Inglitrompet on tuntud oma erakordselt suure veevajaduse poolest, mis tuleneb tema suurtest ja pehmetest lehtedest ning kiirest ainevahetusest. Korralik ja järjepidev kastmine on selle taime elujõulisuse ja rikkaliku õitsemise tagamisel üks kõige kriitilisemaid aspekte. Veevajaduse mõistmine ja õigete kastmisvõtete rakendamine on hädavajalik, et vältida nii närbumist ja kuivastressi kui ka ülekastmisest tingitud juuremädanikku. Iga inglitrompeti omanik peab olema valmis pühendama taime kastmisele märkimisväärset tähelepanu, eriti kuumadel ja kuivadel suvepäevadel, mil taim võib vajada vett lausa mitu korda päevas.
Taime suur veetarve on otseselt seotud tema lopsaka lehestikuga, mille kaudu aurustub märkimisväärne kogus niiskust. Mida soojem ja tuulisem on ilm, seda intensiivsem on aurustumine ja seda suurem on taime veevajadus. Seetõttu on võimatu anda ühest ja kindlat kastmisgraafikut, mis sobiks igas olukorras. Selle asemel tuleb õppida lugema taime märke ja kontrollima mulla niiskust. Longus lehed on kõige ilmsem märk veepuudusest ja taim taastub tavaliselt kiiresti pärast põhjalikku kastmist. Regulaarne longus laskmine on aga taimele stressirohke ja võib pikas perspektiivis kahjustada tema tervist ja vähendada õitsemist.
Kastmise sagedus sõltub mitmest tegurist: poti suurusest, mulla tüübist, õhutemperatuurist, päikese intensiivsusest ja taime suurusest. Suur taim väikeses potis kuumal päikesepaistelisel päeval võib vajada kastmist nii hommikul kui ka õhtul. Seevastu jahedama ja pilvise ilmaga võib piisata kastmisest üle päeva või isegi harvem. Parim viis veevajaduse hindamiseks on pista sõrm mõne sentimeetri sügavusele mulda. Kui muld tundub kuiv, on aeg kasta. Aja jooksul tekib vilumus hinnata poti raskuse järgi, kas taim vajab vett või mitte.
Oluline on ka kastmismeetod. Inglitrompetit tuleks kasta põhjalikult, nii et kogu mullapall saaks läbini märjaks ja liigne vesi voolaks poti põhjas olevatest avadest välja. Pindmine ja sage kastmine niisutab ainult pealmist mullakihti, jättes sügavamal asuvad juured kuivaks, mis soodustab pinnapealse juurestiku teket ja muudab taime põuatundlikumaks. Pärast põhjalikku kastmist tuleks alustassile kogunenud liigne vesi ära valada, et vältida juurte pidevat seismist vees, mis võib põhjustada hapnikupuudust ja mädanikku.
Optimaalne kastmissagedus
Inglitrompeti optimaalse kastmissageduse määramine nõuab aednikult tähelepanelikkust ja kohanemisvõimet, sest see sõltub paljudest muutuvatest teguritest. Kasvuhooaja tipul, eriti juulis ja augustis, kui päevad on pikad ja kuumad, võib osutuda vajalikuks taime kasta iga päev. Eriti suured ja lopsakad isendid, mis kasvavad päikese käes, võivad vajada vett isegi kaks korda päevas – varahommikul ja hilisõhtul. Hommikune kastmine annab taimele piisavalt niiskust, et tulla toime päeva kuumusega, samas kui õhtune kastmine aitab tal taastuda ja valmistuda järgmiseks päevaks.
Kevadel ja sügisel, kui ilmad on jahedamad ja päike vähem intensiivne, väheneb ka taime veevajadus. Sel perioodil piisab tavaliselt kastmisest iga kahe või kolme päeva tagant. Oluline on alati enne kastmist kontrollida mulla niiskustaset, et vältida ülekastmist, mis on jahedama ilmaga suurem oht. Liigniiskus jahedas mullas loob soodsad tingimused seenhaiguste ja juuremädaniku arenguks. Seetõttu tuleb lasta mulla pealmisel kihil kastmiskordade vahel alati veidi taheneda.
