Kuigi kolmetine pontsirus on tuntud oma vastupidavuse ja vähenõudlikkuse poolest, on tasakaalustatud ja läbimõeldud väetamine oluline komponent tema pikaajalise tervise, jõudsa kasvu ja rikkaliku saagi tagamisel. Erinevalt paljudest teistest tsitruselistest, mis on suured toitainete tarbijad, on jaapani sidruni vajadused mõõdukamad. Siiski ei tohiks väetamist täielikult unarusse jätta, sest toitainevaene pinnas võib viia kasvu pidurdumiseni, lehtede kolletumiseni ja kehva viljumiseni. Õige väetamisstrateegia, mis arvestab taime elutsükli, mulla omaduste ja sobivate väetiste valikuga, aitab sul kasvatada lopsaka ja terve taime, mis pakub silmailu ja saaki aastateks.
Väetamise eesmärk on pakkuda taimele neid makro- ja mikroelemente, mida ta mullast loomulikul teel piisavalt kätte ei saa. Peamised makrotoitained on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on hädavajalik lehtede ja võrsete rohelise kasvu jaoks, fosfor toetab juurte arengut, õitsemist ja viljade teket ning kaalium tugevdab taime rakuseinu, parandades tema vastupanuvõimet haigustele, kahjuritele ja keskkonnastressile. Nende kolme elemendi tasakaal on terve taime jaoks kriitilise tähtsusega.
Lisaks makrotoitainetele vajab taim ka mikroelemente, nagu raud, magneesium, tsink, mangaan ja vask, kuigi palju väiksemates kogustes. Nende puudus võib samuti põhjustada spetsiifilisi sümptomeid ja terviseprobleeme. Näiteks rauapuudus, mis on sage aluselistes muldades, põhjustab iseloomulikku kloroosi, kus lehelabad muutuvad kollaseks, kuid leherood jäävad roheliseks. Seetõttu on oluline kasutada kompleksväetist, mis sisaldab ka vajalikke mikroelemente.
Väetamise ajastus on sama oluline kui väetise tüüp. Üldreeglina tuleks kolmetist pontsirust väetada aktiivsel kasvuperioodil, alates varakevadest kuni suve keskpaigani. Hilissuvine ja sügisene väetamine, eriti lämmastikurikaste väetistega, ei ole soovitatav, kuna see stimuleerib uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja on seetõttu külmakahjustustele väga vastuvõtlikud. Väetamisrežiimi kohandamine vastavalt taime vajadustele aitab tagada, et toitained on kättesaadavad siis, kui taim neid kõige rohkem vajab.
Millal ja kui tihti väetada?
Optimaalne aeg esimeseks väetamiseks on varakevadel, just siis, kui taim hakkab talvisest puhkeseisundist ärkama ja pungad puhkevad. See esimene toitainete annus annab taimele vajaliku energia uute lehtede, võrsete ja õite arendamiseks. Kevadine väetamine toetab hooaja alguse jõudsat kasvu ja loob aluse heale saagile. Väetada tuleks siis, kui maapind on juba sulanud ja kergelt niiske, et toitained saaksid paremini lahustuda ja juurteni jõuda.
Rohkem artikleid sel teemal
Aktiivse kasvuperioodi jooksul, kevadest kuni suve keskpaigani, võib noori ja kiiresti kasvavaid taimi väetada iga 4-6 nädala tagant. Täiskasvanud ja hästi juurdunud taimede puhul piisab tavaliselt kahest väetamiskorrast hooaja jooksul: üks kord varakevadel ja teine kord suve alguses, et toetada viljade arengut. Konteineris kasvavaid taimi tuleb väetada sagedamini, kuna toitained uhutakse potimullast sagedase kastmisega kiiremini välja. Nende puhul võib kasutada lahjendatud vedelväetist iga 2-4 nädala tagant kasvuperioodil.
Oluline on lõpetada igasugune lämmastikku sisaldav väetamine hiljemalt juuli lõpus või augusti alguses. See annab taimele piisavalt aega uute võrsete puitumiseks ja talveks valmistumiseks. Hiline väetamine võib petta taime arvama, et kasvuperiood jätkub, mis muudab ta talvekülmadele vastuvõtlikuks. Sügisel võib soovi korral kasutada kaaliumirikast väetist, mis ei sisalda lämmastikku, et aidata kaasa võrsete puitumisele ja parandada taime talvekindlust.
Väetamissageduse määramisel tuleb arvestada ka mulla viljakusega. Kui oled istutamisel kasutanud rikkalikult komposti või muud orgaanilist ainet, võib esimesel aastal väetamisvajadus olla väiksem. Mulla analüüs on parim viis saada täpne ülevaade olemasolevatest toitainetest ja pH-tasemest, mis võimaldab koostada täpselt sinu aia tingimustele vastava väetamisplaani. Üldiselt on parem väetada pigem vähem kui liiga palju, kuna üleväetamine võib taime kahjustada.
Sobivate väetiste valik
Kolmetise pontsiruse jaoks sobivad hästi tasakaalustatud NPK-väetised, kus lämmastiku, fosfori ja kaaliumi suhe on sarnane, näiteks 10-10-10 või 20-20-20. Sellised universaalsed aiaväetised pakuvad kõiki peamisi toitaineid sobivas vahekorras. Samuti võib kasutada spetsiaalselt tsitruselistele mõeldud väetisi, mis on sageli rikastatud ka vajalike mikroelementidega, nagu raud, tsink ja magneesium, mis on tsitruseliste tervisele olulised.
