Jaapani ilukirsi istutamine ja paljundamine

Jaapani ilukirsi edukas istutamine on esimene ja kõige olulisem samm selle kauni puu kasvatamisel, luues aluse tervele kasvule ja tulevasele rikkalikule õitsemisele. Õige asukoha valik, mulla ettevalmistus ja hoolikas istutusprotsess on kriitilise tähtsusega, et tagada noore puu kiire kohanemine ja hea areng. Paljundamine on seevastu põnev võimalus aednikule oma lemmiksordi iseseisvaks levitamiseks, kuigi see nõuab spetsiifilisi teadmisi ja kannatlikkust. Nende kahe protsessi mõistmine ja korrektne teostamine tagab, et jaapani ilukirsi ilu saab nautida veel aastaid.

Istutamiseks on parim aeg kas varakevad, pärast maapinna sulamist, või sügis, vähemalt kuus nädalat enne püsivate külmade saabumist. Sügisene istutus annab puule aega juurduda enne talve tulekut, samas kui kevadine istutus võimaldab puul terve hooaja uues kohas kasvada ja tugevneda. Vältida tuleks istutamist suvekuumuses või siis, kui maapind on külmunud või liigniiske. Oluline on valida terve ja tugev istik usaldusväärsest puukoolist, millel on hästi arenenud juurestik ja kahjustusteta tüvi.

Istutusprotsess ise nõuab hoolikust ja tähelepanu detailidele, et vältida noore puu kahjustamist. Kaevata tuleb istutusauk, mis on kaks kuni kolm korda laiem kui istiku juurepall, kuid mitte sügavam. Puu tuleks asetada auku nii, et juurekael (koht, kus tüvi hakkab juurteks hargnema) jääks maapinnaga samale tasemele või veidi kõrgemale. Liiga sügavale istutamine on üks levinumaid vigu, mis võib põhjustada juuremädanikku ja puu hukkumist. Pärast puu paigutamist täidetakse auk mullaga, tihendatakse seda kergelt ja kastetakse põhjalikult.

Pärast istutamist on noore puu hooldamine esimesel kasvuaastal ülioluline. Regulaarne ja sügav kastmine on hädavajalik, et aidata juurtel niiskust omastada ja uude pinnasesse kasvada. Puu ümbruse multšimine orgaanilise materjaliga aitab säilitada mulla niiskust, pärssida umbrohu kasvu ja kaitsta juuri temperatuurikõikumiste eest. Noort puud võib olla vajalik ka toestada, eriti tuulisemates kohtades, et vältida tüve liigset liikumist ja juurte kahjustamist, kuni see on kindlalt juurdunud.

Sobiva istiku valimine

Kvaliteetse istiku valimine on eduka istutamise nurgakivi, mis mõjutab oluliselt puu edasist arengut ja tervist. Puukoolis tuleks eelistada istikuid, millel on sirge ja tugev tüvi ilma nähtavate vigastuste, pragude või haigusnähtudeta. Hea märk on ka ühtlaselt arenenud võra, kus oksad on paigutunud tasakaalustatult ümber tüve. Vältida tuleks istikuid, millel on nõrgad, ristuvad või ebaloomuliku nurga all kasvavad oksad, kuna see võib tulevikus põhjustada struktuuriprobleeme.

Juurestiku seisukord on isegi olulisem kui maapealse osa välimus, kuigi seda on sageli raskem hinnata. Konteineristikute puhul tuleks vältida taimi, mille juured on tihedalt ümber poti keerdunud (nn potisõlm), kuna sellised juured ei pruugi pärast istutamist korralikult pinnasesse kasvada. Paljasjuursete istikute puhul peaks juurestik olema hästi hargnenud, niiske ja ilma kuivanud või kahjustatud osadeta. Kui võimalik, tasub eelistada kohalikus kliimas kasvatatud istikuid, kuna need on paremini kohanenud piirkonna tingimustega.

