Kellukate perekonna mitmekesisus pakub aiakujundajale lõputult võimalusi, alates madalatest pinnakattetaimedest kuni kõrgete ja majesteetlike püsikuteni. Nende edukas aeda toomine algab õigetest istutusvõtetest ning teadmised paljundamise kohta võimaldavad seda ilu aias laiendada ja jagada. Õige istutussügavus, sobiv mulla ettevalmistus ja piisav kastmine pärast istutamist on kriitilise tähtsusega, et tagada noorte taimede hea juurdumine ja elujõuline start. Nende lihtsate, kuid oluliste sammude järgimine loob tugeva aluse kellukate pikaajalisele tervisele ja rikkalikule õitsemisele.
Istutuskoha valikul tuleb lähtuda konkreetse kellukaliigi vajadustest, pöörates erilist tähelepanu valguse ja pinnase tingimustele. Enamik liike eelistab päikesepaistelist või poolvarjulist kasvukohta ning hea drenaažiga, kergelt aluselist mulda. Enne istutamist on oluline pinnas korralikult ette valmistada, kaevates selle läbi ja eemaldades umbrohud ning kivid. Raske savimulla korral on soovitatav lisada orgaanilist materjali, nagu komposti või kõdusõnnikut, et parandada mulla struktuuri ja õhulisust.
Istutusauk peaks olema umbes kaks korda laiem kui taime juurepall ja sama sügav. Taime potist eemaldamisel tuleb olla ettevaatlik, et mitte kahjustada juuri. Kui juured on tihedalt kokku põimunud, tuleks neid õrnalt lahti harutada, et soodustada nende laialikasvamist uues pinnases. Taim asetatakse auku nii, et juurepalli ülemine serv jääks mullapinnaga tasa, misjärel täidetakse auk mullaga, tihendades seda kergelt kätega, et eemaldada õhutaskud.
Pärast istutamist on hädavajalik taime põhjalikult kasta, isegi kui muld tundub niiske. See aitab mullal tihedalt ümber juurte settida ja tagab hea kontakti pinnasega, mis on oluline vee ja toitainete omastamiseks. Esimestel nädalatel pärast istutamist tuleb jälgida, et muld ei kuivaks läbi, pakkudes noorele taimele regulaarselt niiskust, kuni see on korralikult juurdunud ja hakanud uut kasvu näitama. See esialgne hoolitsus on eduka kohanemise võti.
Seemnetega paljundamine
Seemnetega paljundamine on suurepärane viis suurema hulga kellukate saamiseks, eriti kaheaastaste liikide, nagu aedkellukas, puhul. Seemned võib külvata varakevadel siseruumides ettekasvatamiseks või otse avamaale hiliskevadel või varasuvel, kui öökülmaoht on möödas. Siseruumides külvamiseks kasutatakse kerget ja hästi õhustatud külvimulda, mis hoitakse ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg. Seemned on sageli väga peened ja vajavad idanemiseks valgust, seega tuleks neid vaid õhukeselt mullaga katta või jätta üldse katmata.
Rohkem artikleid sel teemal
Idanemine võib võtta aega kaks kuni neli nädalat, sõltuvalt liigist ja tingimustest, nagu temperatuur ja niiskus. Optimaalne idanemistemperatuur on tavaliselt vahemikus 18-21 °C. Pärast tärkamist vajavad noored taimed palju valgust, et vältida väljavenimist ja nõrgaks jäämist. Kui taimed on piisavalt suured, et neid käsitseda, ja neile on kasvanud esimesed pärislehed, pikeeritakse nad ükshaaval väikestesse pottidesse, kus nad saavad edasi kasvada kuni avamaale istutamiseni.
Otsekülv avamaale on lihtsam meetod, mis sobib hästi paljudele vastupidavatele liikidele. Külvipeenar tuleb hoolikalt ette valmistada, eemaldades umbrohud ja kobestades mulla. Seemned külvatakse peenra pinnale ja surutakse kergelt vastu mulda, et tagada hea kontakt. Pärast külvi tuleb peenart regulaarselt kasta, kasutades peent pihustit, et vältida seemnete uhtumist. Tõusmed tuleks hiljem harvendada, jättes taimedele piisavalt kasvuruumi.
Mõnede liikide, eriti alpisortide seemned, võivad vajada idanemiseks külmperioodi ehk stratifitseerimist. See jäljendab looduslikku protsessi, kus seemned läbivad talve enne kevadel tärkamist. Selleks võib külvinõu paigutada mõneks nädalaks külmkappi või jätta talveks õue lume alla. See protsess aitab murda seemnete puhkeseisundi ja tagab ühtlasema ja edukama idanemise.
Jagamise teel paljundamine
Jagamine on kõige levinum ja lihtsam viis püsik-kellukate paljundamiseks, mis ühtlasi noorendab vanemaid taimi. See meetod tagab, et uued taimed on emataimega identsed, säilitades sordiomadused, mis seemnekülvi puhul võivad kaduma minna. Parim aeg jagamiseks on varakevadel, kui taim alustab aktiivset kasvu, või sügisel pärast õitsemise lõppu. Kevadine jagamine annab uutele taimedele terve hooaja juurdumiseks ja kohanemiseks.