Rohkem artikleid sel teemal
Orgaanilised väetised on suurepärane valik, kuna need vabastavad toitaineid aeglaselt ja parandavad samal ajal mulla struktuuri. Kompost, laagerdunud sõnnik, kanakaka graanulid või kondijahu on head orgaanilised valikud. Komposti või sõnnikut võib laotada kevadel paksu kihina taime võraalusele maapinnale. See toimib nii aeglaselt vabaneva väetisena kui ka multšina, hoides niiskust ja pärssides umbrohtu. Orgaanilised väetised vähendavad ka üleväetamise ohtu.
Spetsiifiliste puudujääkide korral võib olla vajalik kasutada eriväetisi. Nagu mainitud, on rauapuudusest tingitud kloroos levinud probleem aluselistes muldades. Selle leevendamiseks võib kasutada rauakelaati sisaldavaid tooteid, mida antakse kas mullale või pritsitakse otse lehtedele (leheväetamine). Leheväetamine on kiire viis toitainete puuduse leevendamiseks, kuid see on lühiajaline lahendus ja ei asenda mulla pH korrigeerimist ega korralikku mullapõhist väetamist.
Väetise vormi valik – kas graanulid, pulber või vedelik – sõltub isiklikest eelistustest ja olukorrast. Aeglaselt vabanevad graanulid on mugavad, kuna neid tuleb anda harvemini. Need segatakse kevadel kergelt mulla sisse ja need vabastavad toitaineid mitme kuu jooksul. Vedelväetised segatakse kastmisveega ja need on taimedele koheselt kättesaadavad, mistõttu sobivad need hästi kiireks turgutamiseks või konteinertaimede regulaarseks väetamiseks. Alati järgi pakendil olevaid doseerimisjuhiseid, et vältida taime kahjustamist.
Toitainete puuduse ja liia sümptomid
Taime hoolikas jälgimine aitab varakult avastada võimalikke toitainete tasakaaluhäireid. Lämmastikupuudus on üks levinumaid probleeme, mis väljendub ühtlaselt kahvaturoheliste või kollakate lehtedena, eriti vanematel, alumistel lehtedel. Kasv on aeglane ja taim näeb välja kidur. Lämmastiku liig seevast astu põhjustab ülemäära lopsakat, tumerohelist lehestikku, kuid sageli õitsemise ja viljakandvuse arvelt. Liiga palju lämmastikku muudab taime ka haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikumaks.
Fosforipuudus on haruldasem, kuid see võib väljenduda aeglases kasvus, kidurates juurtes ja lehtedes, millel on lillakas või pronksjas toon. Õitsemine ja viljumine on samuti pärsitud. Kaaliumipuuduse tunnuseks on vanemate lehtede servade ja tippude kollaseks või pruuniks muutumine ja kuivamine, samal ajal kui lehe keskosa jääb roheliseks. Taim on nõrk ja vastuvõtlik haigustele ning viljade kvaliteet võib olla halb.
Mikroelementide puudus avaldub sageli noorematel lehtedel. Rauapuudus põhjustab roodudevahelist kloroosi ehk kollasust, kusjuures rood ise jäävad tumeroheliseks. Magneesiumipuudus sarnaneb sellele, kuid sümptomid algavad vanematest lehtedest ja kollaste laikude vahele tekib sageli iseloomulik V-kujuline roheline ala lehe põhjas. Tsingipuudus põhjustab väikeste ja kitsaste lehtede teket ning lühenenud sõlmevahesid, mis annab taimele rosetja välimuse.
Üleväetamine, eriti sünteetiliste väetistega, võib põhjustada soolade kogunemist mulda, mis “põletab” taime juuri. Sümptomiteks on lehtede servade pruuniks ja kuivaks muutumine, närbumine isegi niiskes mullas ja üldine kasvupeetus. Kui kahtlustad üleväetamist, tuleks mulda põhjalikult loputada suure koguse puhta veega, et liigsed soolad välja uhta. Edaspidi vähenda väetise kogust või väetamissagedust.
Looduslikud ja orgaanilised väetusmeetodid
Orgaaniliste meetodite eelistamine on suurepärane viis tagada kolmetise pontsiruse pikaajaline tervis ja parandada aia mulla elurikkust. Kompost on aedniku parim sõber – see on täis tasakaalustatud toitaineid ja kasulikke mikroorganisme, mis parandavad mulla struktuuri, veepidavusvõimet ja toitainete kättesaadavust. Laota igal kevadel taime alla helde kiht komposti, mis toimib nii väetise kui ka multšina.
Roheline väetamine on teine tõhus orgaaniline praktika. See hõlmab teatud taimede, näiteks liblikõieliste (ristik, hernes) kasvatamist taime ümber ja nende seejärel mulda kaevamist. Liblikõielised seovad õhust lämmastikku ja rikastavad sellega mulda, kui nad lagunevad. See meetod parandab mulla struktuuri ja lisab orgaanilist ainet, luues tervislikuma kasvukeskkonna.
Erinevate taimsete leotiste kasutamine on samuti populaarne orgaanilises aianduses. Näiteks nõgeseleotis on rikas lämmastiku ja mineraalide poolest ning seda saab kasutada vedelväetisena taime turgutamiseks kasvuperioodil. Ka varemerohu leotis on suurepärane kaaliumi allikas, mis on kasulik viljade arenguks. Nende leotiste valmistamine on lihtne, nõudes vaid taimede leotamist vees mõne nädala jooksul.
Puidutuhk on hea kaaliumi ja kaltsiumi allikas, kuid sellega tuleb olla ettevaatlik, kuna see on aluseline ja võib tõsta mulla pH-d. Kasuta seda mõõdukalt ja ainult siis, kui oled kindel, et sinu muld on pigem happeline. Munakoored on suurepärane kaltsiumi allikas; purusta need ja sega mulda. Orgaaniliste meetodite kombineerimine loob terve ja jätkusuutliku aiaökosüsteemi, milles sinu kolmetine pontsirus saab hästi areneda.
