Kibuvitsa lõikamine on üks olulisemaid hooldustöid, mis aitab hoida põõsa terve, elujõulise ja kaunina. Kuigi looduses kasvav kibuvits saab hakkama ka ilma inimese sekkumiseta, võimaldab regulaarne ja läbimõeldud lõikus aias kasvatatavat põõsast kujundada, soodustada rikkalikumat õitsemist ja viljakandvust ning ennetada haiguste levikut. Paljud aednikud võivad tunda ebakindlust oksakääride haaramisel, kartes taimele liiga teha. Tegelikult on kibuvits aga väga vastupidav ja andestav lõikamise suhtes ning õigete tehnikate tundmine muudab selle töö lihtsaks ja tulemuslikuks. Selles peatükis käsitleme, miks, millal ja kuidas kibuvitsa lõigata.
Lõikamise peamine eesmärk on põõsa noorendamine. Kibuvits õitseb ja kannab vilju peamiselt noorematel, eelmise aasta või vanematel, kuid siiski elujõulistel okstel. Aja jooksul vanad oksad puituvad, nende õitsemine väheneb ja nad muutuvad haigustele vastuvõtlikumaks. Vanade, vähetootlike okste eemaldamine suunab taime energia uute, tugevate võrsete kasvatamisse, mis tagab pideva uuenemise ja rikkaliku saagi ka järgmistel aastatel. Samuti aitab lõikamine parandada õhuringlust ja valguse pääsu põõsa sisemusse, mis on oluline seenhaiguste ennetamisel.
Lisaks noorendamisele on lõikusel ka teisi eesmärke. Sanitaarlõikus hõlmab kõigi kuivanud, murdunud, haigete või üksteise vastu hõõrduvate okste eemaldamist. Seda tuleks teha regulaarselt, kuna see parandab taime tervist ja välimust. Kujunduslõikusega saab kontrollida põõsa suurust ja kuju, sobitades selle paremini aia üldise kujundusega. Näiteks saab piirata liiga laialivalguvat kasvu või kujundada kibuvitsast tihedama heki. Lõikamine on ka hea viis eemaldada juurevõsusid, kui need hakkavad levima soovimatutesse kohtadesse.
Lõikamiseks on oluline kasutada teravaid ja puhtaid tööriistu. Nürid oksakäärid või saag rebivad koort ja tekitavad inetuid haavu, mis paranevad aeglaselt ja on vastuvõtlikud nakkustele. Terav lõikeriist teeb puhta ja sileda lõikepinna. Pärast iga taime lõikamist, eriti kui on eemaldatud haigeid oksi, tuleks tööriistad desinfitseerida näiteks piirituse või spetsiaalse desinfitseerimisvahendiga. See aitab vältida haiguste levikut ühelt taimelt teisele.
Parim aeg lõikamiseks
Kibuvitsa peamine lõikusaeg on varakevadel, enne pungade puhkemist, tavaliselt märtsis või aprilli alguses, kui suuremad öökülmad on möödas. Sel ajal on taim veel puhkeolekus ja lõikamine ei põhjusta talle suurt stressi. Puhkeperioodil lõikamine soodustab kevadel jõulist uute võrsete kasvu. Samuti on raagus põõsast parem üle vaadata, hinnata selle struktuuri ja otsustada, millised oksad vajavad eemaldamist. Varakevadine lõikus on parim aeg suuremate noorendus- ja kujunduslõikuste tegemiseks.
Rohkem artikleid sel teemal
Teine võimalus lõikamiseks on sügisel, pärast lehtede langemist. Sügislõikus on peamiselt sanitaarse iseloomuga – eemaldatakse suve jooksul kahjustada saanud või haigestunud oksad. Sügisel ei tohiks teha liiga tugevat tagasilõikust, kuna see võib stimuleerida uut kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja saab külmakahjustusi. Samuti on oluline meeles pidada, et sügisel põõsast ehtivad punased viljad on nii dekoratiivsed kui ka väärtuslikuks toiduks lindudele. Kui soovid vilju nautida, lükka suurem lõikus kindlasti kevadesse.
