Jaapani lühtjugapuu on oma olemuselt tugev ja vastupidav taim, mis pakub aednikele harva peavalu haiguste või kahjuritega. Optimaalsetes kasvutingimustes – hästi kuivendatud pinnases, sobivas valguses ja piisava niiskusega – suudab see taim enamiku probleemidega ise toime tulla. Siiski ei ole ükski taim täielikult immuunne ning stressis või ebasobivates tingimustes kasvavad lühtjugapuud võivad muutuda vastuvõtlikuks teatud haigustele ja kahjuritele. Probleemide varajane märkamine ja õigeaegne sekkumine on võti taime tervise säilitamiseks ja tõsisemate kahjustuste vältimiseks.
Enamik jaapani lühtjugapuu probleeme on seotud pigem keskkonnategurite ja vale hooldusega kui nakkushaiguste või putukatega. Kõige levinumaks murekohaks on juuremädanik, mida põhjustab liigniiskus ja halb drenaaž. See on füsioloogiline probleem, mis loob soodsad tingimused mullas leiduvate patogeensete seente arenguks. Seetõttu on ennetus, mis algab õigest istutuskoha valikust ja pinnase ettevalmistusest, kõige tõhusam kaitsemeetod. Terve ja elujõuline taim on parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu.
Kahjurite osas on jaapani lühtjugapuu samuti suhteliselt väheatraktiivne enamikule levinud aia pahalastele. Siiski võivad teda aeg-ajalt rünnata mõned putukad, näiteks kilptäid või kedriklestad, eriti kui taim on stressis kuivuse või kuumuse tõttu. Nende kahjurite tekitatud kahju on harva eluohtlik, kuid võib rikkuda taime dekoratiivset välimust. Regulaarne taimede ülevaatus aitab probleemi varakult avastada ja võimaldab kasutada leebemaid tõrjemeetodeid.
Selles artiklis anname ülevaate kõige sagedasematest haigustest ja kahjuritest, mis võivad jaapani lühtjugapuud ohustada. Keskendume sümptomite äratundmisele, ennetusmeetmetele ja tõrjevõimalustele, rõhutades integreeritud taimekaitse põhimõtteid. Eesmärk on pakkuda praktilisi juhiseid, mis aitavad hoida sinu taimed tervena, kasutades võimalikult vähe keemilisi tõrjevahendeid ja panustades eelkõige taime enda vastupanuvõime tugevdamisse.
Juure- ja tüvemädanik
Kõige tõsisem ja levinum haigus, mis jaapani lühtjugapuud ohustab, on juuremädanik, mida põhjustavad mitmesugused mullas elavad seenpatogeenid, näiteks Phytophthora ja Pythium liigid. Need seened arenevad ja levivad kõige paremini hapnikuvaeses ja liigniiskes keskkonnas. Probleem saab alguse juurtest, mis hakkavad hapnikupuuduse tõttu lämbuma ja nõrgenema, muutudes patogeenidele kergeks saagiks. Haiged juured muutuvad tumedaks, pehmeks ja pudruseks ega suuda enam taime vee ja toitainetega varustada.
Rohkem artikleid sel teemal
Haiguse sümptomid maapealsel osal ilmnevad sageli hilinemisega, kui juurestik on juba oluliselt kahjustatud. Taimel võib täheldada kasvu aeglustumist, okaste kolletumist või pruunistumist, närbumist (isegi niiskes mullas) ja üldist kidurat väljanägemist. Mõnikord võib haigus progresseeruda tüve alumisse ossa, põhjustades tüvemädanikku, mille korral koor muutub tumedaks ja võib eritada vaigust vedelikku. Raskelt nakatunud taime on tavaliselt võimatu päästa.
Parim ja ainus tõhus ravi juuremädaniku vastu on ennetus. Kõige olulisem on tagada suurepärane drenaaž. Vali istutuskohaks kõrgem ala aias ja väldi madalaid lohke, kuhu vesi koguneb. Raske savimulla korral paranda seda enne istutamist ohtralt orgaanilise aine, näiteks komposti ja liivaga, et muuta see õhulisemaks ja paremini vett läbilaskvaks. Istuta taim nii, et juurekael jääks mullapinnaga tasa või isegi veidi kõrgemale.
Väldi ülekastmist. Kasta taime alati vastavalt vajadusele, kontrollides enne mulla niiskust. Lase mullapinna ülemisel kihil kastmiskordade vahel kergelt kuivada. Kui kahtlustad juuremädaniku algstaadiumi, vähenda drastiliselt kastmist ja proovi parandada mulla õhustatust, tehes taime ümber mulda ettevaatlikult mõned augud. Keemilised fungitsiidid on juuremädaniku tõrjeks harva tõhusad, kui kasvutingimusi ei parandata.
Okaspuu-nõgirooste ja teised seenhaigused
Kuigi jaapani lühtjugapuu on üsna vastupidav lehehaigustele, võivad niisketes ja halbades ventilatsioonitingimustes teda harva rünnata mõned seenhaigused. Üks võimalik probleem on okaspuu-nõgirooste, mis tegelikult ei ole taimehaigus, vaid pigem esteetiline probleem. See on must, tahmataoline kirme okastel ja okstel, mida põhjustavad seened, mis toituvad lehetäide või kilptäide magusast eritisest, mida nimetatakse mesikasteks. Nõgirooste ise ei kahjusta taime otseselt, kuid paks kiht võib takistada fotosünteesi.
