Kibuvits on tänuväärne ja kaunis lisand igasse aeda, pakkudes nii silmailu kui ka tervislikke vilju. Tema istutamine ja paljundamine on jõukohane ka algajale aednikule, kuna tegemist on vastupidava ja hästi kohaneva taimega. Õige istutusaja ja -koha valik ning sobivate paljundusmeetodite tundmine tagavad, et sinu aeda kasvab terve ja lopsakas kibuvitsapõõsas. Eduka kasvatamise aluseks on mõistmine, milliseid tingimusi see taim eelistab ja kuidas tema loomulikku paljunemistsüklit aias parimal viisil ära kasutada. Järgnevalt käsitlemegi üksikasjalikult, kuidas kibuvitsa istutada ning millised on levinumad ja tõhusamad viisid selle paljundamiseks.
Kibuvitsa istutamiseks on parim aeg kas varakevad, pärast maapinna sulamist, või sügis, septembrist oktoobrini. Sügisesel istutamisel on eeliseks see, et taimel on aega enne talve tulekut juurduda ning kevadel saab ta kohe kasvama hakata. Kevadisel istutamisel tuleb aga hoolikamalt jälgida, et noor taim kuivaperioodidel piisavalt niiskust saaks. Istutuskoha valikul eelista päikesepaistelist või kerge poolvarjuga kohta. Kuigi kibuvits on pinnase suhtes vähenõudlik, tagab parima kasvu ja saagikuse viljakas, vett hästi läbilaskev ja kergelt happeline kuni neutraalne muld.
Istutusaugu ettevalmistamine on oluline samm taime heaks kasvuks. Kaeva auk, mis on umbes kaks korda laiem ja sügavam kui taime juurepall. Augu põhja on soovitatav panna kiht komposti või kõdusõnnikut, mis annab taimele hea stardikapitali. Sega väljakaevatud muld samuti komposti või viljaka aiamullaga, et parandada selle struktuuri ja toitainesisaldust. Enne istutamist kontrolli taime juuri – kui tegemist on paljasjuurse istikuga, kärbi kergelt kahjustatud või liiga pikki juuri. Konteineristikul tuleks aga lahti harutada tihedalt kokku kasvanud juurepall.
Istutamisel aseta taim auku nii, et pookekoht (kui see on olemas) jääks mõni sentimeeter maapinnast allapoole või maapinnaga tasa. See soodustab taime paremat juurdumist ja stabiilsust. Täida auk ettevalmistatud mullaseguga, tihendades seda kergelt kätega, et vältida õhutaskute teket juurte ümber. Pärast istutamist kasta taime põhjalikult, isegi kui muld on niiske. See aitab mullal tihedalt ümber juurte settida. Lõpuks on soovitatav katta istutusala multšikihiga, mis aitab hoida niiskust ja takistab umbrohu kasvu.
Seemnetega paljundamine
Seemnetega paljundamine on kibuvitsa puhul loomulik viis, kuid aias nõuab see aednikult kannatlikkust ja teadmisi. Seemned vajavad idanemiseks külmaperioodi läbimist ehk stratifitseerimist. Selleks tuleb sügisel korjata täiesti küpsed viljad, eraldada neist seemned ja puhastada viljalihast. Puhastatud seemned sega niiske liiva või turbaga ning aseta kilekotti või karpi. Hoia seda segu mõned kuud külmkapis või kaeva talveks õue maasse, et imiteerida looduslikke tingimusi. See protsess aitab murda seemne puhkeseisundi.
Kevadel, kui stratifitseerimisperiood on läbi, võib seemned külvata. Külvi saab teha kas otse avamaale ettevalmistatud peenrasse või külvikasti. Külva seemned umbes 1-2 sentimeetri sügavusele ja kata kergelt mullaga. Hoia külv niiske, kuid mitte läbimärg. Idanemine võib olla ebaühtlane ja kesta mitu nädalat kuni isegi kuid, seega varu kannatust. Seemnest kasvatatud taimed ei pruugi alati olla emataimega identsed, kuna toimub geneetiline varieerumine, mis võib anda huvitavaid ja uusi tulemusi.