Oluline on valida sort, mis sobib nii aia suuruse, kliimatingimuste kui ka esteetiliste eelistustega. Jaapani ilukirsse on sadu sorte, mis erinevad oma kõrguse, võra kuju, õite värvi, kuju ja õitsemisaja poolest. Mõned sordid, nagu ‘Kanzan’, on jõulise kasvuga ja sobivad suurematesse aedadesse, samas kui teised, näiteks ‘Amanogawa’ oma sammasja võraga, sobivad hästi ka väiksematesse ruumidesse. Enne lõpliku valiku tegemist tasub uurida erinevate sortide omadusi ja konsulteerida puukooli spetsialistidega.

Istiku transportimisel ja käsitlemisel tuleb olla ettevaatlik, et vältida selle kahjustamist. Juurepall, eriti paljasjuursetel istikutel, peab olema pidevalt niiske ja kaitstud päikese ning tuule eest. Transportimisel tuleks vältida okste murdumist ja tüve vigastamist. Pärast ostmist on soovitatav istik võimalikult kiiresti maha istutada. Kui kohene istutamine pole võimalik, tuleb istikut hoida varjulises ja tuulevaikses kohas ning tagada juurte niiskus.

Istutusprotsessi sammud

Istutuskoha ettevalmistamine on esimene praktiline samm, mis tagab puule parima võimaliku stardi. Pärast sobiva päikesepaistelise ja tuulte eest kaitstud asukoha valimist tuleb ala puhastada umbrohust, kividest ja muust prahist. Seejärel kaevatakse istutusauk, mille laius peaks olema vähemalt kaks korda suurem kui juurepalli läbimõõt, kuid sügavus peaks olema võrdne juurepalli kõrgusega. Augu seinad võiksid olla kergelt kaldu, et soodustada juurte kasvu külgsuunas. Raske savimulla puhul on eriti oluline augu seinad karestada, et vältida “potiefekti”.

Enne istiku auku asetamist tuleb see hoolikalt ette valmistada. Konteineristiku puhul tuleb see ettevaatlikult potist eemaldada ja kui juured on tihedalt keerdunud, tuleks neid õrnalt lahti harutada või teha mõned vertikaalsed sisselõiked juurepalli välisküljele. Paljasjuursete istikute puhul tuleks eemaldada kõik kahjustatud või murdunud juured. Istikut ei tohiks kunagi jätta päikese kätte kuivama; kui istutamine võtab aega, võib juured katta niiske riide või mullaga.

Puu auku paigutamine ja augu täitmine on protsessi kõige kriitilisem osa. Aseta puu augu keskele ja veendu, et see seisab sirgelt. Juurekael peab jääma ümbritseva maapinnaga tasa või veidi kõrgemale. Kasuta mõõdulatti või sirget lauda, et kontrollida sügavust üle augu. Alusta augu täitmist väljakaevatud mullaga, segades sinna soovi korral komposti või muud orgaanilist ainet. Täida auk poolenisti, kasta põhjalikult, et muld vajuks ja eemaldada õhutaskud, ning seejärel täida auk lõpuni.

Pärast augu täitmist vormi puu ümber mullast kastmisvall, mis aitab vett kinni hoida ja suunata selle otse juurtele. Kasta puud uuesti põhjalikult, andes sellele vähemalt 20-30 liitrit vett. Lõpetuseks kata mullapind 5-10 cm paksuse multšikihiga (näiteks koorepuru), jättes tüve ümber mõne sentimeetri vabaks, et vältida niiskuse kogunemist ja tüve mädanemist. Multš aitab hoida mulla niiskust, reguleerida temperatuuri ja takistada umbrohu kasvu.

Paljundamine pistikutega

Jaapani ilukirsi paljundamine pistikutega on populaarne meetod, mis võimaldab saada emataimega identse uue taime. Kõige sagedamini kasutatakse suviseid rohelisi pistikuid, mis võetakse juuni lõpus või juulis, kui aastakasvud on hakanud puituma, kuid on veel painduvad. Pistikud peaksid olema umbes 10-15 cm pikad ja lõigatud terve, tugeva oksa tipust. Lõige tuleks teha vahetult alumise lehesõlme alt terava ja desinfitseeritud noa või kääridega.