Rohkem artikleid sel teemal
Jagamine algab emataime ettevaatliku väljakaevamisega, püüdes säilitada võimalikult suurt osa juurestikust. Labidat või aiaharki kasutades kaevatakse taim ringjalt lahti ja tõstetakse mullast välja. Seejärel raputatakse või pestakse üleliigne muld juurtelt, et puhmikut oleks parem näha ja jagada. Puhmiku saab jagada terava noa, labida või kahe hargi abil, mida kasutatakse kangi põhimõttel, et puhmik lahti rebida.
Igal eraldatud osal peab olema piisavalt juuri ja vähemalt üks või mitu kasvupunga või võrset. Liiga väikesed tükid võivad juurduda aeglasemalt ja olla vastuvõtlikumad stressile. Pärast jagamist on soovitatav eemaldada kahjustatud või kuivanud lehed ja juured. Uued taimed istutatakse kohe ettevalmistatud pinnasesse, järgides samu istutusjuhiseid nagu potitaimede puhul, ning kastetakse põhjalikult.
Jagamine on eriti oluline jõudsalt laienevate ja padjandeid moodustavate liikide puhul, nagu dalmaatsia kellukas (Campanula portenschlagiana). See aitab hoida nende kasvu kontrolli all ja vältida peenra ülevõtmist. Regulaarne jagamine iga paari aasta tagant tagab, et taimed püsivad elujõulised, terved ja õitsevad rikkalikult, pakkudes samal ajal rohkelt uut istutusmaterjali aia laiendamiseks.
Pistikutega paljundamine
Pistikutega paljundamine on veel üks vegetatiivse paljundamise meetod, mis sobib hästi paljudele kellukaliikidele, eriti neile, mida on raske seemnetest kasvatada või jagada. See meetod hõlmab noorte, mittepuitunud võrsete ehk basaalpistokste võtmist kevadel, kui uus kasv on umbes 5-10 cm pikkune. Basaalpistikud on noored võrsed, mis kasvavad otse taime juurekaelalt või maa-alusest osast ja juurduvad tavaliselt kõige paremini.
Pistiku võtmiseks lõigatakse terava ja puhta noaga noor võrse võimalikult taime aluse lähedalt, ideaalis koos väikese “kannaga” ehk tükikesega vanemast koest. Alumised lehed eemaldatakse, jättes alles vaid mõned ülemised lehed, et vähendada veekadu aurustumise teel. Pistiku alumise otsa võib kasta juurdumishormooni pulbrisse, et soodustada ja kiirendada juurte arengut, kuigi paljud kellukad juurduvad ka ilma selleta.
Ettevalmistatud pistikud torgatakse niiskesse, hästi kuivendatud substraati, mis koosneb näiteks võrdsetes osades turbast ja perliidist või liivast. Pistikupott kaetakse kilekoti või läbipaistva plastkaanega, et luua kõrge õhuniiskusega minikasvuhoone keskkond, mis takistab pistikute närbumist. Pott asetatakse valgesse, kuid otsese päikese eest kaitstud kohta, ja substraati hoitakse ühtlaselt niiskena.
Juurdumine võtab tavaliselt aega mitu nädalat. Uute lehtede ilmumine ja kergele tõmbele vastupanu osutamine on märgid edukast juurdumisest. Kui pistikud on piisavalt juurdunud, hakatakse neid järk-järgult harjutama madalama õhuniiskusega, eemaldades katte iga päev üha pikemaks ajaks. Pärast täielikku kohanemist istutatakse noored taimed eraldi pottidesse ja kasvatatakse edasi, kuni nad on piisavalt tugevad avamaale istutamiseks.
Erilised kaalutlused ja nõuanded
Istutamisel ja paljundamisel on oluline arvestada kellukate mitmekesisusega, kuna erinevad sordid võivad vajada spetsiifilist lähenemist. Näiteks alpi- ja kiviktaimlaliigid nõuavad eriti head drenaaži ja eelistavad lahjemat, kruusast pinnast. Nende istutamisel võib augu põhja lisada kihi peent kruusa või kergkruusa, et vältida vee kogunemist juurte ümber, mis on nende jaoks eriti ohtlik talvel.
Kaheaastaste kellukate, nagu aedkellukas (Campanula medium), puhul on oluline ajastus. Et nautida õitsemist igal aastal, tuleks seemneid külvata kahel järjestikusel aastal. Esimesel aastal külvatud taimed õitsevad teisel aastal, samal ajal kui teisel aastal külvatud taimed arendavad leherosetti ja valmistuvad õitsema kolmandal aastal. See tagab pideva õitemere aias ja kompenseerib asjaolu, et taimed pärast õitsemist hukkuda võivad.
Mõned kellukaliigid, näiteks roomav kellukas (Campanula rapunculoides), on tuntud oma agressiivse leviku poolest maa-aluste risoomide abil. Kuigi see võib olla kasulik suurte alade kiireks katmiseks, võib see väiksemas aias muutuda probleemiks. Selliste liikide istutamisel tuleks kaaluda juuretõkkekanga kasutamist või nende paigutamist piiratud alale, et hoida nende levikut kontrolli all. Enne istutamist on alati tark uurida konkreetse liigi kasvuharjumusi.
Paljundamisel, eriti seemnetega, tuleb arvestada, et hübriidsortide järglased ei pruugi olla vanematega identsed. Kui soovid säilitada konkreetse sordi omadusi, nagu õite värv või kuju, on vegetatiivsed paljundusmeetodid nagu jagamine või pistikute tegemine alati kindlam valik. Seemnetega paljundamine võib aga pakkuda põnevaid üllatusi ja uusi variatsioone, mis on osa aianduse võlust ja avastamisrõõmust.