Suvel võib teha kerget hoolduslõikust. Pärast õitsemist võib eemaldada äraõitsenud õisikud, kui eesmärgiks pole viljade saamine, vaid soovitakse suunata energia taime kasvu. Siiski, kuna kibuvitsa kasvatatakse sageli just viljade pärast, jäetakse see samm enamasti vahele. Suvel võib eemaldada ka metsikuid võrseid, mis kasvavad pookekoha alt (pookealuselt), kui tegemist on poogitud sordiga. Samuti võib suvel kärpida liiga pikaks veninud võrseid, mis häirivad läbikäiku või rikuvad põõsa kuju.
Talvel, sügava puhkeperioodi ajal, tuleks lõikamist vältida, eriti tugeva külmaga. Külmunud puit on habras ja lõikamine võib tekitada suuri kahjustusi. Samuti paranevad lõikehaavad külmaga väga halvasti, mis võib viia okste kuivamiseni. Ainsaks erandiks võib olla murdunud okste eemaldamine pärast tugevat lumesadu, et vältida edasisi kahjustusi.
Noorenduslõikuse tehnika
Noorenduslõikus on kõige olulisem lõikuse tüüp, mis tagab põõsa pikaajalise elujõu ja tootlikkuse. Seda tehakse tavaliselt iga 2-3 aasta tagant, alustades umbes 3-4 aastat pärast istutamist, kui põõsas on korralikult juurdunud ja kasvanud. Eesmärk on eemaldada vanemad, jämedamad ja tumedama koorega oksad, mis on juba mitu aastat õitsenud ja viljunud. Need oksad muutuvad aja jooksul vähem produktiivseks. Noorenduslõikuse käigus lõigatakse igal aastal välja umbes kolmandik vanimatest okstest.
Rohkem artikleid sel teemal
Lõikamist alusta põõsa hoolikast vaatlusest. Tee kindlaks kõige vanemad, jämedamad ja tihti ka kahjustatud oksad. Need tuleks eemaldada võimalikult maapinna lähedalt või põõsa aluselt, jättes alles vaid mõne sentimeetri pikkuse tüüka. See soodustab uute, tugevate asendusvõrsete kasvu otse juurekaelalt. Selline järk-järguline noorendamine tagab, et põõsas uueneb pidevalt, kuid säilitab samal ajal oma suuruse ja struktuuri ning õitseb igal aastal.
Pärast vanade okste eemaldamist harvenda allesjäänud oksi. Eemalda kõik peenikesed, nõrgad ja sissepoole kasvavad võrsed, mis tihendavad põõsast asjatult ja konkureerivad tugevamate okstega valguse ja toitainete pärast. Samuti lõika välja oksad, mis ristuvad või hõõrduvad üksteise vastu, kuna hõõrdumiskohad on potentsiaalsed nakkusväravad haigustele. Eesmärk on luua avatud ja õhuline põõsa kuju, kus igal oksal on piisavalt ruumi ja valgust.
Allesjäänud nooremaid ja tugevamaid oksi võib samuti kergelt tagasi lõigata. Kärbi nende tippe umbes kolmandiku võrra, et soodustada külgvõrsete arengut ja muuta põõsas tihedamaks. Lõige tee alati väljapoole suunatud punga kohalt, umbes 0,5 cm kauguselt ja kergelt viltuse nurga all. Väljapoole suunatud punga kohalt lõikamine suunab uue kasvu põõsast välja, aidates säilitada avatud keskosa.
Heki lõikamine ja kujundamine
Kibuvits sobib suurepäraselt vabakujulise või ka pügatava heki rajamiseks. Vabakujulise heki puhul piisab regulaarsest noorendus- ja sanitaarlõikusest, et hoida hekk tiheda ja tervena. Lase põõsastel kasvada oma loomulikus vormis, eemaldades vaid vanad ja kahjustatud oksad. See loob loodusliku ja lopsaka ilmega heki, mis pakub rikkalikult õisi ja vilju ning on suurepärane elupaik lindudele ja putukatele.