Talvisel puhkeperioodil, kui taime hoitakse jahedas ruumis, väheneb veevajadus drastiliselt. Selles faasis on taime ainevahetus aeglustunud ja ta ei kasva aktiivselt. Kastmine peaks olema väga harv, piisab vaid sellest, et mullapall täielikult läbi ei kuivaks. Sõltuvalt temperatuurist ja õhuniiskusest võib see tähendada kastmist kord kahe nädala või isegi kuu aja jooksul. Liigne kastmine talvel on üks levinumaid põhjuseid, miks inglitrompet talvitumist üle ei ela, sest see viib kiiresti juurte mädanemiseni.
Kastmissageduse määramisel tuleb arvestada ka poti suuruse ja materjaliga. Väiksemad potid kuivavad läbi kiiremini kui suured. Samuti kuivab muld poorsest materjalist, näiteks terrakotast, valmistatud potis kiiremini kui plastik- või glasuuritud anumas. Seega nõuab terrakotapotis kasvav inglitrompet sagedasemat kastmist. Suurema anuma kasutamine on üks viis, kuidas vähendada kastmise sagedust ja tagada taimele stabiilsem niiskusrežiim.
Vee kvaliteet ja temperatuur
Inglitrompeti kastmiseks kasutatava vee kvaliteet ja temperatuur mängivad olulist rolli taime tervises. Ideaalis tuleks kastmiseks kasutada toasooja või veidi leiget vett. Jääkülma veega kastmine, eriti kuumal päeval, võib tekitada taime juurtele termilise šoki, mis kahjustab nende funktsioneerimist ja võib põhjustada stressi. Toatemperatuuril vesi imendub mulda paremini ja on juurtele vastuvõetavam. Seetõttu on soovitatav täita kastekann veega ja lasta sel enne kasutamist mõnda aega seista.
Vee kvaliteedi osas on parim valik vihmavesi. Vihmavesi on looduslikult pehme ja kergelt happeline, mis sobib inglitrompetile suurepäraselt. See ei sisalda kloori ega mineraalsoolasid, mis võivad kraanivees esineda. Kare kraanivesi, mis sisaldab palju kaltsiumi ja magneesiumi, võib aja jooksul tõsta mulla pH-taset, muutes selle aluseliseks. Aluselises mullas on taimel raskem omastada olulisi mikroelemente, nagu raud ja mangaan, mis võib viia kloroosi ehk lehtede kollaseks muutumiseni.
Kui vihmavett pole võimalik koguda, saab ka kraanivett inglitrompeti jaoks sobivamaks muuta. Üks lihtne viis on lasta veel avatud anumas seista vähemalt 24 tundi. Selle aja jooksul lendub veest suur osa kloorist ja vesi soojeneb toatemperatuurini. Vee pehmendamiseks ja pH-taseme langetamiseks võib lisada kastmisvette väikese koguse äädikat või sidrunhapet, kuid seda tuleb teha ettevaatlikult ja mõõdukalt, et mitte muuta mulda liiga happeliseks.
Filtritud vesi on samuti hea alternatiiv, eriti kui kraanivesi on väga kare. Vee filtreerimine eemaldab sellest liigsed mineraalid ja kemikaalid, muutes selle taimedele ohutumaks. Kuigi see võib olla kulukam lahendus, on see kasulik investeering, eriti kui kasvatatakse mitmeid tundlikke taimi. Kokkuvõttes, mida puhtam ja pehmem on kastmisvesi, seda tervem ja elujõulisem on inglitrompet.
Üle- ja alakastmise märgid
Inglitrompeti puhul on oluline osata ära tunda nii üle- kui ka alakastmise märke, et probleemile kiiresti reageerida. Alakastmine on kõige levinum probleem, eriti suvel, ja selle kõige ilmsem tunnus on lehtede närbumine ja longu vajumine. Taim üritab sel viisil vähendada vee aurustumist lehepinnast. Tavaliselt taastub taim pärast põhjalikku kastmist kiiresti, kuid korduv närbumine kurnab taime ja võib põhjustada alumiste lehtede kollaseks muutumist ja varisemist. Pikaajalise põua korral võivad ka õiepungad ja õied maha langeda.
