Kibuvits on meie kliimavöötmes täielikult külmakindel ja vastupidav taim, mis on kohastunud edukalt üle elama ka karmimaid talvi. Tema looduslik vastupidavus tähendab, et enamasti ei vaja täiskasvanud ja hästi juurdunud põõsas inimese sekkumist talveks valmistumisel. Siiski on mõningaid olukordi, eriti noorte või teatud tingimustes kasvavate taimede puhul, kus hoolikas ettevalmistus aitab tagada taime parema heaolu ja vältida võimalikke talvekahjustusi. Mõistes, kuidas kibuvits talveks valmistub ja millised on potentsiaalsed ohud, saame pakkuda talle parimat tuge, et ta kevadel taas jõuliselt kasvama hakkaks.
Kibuvitsa talvekindlus põhineb tema võimel kohaneda muutuvate aastaaegadega. Sügise saabudes, kui päevad lühenevad ja temperatuurid langevad, aeglustub taime kasv. Taim hakkab suve jooksul toodetud toitaineid transportima lehtedest ja vartest juurtesse ja puitunud osadesse, valmistudes puhkeperioodiks. Lehtede langetamine on samuti osa sellest protsessist, mis aitab vähendada veekadu talvel, kui külmunud maapinnast on vett raske kätte saada. See loomulik tsükkel tagab, et taim suudab taluda madalaid temperatuure ilma suuremate kahjustusteta.
Kuigi kibuvits on vastupidav, võivad teda siiski ohustada mõned talvised tegurid. Üks neist on kuivatav mõju, mida avaldavad talvine päike ja tugev tuul, eriti perioodil, kui maapind on külmunud ja taim ei saa vett kätte. See võib põhjustastada okste kuivamist. Teine oht on raske ja märg lumi, mis võib koguneda okstele ja põhjustada nende murdumist. Noorte taimede puhul võib probleemiks olla ka näriliste, näiteks jäneste ja hiirte tegevus, kes võivad talvel toidupuuduses närida noorte põõsaste koort.
Enamik talveks ettevalmistavaid töid tuleks teha sügisel, enne püsivate külmade saabumist. Need tegevused ei ole keerulised, kuid aitavad oluliselt kaasa taime edukale talvitumisele. Oluline on lõpetada lämmastikuga väetamine juba suve teises pooles, et vältida uute, külmaõrnade võrsete kasvu. Sügisene fosfori- ja kaaliumirikas väetamine seevastu tugevdab taime ja parandab tema talvekindlust. Samuti on oluline tagada, et taim ei läheks talvele vastu veepuuduses, tehes vajadusel enne maapinna külmumist ühe põhjaliku kastmise.
Noorte taimede ettevalmistus talveks
Noored, esimese või teise aasta kibuvitsataimed on talvekahjustustele kõige vastuvõtlikumad. Nende juurestik ei ole veel piisavalt sügavale arenenud ja nende koor on õhem, pakkudes vähem kaitset. Seetõttu vajavad nad talveks valmistumisel veidi rohkem tähelepanu. Kõige olulisem on kaitsta nende juurestikku ja juurekaela tugeva pakase eest. Selleks sobib hästi muldamine ehk kuiva mulla, turba või komposti kuhjamine taime tüve ümber umbes 15-20 sentimeetri kõrguselt. See tuleks teha pärast esimeste püsivate öökülmade saabumist, kui maapind on hakanud kergelt külmuma.
Lisaks muldamisele võib noore taime ümbruse katta paksu multšikihiga, näiteks kuivade lehtede, põhu või kuuseokstega. See kiht toimib isolatsioonina, aidates hoida maapinna temperatuuri stabiilsemana ja kaitstes juuri sügava läbikülmumise eest. Kuuseoksad on eriti head, kuna need aitavad ka lund kinni püüda, mis on parim looduslik isolatsioonimaterjal. Samuti peletavad okkad eemale närilisi, kes võiksid noore taime koort kahjustada. Multšikiht tuleks kevadel pärast suuremate külmade möödumist laiali ajada, et maapind saaks soojenema hakata.
Näriliste kaitseks on olemas ka spetsiaalsed tüvekaitsed, mis on valmistatud plastikust või metallvõrgust. Need paigaldatakse ümber noore taime tüve ja takistavad jänestel ja hiirtel koorele ligi pääsemast. See on eriti oluline piirkondades, kus näriliste arvukus on suur, või avatud maastikul, kus taimed on neile kergesti kättesaadavad. Tüvekaitse tuleks paigaldada sügisel ja eemaldada kevadel, et see ei hakkaks takistama tüve jämenemist.
Varakevadine päike võib olla noortele taimedele samuti ohtlik. Kui päike soojendab päeval tumedat tüve, kuid öösel on endiselt tugevad külmakraadid, võivad tekkida temperatuurikõikumisest tingitud koorelõhed. Selle vältimiseks võib noorte taimede tüvesid valgendada spetsiaalse lubivärviga või varjutada neid näiteks varjutuskanga või kuuseokstega. Valge värv peegeldab päikesekiirgust tagasi ja hoiab ära tüve ülekuumenemise.