Kui soovid aga rangema vormiga pügatavat hekki, nõuab see regulaarsemat lõikamist. Esimestel aastatel pärast istutamist tuleks noori taimi tagasi lõigata üsna tugevalt, et soodustada nende harunemist altpoolt ja luua tihe alus. Edaspidi tuleks hekki pügada üks kuni kaks korda aastas. Esimene pügamine tehakse kevadel enne kasvu algust ja teine vajadusel suve keskel pärast õitsemist. Tuleb arvestada, et regulaarne pügamine vähendab oluliselt õitsemist ja viljade moodustumist, kuna eemaldatakse suur osa noortest õitsvatest võrsetest.
Pügamisel on oluline kujundada hekk trapetsikujuliseks – alt laiem ja ülevalt kitsam. See tagab, et ka heki alumised osad saavad piisavalt valgust ega jää alumistest okstest paljaks. Kasuta heki sirgeks lõikamiseks nööri ja hekikääre. Lisaks regulaarsele pügamisele vajab ka pügatav hekk aeg-ajalt noorenduslõikust, mille käigus eemaldatakse vanemaid oksi heki seest, et soodustada uute võrsete kasvu.
Olenemata sellest, kas kasvatad kibuvitsa hekina või üksikpõõsana, on oluline eemaldada regulaarselt juurevõsusid, kui need ilmuvad soovimatutesse kohtadesse, näiteks murusse või teiste taimede vahele. Juurevõsud tuleks labidaga läbi lõigata ja koos juurejupiga välja tõmmata. Lihtsalt maapinnalt ära lõigates ajavad need peagi uued võrsed.
Radikaalne noorendamine
Mõnikord võib aias olla vana, hooldamata ja risustunud kibuvitsapõõsas, mis on muutunud liiga suureks, laasunud alt paljaks ja õitseb vaid okste tippudes. Sellisel juhul võib kaaluda radikaalset noorenduslõikust. See tähendab kogu põõsa tagasilõikamist maapinna lähedale, jättes alles vaid 10-15 sentimeetri kõrgused tüükad. Sellist lõikust on kõige parem teha varakevadel, puhkeperioodil. Kuigi see tundub drastiline, on kibuvits väga elujõuline ja reageerib sellisele lõikusele tavaliselt uute tugevate võrsete kasvatamisega juurestikust.
Pärast radikaalset tagasilõikust hakkab põõsas suve jooksul ajama palju uusi võrseid. Järgmisel kevadel tuleks neist valida välja 5-7 kõige tugevamat ja parema asetusega võrset, mis hakkavad moodustama uut põõsast. Ülejäänud nõrgemad ja tihedalt asetsevad võrsed tuleks eemaldada. Edaspidi jätka juba tavapärase hoolduslõikusega, eemaldades igal aastal mõne vanema oksa, et hoida põõsas pidevalt noore ja elujõulisena.
Radikaalne noorendamine on viimane abinõu ja seda ei tohiks teha kergekäeliselt. See tähendab, et üheks või isegi kaheks aastaks jääd ilma õitest ja viljadest, kuna taim suunab kogu energia uue võratha kasvatamisse. Siiski on see tõhus viis päästa vana ja metsistunud põõsas ning anda talle uus elu. Enne nii drastilise sammu astumist veendu, et taim on muidu terve ja tal on tugev juurestik.
Alternatiiviks ühekordsele radikaalsele lõikusele on põõsa noorendamine kolme aasta jooksul. Esimesel aastal lõigatakse välja kolmandik vanadest okstest, teisel aastal järgmine kolmandik ja kolmandal aastal viimased vanad oksad. Selle meetodi puhul säilib põõsas osaliselt ja pakub igal aastal mõningal määral õisi, kuid kogu põõsa uuenemine võtab kauem aega. See on leebem meetod, mis sobib hästi, kui ei soovita põõsast täielikult ilma jätta.