Noored seemikud on alguses väga õrnad ja vajavad hoolikat tähelepanu. Neid tuleb kaitsta ereda päikese, tugeva tuule ja kahjurite eest. Kui taimed on piisavalt suured ja neil on arenenud paar pärislehte, võib need pikeerida ehk istutada ümber suurematesse pottidesse või harvemini peenrale. See annab neile rohkem ruumi kasvamiseks ja tugevama juurestiku arendamiseks. Avamaale püsivasse kasvukohta võib noored taimed istutada alles siis, kui nad on piisavalt tugevad, tavaliselt teisel või kolmandal kasvuaastal.
Seemnetega paljundamine on küll aeganõudev, kuid see on suurepärane viis saada suur hulk uusi taimi väikeste kuludega. Samuti pakub see põnevat võimalust tegeleda selektsiooniga, valides välja kõige tugevamad ja paremate omadustega isendid edasiseks kasvatamiseks. See meetod sobib eriti hästi looduslike hekkide rajamiseks või suuremate alade haljastamiseks, kus taimede arv on olulisem kui nende sordiline identsus.
Pistikutega paljundamine
Pistikutega paljundamine on üks levinumaid ja tõhusamaid viise kibuvitsa vegetatiivseks paljundamiseks. See tagab, et uus taim on geneetiliselt identne emataimega, säilitades kõik selle sordiomadused. Pistoksi saab lõigata nii suvel (rohtsed pistikud) kui ka sügisel (puitunud pistikud). Suviste pistikute jaoks valitakse sama aasta noored, poolpuitunud võrsed. Lõika umbes 15-20 sentimeetri pikkune oksajupp, millel on vähemalt 3-4 punga. Alumine lõige tee vahetult punga alt viltu ja ülemine lõige punga kohalt sirgelt.
Pistikute ettevalmistamisel eemalda alumised lehed, jättes alles vaid ülemised 1-2 lehte, mida võib omakorda poole võrra lühendada, et vähendada vee aurustumist. Pistikute juurdumise soodustamiseks võib alumise otsa kasta juurutuspulbrisse, kuigi kibuvits juurdub sageli ka ilma selleta. Torka ettevalmistatud pistikud niiskesse, kergesse ja õhurikkasse substraati, näiteks turba ja liiva segusse. Parima tulemuse saavutamiseks kata pistikud kile või klaasiga, et luua kõrge õhuniiskusega minikasvuhoone.
Pistikute juurdumine võtab aega mõnest nädalast kuni paari kuuni. Selle aja jooksul on oluline hoida substraat ühtlaselt niiske ja tagada pistikutele piisavalt valgust, kuid vältida otsest päikesevalgust, mis võib neid ära kuivatada. Aeg-ajalt tuleks katet eemaldada, et pistikuid õhutada ja vältida hallituse teket. Kui pistikud hakkavad uusi lehti ajama, on see märk edukast juurdumisest. Pärast juurdumist tuleks noori taimi järk-järgult harjutada madalama õhuniiskusega, eemaldades katet järjest pikemateks perioodideks.
Puitunud pistikutega paljundamine toimub sarnaselt, kuid pistikud lõigatakse sügisel pärast lehtede langemist juba puitunud võrsetelt. Need pistikud võib torgata otse avamaale ettevalmistatud peenrasse või hoida üle talve niiskes liivas jahedas kohas ning istutada kevadel. Puitunud pistikud juurduvad aeglasemalt, kuid on sageli vastupidavamad. Pistikutega paljundamine on usaldusväärne meetod, mis võimaldab kiiresti ja lihtsalt saada soovitud omadustega uusi kibuvitsataimi.
Juurevõsudega paljundamine
Kibuvitsal on loomulik kalduvus ajada juurevõsusid, mis on emataime juurtest kasvavad uued võrsed. See on üks lihtsamaid ja loomulikumaid viise taime paljundamiseks, kuna need võsud on juba oma juurestikuga. Parim aeg juurevõsude eraldamiseks on varakevadel või sügisel, kui taim on puhkeperioodil. Vali välja tugev ja terve võsu, mis asub emataimest piisavalt kaugel, et tal oleks juba arenenud oma iseseisev juurestik.