Pärast pistikute lõikamist tuleb need juurdumiseks ette valmistada. Eemalda pistiku alumiselt poolelt kõik lehed, jättes alles vaid kaks-kolm ülemist lehte, et vähendada veekadu aurustumise kaudu. Suuremate lehtede puhul võib need pooleks lõigata. Seejärel kasta pistiku alumine ots juurdumishormooni pulbrisse või geeli, mis soodustab juurte teket. See samm ei ole alati hädavajalik, kuid suurendab oluliselt juurdumise edukust.

Juurdumiskeskkond peab olema steriilne, õhurikas ja niiskust hoidev. Hea segu saab valmistada võrdsetes osades perliidist ja turbast või kookoskiust. Täida väikesed potid või külvikastid seguga, niisuta see põhjalikult ja tee pulgaga väikesed augud pistikute jaoks. Aseta pistikud aukudesse nii, et umbes pool nende pikkusest on substraadi sees, ja tihenda muld õrnalt ümber. Pärast istutamist kasta uuesti kergelt.

Pistikute edukaks juurdumiseks on vaja tagada kõrge õhuniiskus ja soojus. Kõige lihtsam viis selleks on katta potid või kast läbipaistva kilekoti või plastkaanega, luues minikasvuhoone efekti. Aseta pistikud valgusküllasesse kohta, kuid väldi otsest päikesevalgust, mis võib neid üle kuumutada. Hoia substraat pidevalt niiske, kuid mitte läbimärg. Juurdumine võtab tavaliselt aega 6-8 nädalat; uute lehtede ilmumine on märk edukast juurdumisest.

Pookimine kui peamine paljundusviis

Pookimine on kommertsaianduses kõige levinum jaapani ilukirsside paljundamise meetod, mis tagab sordiomaduste täpse säilimise. See protsess hõlmab sordipuu (poogendi) oksa või punga ühendamist teise, vastupidava ja hästi juurduva aluse (pookealuse) tüve või juurega. Pookealusena kasutatakse sageli hariliku linnukirsi (Prunus avium) või mõne teise tugeva kirsiliigi seemikuid. Pookimine võimaldab kombineerida sordi kauneid õisi aluse tugeva juurestiku ja haiguskindlusega.

Pookimiseks on mitmeid erinevaid tehnikaid, kuid jaapani ilukirsside puhul on levinumad silmastamine (okuleerimine) ja laasimine. Silmastamine toimub tavaliselt suve lõpus, kui koor on lahti. Sel juhul sisestatakse sordipuu pungaga kooretükk pookealuse koore alla tehtud T-kujulisse sisselõikesse. Laasimist tehakse seevastu varakevadel, enne pungade puhkemist, ühendades sordipuu oksatüki pookealuse lõigatud tüvega, kasutades näiteks jätkamis- või külglõiget.

Eduka pookimise võti on kambiumikihtide täpne kokkusobitamine. Kambium on õhuke kasvukude kiht koore ja puidu vahel, mis vastutab taime paksuskasvu eest. Poogendi ja pookealuse kambiumikihid peavad olema tihedas kontaktis, et nad saaksid kokku kasvada ja moodustada toimiva ühenduse vee ja toitainete transportimiseks. Pärast ühendamist seotakse pookekoht tihedalt spetsiaalse pookimislindi või niinega, et hoida osi koos ja vältida niiskuskadu.

Pookimine nõuab vilumust, teravaid ja steriilseid tööriistu ning täpsust. Kuigi see võib tunduda keeruline, on see oskus, mida on võimalik õppida ja praktiseerida. Pärast pookimist vajab noor taim hoolikat jälgimist. Pookekoht peab olema kaitstud ja pookealuselt kasvavad metsikud võrsed tuleb regulaarselt eemaldada, et suunata kogu energia sordiosa kasvule. Eduka pookimise tulemusena areneb sordiehtne ja tugeva alusega jaapani ilukirsipuu.