Kuigi see võib tunduda vastuoluline, võib ka ülekastmine põhjustada lehtede närbumist. Kui muld on pidevalt liiga märg, ei saa juured piisavalt hapnikku ja hakkavad mädanema. Kahjustatud juurestik ei suuda enam taimele piisavalt vett transportida, mille tulemuseks on närbumine, isegi kui muld on niiske. Erinevalt alakastmisest ei taastu ülekastetud taim pärast kastmist, vaid tema seisund pigem halveneb. Ülekastmise kindel märk on ka poti alustassil seisev vesi ja raske, läbivettinud muld.
Teised ülekastmise sümptomid on lehtede kollaseks muutumine, eriti alumistel lehtedel, mis muutuvad pehmeks ja pudruseks. Mulla pinnale võib tekkida roheline vetikakiht või hallitus ning mullast võib erituda ebameeldivat, kopitanud lõhna. Rasketel juhtudel võib taime tüve alumine osa muutuda pehmeks ja pruuniks, mis on selge märk juurekaela mädanikust. Selles staadiumis on taime päästmine juba väga keeruline.
Probleemi diagnoosimisel tuleb alati esmalt kontrollida mulla niiskust. Kui kahtlustad ülekastmist, tuleb taim kohe potist välja võtta ja kontrollida juurte seisukorda. Terved juured on valged ja tugevad, mädanenud juured aga pruunid, pehmed ja ebameeldiva lõhnaga. Kahjustatud juured tuleb eemaldada, lõigates need tagasi terve koeni, ja taim istutada ümber uude, kuivemasse ja õhulisemasse mulda. Pärast seda tuleb kastmisega olla väga ettevaatlik, kuni taim on taastunud.
Kastmisvõtted ja -nipid
Õigete kastmisvõtete kasutamine aitab tagada, et inglitrompet saab vett just siis ja just nii palju, kui ta seda vajab. Kõige parem on kasta taime varahommikul. Sel ajal on õhutemperatuur jahedam ja aurustumine väiksem, mis annab veele aega imbuda sügavale mulda ja juurteni jõuda. Hommikune kastmine valmistab taime ette eelseisvaks kuumaks päevaks. Vältida tuleks lehtede kastmist keskpäevase päikese käes, sest veepiisad võivad toimida läätsedena ja põhjustada lehtedele põletuslaike.
Kasta tuleks alati põhjalikult, kuni vesi hakkab poti põhjas olevatest avadest välja voolama. See tagab, et kogu mullapall saab ühtlaselt niiskeks. Pärast kastmist on oluline lasta potil korralikult nõrguda ja seejärel tühjendada alustassile kogunenud liigne vesi. See on eriti tähtis, et vältida juurte pidevat vees seismist. Alternatiivseks meetodiks on altkastmine, kus pott asetatakse mõneks ajaks veega täidetud anumasse ja lastakse mullal end altpoolt vett täis imada. See meetod tagab väga ühtlase niisutuse, kuid on praktiline pigem väiksemate pottide puhul.
Suuremate taimede ja kuumade ilmade puhul võib kaaluda tilkkastmissüsteemi kasutamist. See tagab pideva ja ühtlase niiskuse, vabastades aedniku igapäevasest kastmiskohustusest. Samuti aitab mulla pinna multšimine (näiteks koorepuruga) hoida niiskust ja vähendada aurustumist. Multšikiht hoiab ka mulla temperatuuri stabiilsemana ja kaitseb juuri ülekuumenemise eest.
Enne puhkusele minekut tuleb kindlasti leida lahendus inglitrompeti kastmiseks. Kui naabrit või sõpra pole appi paluda, on olemas mitmeid isekastmissüsteeme, alates lihtsatest savikoonustest, mis aeglaselt vett mulda imbutavad, kuni keerukamate automaatsete süsteemideni. Suure taime võib ka asetada vanni, mille põhjas on mõni sentimeeter vett, kuid see on vaid lühiajaline lahendus mõneks päevaks. Pikaajalisemaks äraolekuks on usaldusväärne automaatne kastmissüsteem parim investeering.