Vanemate põõsaste talvine hooldus
Täiskasvanud, hästi kohanenud kibuvitsapõõsad on väga talvekindlad ja üldjuhul ei vaja erilist katmist ega kaitset. Nende tugev ja sügavale ulatuv juurestik on külma eest hästi kaitstud ning paks puitunud koor talub madalaid temperatuure. Siiski on mõned hooldustööd, mis aitavad ka vanematel põõsastel talve paremini üle elada. Üks neist on sügisene sanitaarlõikus, mille käigus eemaldatakse kõik haiged, kuivanud või vigastatud oksad. See vähendab haigustekitajate talvitumisvõimalusi ja parandab põõsa üldist seisukorda.
Oluline on jälgida lume raskust okstel. Kuigi lumi on hea isolaator, võib märg ja raske lumi painutada ja murda oksi, eriti laiuvama kasvukujuga põõsastel. Pärast tugevat lumesadu on soovitatav lumi okstelt ettevaatlikult maha raputada, kasutades näiteks harja. See aitab vältida mehaanilisi kahjustusi ja säilitada põõsa kaunist kuju. Eriti oluline on see nooremate, veel painduvamate okste puhul.
Sügisel, pärast lehtede langemist, on hea tava koristada põõsa alt ära langenud lehed ja muu orgaaniline praht. See on oluline fütosanitaarne meede, kuna paljud seenhaiguste eosed ja kahjurimunad talvituvad just langenud lehtedel. Hoolikas puhastamine vähendab oluliselt nakkusohtu järgmisel kevadel. Korjatud lehed, eriti kui taimel oli suvel probleeme haigustega, tuleks pigem põletada või prügikasti visata, mitte panna komposti.
Kuigi vanemad põõsad ei vaja tavaliselt katmist, võib eriti külmades piirkondades või väga väärtuslike sortide puhul kaaluda kerget kaitset. Selleks võib põõsa oksad ettevaatlikult kokku siduda, et vältida nende murdumist lume raskuse all. Põõsa ümber võib laotada ka kuuseoksi, mis aitavad koguda lund ja pakuvad lisakaitset tuule eest. Siiski, enamiku kibuvitsade puhul on see pigem ettevaatusabinõu kui hädavajadus.
Talvekahjustuste tuvastamine ja parandamine
Kevadel, pärast lume sulamist, on aeg hinnata, kuidas kibuvits on talve üle elanud. Esimene samm on eemaldada kõik talvekatted, multš ja mullakuhilad juurekaelalt. See võimaldab mullal soojeneda ja taimel alustada uut kasvu. Seejärel tuleks põõsas hoolikalt üle vaadata, et tuvastada võimalikud talvekahjustused. Kõige levinumad kahjustused on külmunud, kuivanud või murdunud oksad ning näriliste tekitatud kahjustused koorel.
Külmunud ja kuivanud oksad on tavaliselt pruunid, haprad ja neil ei ole elumärke. Et kontrollida, kas oks on elus, võib sellelt ettevaatlikult kraapida väikese tüki koort. Kui koore all on roheline kiht, on oks elus. Kui see on aga pruun ja kuiv, on oks hukkunud. Kõik surnud ja kahjustatud oksad tuleks lõigata tagasi terve puiduni, tehes lõike umbes 0,5 cm kaugusel tervest pungast. See sanitaarlõikus aitab taimel suunata oma energia uute ja tervete võrsete kasvatamisse.
Kui närilised on kahjustanud koort, sõltub edasine tegevus kahjustuse ulatusest. Kui koor on ära näritud ainult osaliselt, suudab taim tavaliselt ise haava parandada. Haavakoht tuleks puhastada ja võib katta spetsiaalse haavapeitsiga, et vältida nakkuste teket. Kui aga koor on näritud ära ringikujuliselt ümber kogu tüve või oksa, on see osa taimest tõenäoliselt määratud hukkumisele, kuna toitainete liikumine on katkenud. Sellisel juhul tuleb kahjustatud oks või isegi kogu taim maapinnani tagasi lõigata. Kibuvits on hea taastumisvõimega ja ajab sageli juurestikust uued võrsed.
Pärast talve võib taim tunduda veidi räsitud, kuid kibuvits on elujõuline ja taastub tavaliselt kiiresti. Pärast kevadist hoolduslõikust on soovitatav anda taimele kerge väetiseannus, näiteks komposti, et toetada uut kasvu. Regulaarne kastmine kuiva kevade korral aitab samuti taimel talvisest stressist kiiremini taastuda. Kannatlikkuse ja õige hooldusega on sinu kibuvits peagi taas lopsakas ja valmis sind rõõmustama oma õite ja viljadega.