Nõgirooste tõrjumiseks tuleb tegeleda selle algpõhjusega – putukatega, kes mesikastet toodavad. Kontrolli taime hoolikalt lehetäide ja kilptäide suhtes. Pärast kahjurite tõrjumist saab nõgirooste maha pesta tugeva veejoaga või see kulub aja jooksul ilmastiku mõjul ise maha. Probleemi ennetamiseks hoia taim tervena ja taga hea õhuringlus, vältides liiga tihedat istutust.
Teised seenhaigused, nagu näiteks erinevad okkapõletikud, on jaapani lühtjugapuul väga haruldased. Need võivad ilmneda pikaajaliselt niiskete ja jahedate ilmadega. Sümptomiteks on laigud okastel, okaste enneaegne kolletumine ja varisemine. Ennetamiseks väldi okaste niisutamist kastmisel – suuna vesi alati otse juurtele. Taga hea õhuliikuvus taime ümber, teostades vajadusel harvenduslõikust. Haigestunud oksad tuleks eemaldada ja hävitada, et vältida haiguse levikut.
Üldiselt on parim kaitse seenhaiguste vastu taime tervena hoidmine. Stressis taimed on haigustele vastuvõtlikumad. Tagades õiged kasvutingimused, minimeerid oluliselt riski, et seenhaigused sinu jaapani lühtjugapuule liiga teevad. Kui siiski on vaja kasutada fungitsiide, vali laia toimespektriga vaske või väävlit sisaldav toode ja järgi hoolikalt kasutusjuhendit.
Kilptäid ja lehetäid
Kilptäid on väikesed, liikumatu kilbiga kaetud putukad, kes kinnituvad taime okstele ja okastele ning imevad taimemahla. Nende olemasolule viitavad väikesed, pruunid või hallikad kühmukesed okstel. Tugeva nakkuse korral võib taim nõrgeneda, kasv aeglustuda ja okkad muutuda kollaseks. Nagu mainitud, eritavad kilptäid ka kleepuvat mesikastet, mis soodustab nõgirooste teket. Kilp kaitseb neid putukaid paljude insektitsiidide eest, mistõttu on nende tõrje sageli keeruline.
Väiksema nakkuse korral saab kilptäisid eemaldada käsitsi, kraapides neid maha pehme harja või lapiga. Samuti võib kasutada aianduslikku õli (nt neemipuuõli) või rohelise seebi lahust. Need vahendid toimivad lämmatavalt, kattes putukad õhukindla kihiga. Parim aeg pritsimiseks on varakevadel, enne uute võrsete ilmumist, või suve alguses, kui kilptäide noorjärgud ehk “rändurid” kooruvad ja liiguvad ringi – selles staadiumis on nad kõige haavatavamad.
Lehetäid on väikesed, pirnikujulised putukad, kes kogunevad tavaliselt noorte võrsete tippudesse ja imevad taimemahla. Nende tegevus võib põhjustada võrsete moondumist ja kasvu kängumist. Sarnaselt kilptäidele eritavad ka lehetäid mesikastet. Lehetäisid on tavaliselt lihtsam tõrjuda kui kilptäisid. Sageli piisab nende mahapesemisest tugeva veejoaga. Samuti on nende vastu tõhusad rohelise seebi lahus ja neemipuuõli.
Looduslike vaenlaste, näiteks lepatriinude ja kiilassilmade aeda meelitamine aitab hoida lehetäide populatsiooni kontrolli all. Väldi laia toimespektriga keemiliste insektitsiidide kasutamist, kuna need hävitavad ka kasulikke putukaid. Integreeritud taimekaitse, mis ühendab endas bioloogilised, mehaanilised ja vajadusel keemilised meetodid, on kõige jätkusuutlikum lähenemine kahjuritõrjele.
Kedriklestad ja teised kahjurid
Kedriklestad on imepisikesed, ämblikulaadsed lestalised, keda on palja silmaga raske märgata. Nad eelistavad kuiva ja kuuma keskkonda ning imevad taimerakkudest mahla. Nende tegevuse tagajärjel tekivad okastele väikesed heledad täpid ning tugeva kahjustuse korral võivad okkad muutuda pronksjaks või hallikaks ja variseda. Kedriklestade olemasolule viitab ka peenike võrgend, mille nad koovad okaste ja okste vahele.
Kedriklestade ennetamiseks ja tõrjeks on oluline tagada taimele piisav niiskus, eriti kuivadel suveperioodidel. Regulaarne taime piserdamine puhta veega aitab tõsta õhuniiskust ja häirib lestade elutegevust. Kui nakkus on juba tekkinud, võib pritsida taime aiandusliku õli või akaritsiidiga (lestatõrjevahend). Keskendu pritsimisel just okaste alumistele külgedele, kus lestad peamiselt tegutsevad.
Teised kahjurid, nagu näiteks erinevad mardikad või röövikud, ründavad jaapani lühtjugapuud väga harva. Üldjuhul ei põhjusta nad märkimisväärset kahju. Kui märkad taime närimas mõnda üksikut röövikut, on kõige lihtsam see käsitsi eemaldada. Suuremate probleemide ilmnemisel on oluline kahjur õigesti identifitseerida, et valida sobiv ja võimalikult keskkonnasõbralik tõrjemeetod.
Ennetus on alati parim strateegia. Regulaarne aia ja taimede jälgimine aitab avastada probleemid varajases staadiumis, kui nendega on kõige lihtsam tegeleda. Korista sügisel taime ümbert langenud lehed ja muu praht, et vähendada kahjurite ja haigustekitajate talvitumisvõimalusi. Tugev ja terve taim, mis kasvab talle sobivates tingimustes, on parim investeering probleemivabasse aeda.
📷: A. Barra, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons
