kohanenud saama päeva jooksul märkimisväärses koguses otsest päikesevalgust. Fotosünteesi käigus muudab taim päikeseenergia keemiliseks energiaks, mida ta kasutab kasvamiseks, õite ja viljade tootmiseks ning haigustele vastupanemiseks. Mida rohkem valgust taim saab, seda rohkem energiat ta suudab toota.
Piisav päikesevalgus on eriti oluline õiepungade moodustumiseks. Varjulises kasvukohas võib kolmetine pontsirus küll kasvatada lopsakaid rohelisi lehti, kuid õitsemine jääb napiks või puudub sootuks. Ilma õiteta ei saa tekkida ka vilju. Seega, kui sinu eesmärk on nautida taime kauneid ja lõhnavaid õisi ning korjata sügisel saaki, on päikeseline kasvukoht absoluutselt hädavajalik.
Valguse intensiivsus ja kestus mõjutavad ka taime kasvukuju. Täispäikeses kasvab taim kompaktseks ja tihedaks põõsaks, millel on tugevad oksad. Varjus hakkab taim aga valguse poole “venima”, kasvatades pikki, peenikesi ja nõrku võrseid. Selline taim on hõredam, vähem dekoratiivne ja vastuvõtlikum tuule ja lume põhjustatud murdumistele. Seega ei taga päikeseline asukoht mitte ainult head saaki, vaid ka kaunist ja tervet taime.
Optimaalne päikesevalguse hulk
Kolmetise pontsiruse jaoks on ideaalne saada iga päev vähemalt kuus tundi otsest ja filtreerimata päikesevalgust. Mida rohkem, seda parem – kaheksa või enam tundi päikest on veelgi kasulikum, eriti jahedama kliimaga piirkondades, kus päikese intensiivsus on madalam. See tagab, et taim suudab toota piisavalt energiat nii vegetatiivseks kasvuks kui ka generatiivseks arenguks, mis hõlmab õitsemist ja viljumist.
Rohkem artikleid sel teemal
Parim asukoht aias on selline, mis on avatud lõuna- või läänepoolsele päikesele. Lõunapoolne asukoht pakub kõige intensiivsemat valgust keskpäeval, samas kui läänepoolne asukoht tagab tugeva pärastlõunase päikese. Vältida tuleks idapoolset asukohta, kui see ei paku piisavalt valgust ülejäänud päeva jooksul, ning põhjapoolset asukohta, mis on peaaegu alati liiga varjuline.
Kasvukoha valikul tuleb arvestada ka võimalike takistustega, mis võivad päeva jooksul varju heita. Suured puud, hooned või tihedad hekid võivad oluliselt vähendada taimele langeva valguse hulka. Enne istutamist jälgi valitud asukohta terve päeva vältel, et veenduda, kui palju tunde otsest päikest see tegelikult saab. Arvesta ka sellega, et päikese trajektoor on suvel ja talvel erinev ning et ümbritsevad taimed võivad aastatega kasvada suuremaks ja hakata rohkem varju pakkuma.
Kui sinu aias puudub koht, mis pakuks kuus tundi täispäikest, suudab kolmetine pontsirus toime tulla ka poolvarjulisemas kohas, mis saab näiteks 4-5 tundi otsest päikest. Sellistes tingimustes võib ta siiski kasvada ja olla terve, kuid tuleb arvestada, et õitsemine ja viljakandvus on tõenäoliselt tagasihoidlikumad. Taime lehestik võib olla lopsakas, kuid saaki ei pruugi igal aastal saada.
Valguse mõju õitsemisele ja viljumisele
Päikesevalgus on kõige olulisem signaal, mis käivitab kolmetise pontsiruse õiepungade arengu. Piisav valgusintensiivsus stimuleerib hormoonide tootmist, mis on vajalikud õite moodustumiseks. Varjulises kohas, isegi kui taim on muidu terve ja hästi toidetud, jääb see signaal liiga nõrgaks ja taim suunab oma energia peamiselt lehtede ja okste kasvatamisse. Seetõttu on päikeseline asukoht saagikuse maksimeerimiseks vältimatu.
Rohkem artikleid sel teemal
Valgus ei mõjuta mitte ainult õite arvu, vaid ka nende kvaliteeti ja tolmlemise edukust. Päikesepaistelises ja soojas kohas on õied suuremad ja atraktiivsemad tolmeldajatele, nagu mesilased. Hea tolmlemine on omakorda eelduseks viljade tekkimisele. Varjulises ja jahedas kohas võib tolmeldajate aktiivsus olla madalam, mis vähendab viljastumise tõenäosust isegi siis, kui õisi on moodustunud.
Pärast viljastumist on päikesevalgus hädavajalik viljade arenguks ja valmimiseks. Fotosünteesi käigus toodetud suhkrud on viljade kasvu ja maitseomaduste kujunemise aluseks. Mida rohkem päikest taim saab, seda suuremaks ja mahlasemaks viljad kasvavad. Kuigi kolmetise pontsiruse viljad on tuntud oma hapu ja mõru maitse poolest, mõjutab päike siiski nende suhkrusisaldust ja aroomiainete kontsentratsiooni.
Sügisene päike on eriti oluline viljade lõplikuks valmimiseks ja värvumiseks. See aitab viljadel omandada nende iseloomuliku erkkollase värvuse. Kui taim on liiga varjulises kohas, võivad viljad jääda rohekaks või kahvatukollaseks ning ei saavuta oma täit suurust ega maitsepotentsiaali. Seega on valguse roll oluline kogu protsessi vältel, alates õiepungade tekkest kuni saagikoristuseni.
Toimetulek poolvarjuga
Kuigi täispäike on ideaal, on kolmetine pontsirus piisavalt vastupidav, et tulla toime ka poolvarjulistes tingimustes. Poolvari tähendab tavaliselt asukohta, mis saab 3 kuni 6 tundi otsest päikest päevas, näiteks hommikupäikest idapoolsel küljel või hilist pärastlõunapäikest. Sellises kohas kasvades on oluline mõista, et taime käitumine ja vajadused võivad mõnevõrra erineda täispäikeses kasvavast taimest.
Poolvarjus kasvav taim on tõenäoliselt kõrgem ja hõredam, kuna ta sirutab end valguse poole. Lehed võivad olla suuremad ja tumedamad rohelised, mis on taime katse püüda kinni võimalikult palju saadaolevat valgust. Nagu varem mainitud, on õitsemine ja viljumine tõenäoliselt tagasihoidlikumad. Siiski võib taim pakkuda kaunist rohelist lehestikku ja huvitavat struktuuri aia varjulisemasse nurka.
Poolvarjus kasvava taime hooldamisel tuleb olla tähelepanelik niiskustingimuste suhtes. Varjulises kohas kuivab muld aeglasemalt, seega on ülekastmise oht suurem. Enne kastmist kontrolli alati hoolikalt mulla niiskust. Samuti on oluline tagada hea õhuringlus, et vältida seenhaiguste teket, mis levivad niisketes ja varjulistes tingimustes kergemini. Hõredam võra aitab sel juhul kaasa lehestiku kiiremale kuivamisele.
Kui soovid parandada poolvarjus kasvava taime õitsemist, võid proovida ümbritsevaid tingimusi veidi muuta. Näiteks võid kärpida lähedal asuvate puude oksi, et lubada rohkem valgust taimele langeda. Samuti võid kasutada heledat multši või paigutada taime lähedusse heledaid pindu (näiteks valgeks värvitud seina), mis peegeldavad valgust ja suurendavad seeläbi taimele kättesaadava valguse hulka.
Valgusnõudlus konteineris ja siseruumides
Konteineris kasvatamisel kehtivad samad valgusnõuded – taim vajab võimalikult palju otsest päikest. Konteineri eelis on see, et seda saab aias ringi liigutada, et püüda päikest erinevatel aastaaegadel. Suvel võid paigutada poti kõige päikeselisemale terrassile või aianurka. Talvitamiseks siseruumidesse viies on valgusnõudluse rahuldamine aga suurem väljakutse.
Kui talvitad taime jahedas ja valges ruumis, on oluline paigutada see kõige valgema akna lähedale, eelistatavalt lõunapoolsele aknale. Kuigi taim on puhkeseisundis ja lehtedeta, aitab piisav valgus tal säilitada oma elujõudu. Kui loomulikust valgusest jääb väheks, eriti pimedatel talvekuudel, võib olla vajalik kasutada spetsiaalseid taimelampe, et pakkuda lisavalgust.
Taimelampide kasutamisel on oluline valida täisspektriga lamp, mis imiteerib loomulikku päikesevalgust. Lamp tuleks paigutada taimest sobivale kaugusele vastavalt tootja juhistele ja hoida põlemas umbes 10-12 tundi päevas. See aitab vältida taime väljavenimist ja nõrgaks jäämist talve jooksul ning tagab, et tal on piisavalt energiat kevadel uue kasvu alustamiseks.
Kevadel, kui hakkad taime uuesti õue viima, on oluline teha seda järk-järgult. Taim, mis on veetnud talve siseruumides, on tundlik intensiivse välispäikese suhtes ja võib saada päikesepõletuse. Alusta taime õues hoidmisega varjulisemas kohas mõne tunni kaupa päevas ja suurenda järk-järgult nii õues veedetud aega kui ka otsese päikese käes olemise aega paari nädala jooksul. See protsess, mida nimetatakse karastamiseks, aitab taimel kohaneda uute tingimustega ilma stressita.