Võsu eraldamiseks kaeva labidaga ettevaatlikult lahti emataime ja võsu vaheline ühendusjuur. Püüa säilitada noore taime küljes võimalikult suur ja terve juurepall. Terava labida või aianoe abil lõika ühendusjuur läbi. Pärast eraldamist on sul põhimõtteliselt olemas uus noor taim, mille saad kohe istutada uude, ettevalmistatud kasvukohta. Kuna taimel on juba oma juured, on tema kasvama minek tavaliselt väga kiire ja edukas.
Äsja eraldatud ja istutatud juurevõsu vajab alguses hoolikat kastmist, et aidata tal uues kohas kohaneda ja juurduda. Esimestel nädalatel hoia muld taime ümber niiske. Samuti on soovitatav noort taime esimesel aastal kaitsta tugeva päikese ja põua eest. Juurevõsudega paljundamine on eriti hea meetod, kui soovid luua tihedat hekki või täita tühje kohti aias, kuna see säilitab täielikult emataime omadused ja taimed on kohe üsna suured ja elujõulised.
Kuigi juurevõsude teke on paljundamiseks mugav, võib see mõnikord muutuda ka probleemiks, kui kibuvits hakkab aias liigselt levima. Selle vältimiseks võib istutamisel kasutada juuretõkkekangast või regulaarselt eemaldada soovimatutesse kohtadesse ilmuvaid võsusid. See hoiab põõsa kasvu kontrolli all ja tagab, et see püsib ettenähtud piirides. Kontrollitud tingimustes on juurevõsude kasutamine siiski suurepärane ja vähese vaevaga paljundusviis.
Hooldus pärast istutamist ja paljundamist
Nii äsja istutatud kui ka paljundatud noorte kibuvitsataimede edasine hooldus on nende eduka kasvu ja arengu seisukohalt kriitilise tähtsusega. Esimene ja kõige olulisem ülesanne on tagada piisav ja regulaarne kastmine. Noorte taimede juurestik on alles arenemisjärgus ega ulatu sügavamatesse mullakihtidesse, mistõttu on nad põua suhtes väga tundlikud. Eriti esimesel kasvuaastal tuleb mulda hoida pidevalt kergelt niiskena, kuid vältida selle läbivettimist, mis võib põhjustada juurte lämbumist ja mädanemist.
Multšimine on teine oluline hooldusvõte noorte taimede puhul. Orgaanilise multši, näiteks koorepuru, põhu või komposti, kiht taime ümber aitab säilitada mulla niiskust, vähendades kastmisvajadust. Lisaks pärsib multš umbrohu kasvu, mis muidu konkureeriks noore taimega vee, toitainete ja valguse pärast. Lagunedes rikastab orgaaniline multš ka mulda toitainetega, parandades selle struktuuri ja soodustades kasulike mullaorganismide tegevust.
Noori taimi tuleks kaitsta ka kahjurite ja haiguste eest. Kuigi kibuvits on vastupidav, on noored ja stressis taimed vastuvõtlikumad. Regulaarne taimede ülevaatamine aitab varakult avastada probleeme, näiteks lehetäide kolooniaid või jahukaste esimesi märke. Vajadusel kasuta looduslikke tõrjevahendeid, et vältida keemia kasutamist noorte ja õrnade taimede peal. Tugev ja terve taim suudab enamasti ise väiksemate probleemidega toime tulla.
Esimestel aastatel ei vaja noor kibuvits tavaliselt tugevat tagasilõikust. Piisab sanitaarlõikusest, mille käigus eemaldatakse kuivanud, murdunud või haiged oksad. Kuju andev lõikus tuleks edasi lükata ajani, mil taim on korralikult juurdunud ja hakanud aktiivselt kasvama, tavaliselt kolmandal või neljandal aastal pärast istutamist. Kannatlik ja hoolikas hooldus esimestel aastatel paneb aluse tugevale, tervele ja rikkalikult õitsevale kibuvitsapõõsale, mis pakub rõõmu paljudeks aastateks.
