Inglitrompeti lopsakas kasv ja hingemattev õitsemine sõltuvad otseselt talle pakutava valguse hulgast ja kvaliteedist. Pärinedes päikesepaistelistest subtroopilistest piirkondadest, on see taim oma olemuselt valguselembene, kuid samas ka tundlik liiga intensiivse ja kõrvetava päikese suhtes. Ideaalse tasakaalu leidmine täispäikese ja poolvarju vahel on üks peamisi väljakutseid ja eduka kasvatamise võtmeid. Õige asukoha valik aias või terrassil, mis vastab taime spetsiifilistele valgusnõuetele, on vundament, millele rajaneb kogu taime tervis ja ilu.
Põhireeglina vajab inglitrompet päevas vähemalt kuus tundi otsest päikesevalgust, et toota piisavalt energiat lopsaka lehestiku kasvatamiseks ja rikkaliku õitsemise tagamiseks. Parimaks peetakse asukohta, kus taim saab nautida hommikust ja ennelõunast päikest, kuid on kaitstud kõige kuumema ja intensiivsema keskpäevase päikese eest. Hommikune päike on leebem ega põhjusta lehtede põletust, kuid on piisavalt tugev, et stimuleerida fotosünteesi ja õiepungade arengut. Keskpäevane vari, mida pakuvad näiteks kõrgemad puud, hooned või spetsiaalne varjutusvõrk, aitab vältida ülekuumenemist ja stressi.
Liiga vähese valgusega kohas kasvav inglitrompet ei hukku, kuid tema kasv jääb kiduraks ja venivaks. Taim sirutab end valguse suunas, mille tulemuseks on pikad ja nõrgad varred ning hõre lehestik. Kõige olulisem on aga see, et varjulises kohas õitseb inglitrompet väga vähe või üldse mitte. Taime kogu energia kulub ellujäämisele ja valguse otsimisele, õite moodustamiseks seda lihtsalt ei jagu. Seega, kui inglitrompet ei õitse, on üks esimesi asju, mida kontrollida, just valguse piisavus.
Teisest küljest võib ka liiga palju intensiivset päikest olla kahjulik, eriti Eesti muutlikus suves, kus jahedamatele perioodidele võivad järgneda ootamatud kuumalained. Kuumal, lauspäikeselisel päeval võivad inglitrompeti suured lehed longu vajuda isegi siis, kui muld on niiske. See on taime kaitsereaktsioon, et vähendada vee aurustumist. Pidev selline stress kurnab taime ja võib põhjustada lehtede servade kuivamist ja pruuniks muutumist. Seetõttu on kerge pärastlõunane vari ideaalne kompromiss.
Hommikupäikese eelised
Hommikupäike on inglitrompeti jaoks parim valguse allikas mitmel põhjusel. Esiteks on hommikused päikesekiired vähem intensiivsed ja jahedamad kui pärastlõunased, mis vähendab lehtede põletus- ja ülekuumenemisohtu. See võimaldab taimel maksimaalselt ära kasutada valgust fotosünteesiks ilma stressi ja liigse veekaota. Taim saab koguda energiat kogu päevaks, mis on eriti oluline sooja ja päikesepaistelise ilma korral. Ida- või kagusuunaline asukoht on seega sageli ideaalne valik.
Teiseks aitab hommikupäike kiiresti kuivatada öise kaste lehtedelt. See on oluline seenhaiguste, nagu jahukaste ja hahkhallituse, ennetamisel, kuna need haigused levivad ja arenevad just niisketes tingimustes. Kuivad lehed on haigustekitajatele vähem vastuvõtlikud. Hommikune valgus ja soojus stimuleerivad ka taime ainevahetust, pannes ta “tööle” ja soodustades toitainete omastamist juurte kaudu.
Kolmandaks on hommikupäike piisavalt ere, et stimuleerida õiepungade moodustumist. Inglitrompet vajab õitsemiseks palju energiat ning piisav hulk kvaliteetset valgust on selle energia tootmise eelduseks. Taimed, mis saavad regulaarselt hommikupäikest, on tavaliselt kompaktsema kasvuga ja toodavad rohkem õisi kui need, mis kasvavad peamiselt pärastlõunases valguses või hajusvalguses.
Lõpuks, asukoht, mis pakub hommikupäikest, pakub sageli ka loomulikku varju pärastlõunal, näiteks maja või suurema puu varjus. See kombinatsioon ongi inglitrompeti jaoks optimaalne. See võimaldab taimel saada kätte vajaliku valgusekoguse, kuid säästab teda päeva kõige kuumema ja stressirohkema osa eest. Selline tasakaalustatud valgusrežiim tagab terve, tugeva ja rikkalikult õitseva taime.
Keskpäevase päikese vältimine
Kuigi inglitrompet on valguselembene, on intensiivne keskpäevane päike, eriti kuumalainete ajal, talle pigem kahjulik kui kasulik. Kella 12 ja 15 vahel on päikesekiirgus kõige tugevam ja temperatuur kõige kõrgem. Sellistes tingimustes suureneb transpiratsioon ehk vee aurustumine lehtede kaudu drastiliselt. Taime juurestik ei pruugi suuta piisavalt kiiresti vett imada, et korvata lehtede kaudu toimuvat kadu, mis viib lehtede närbumiseni. See on taimele suur stressiallikas.
Pidev kokkupuude kõrvetava päikesega võib põhjustada lehtede päikesepõletust. See avaldub kollaste või pruunide laikudena lehtedel, mis hiljem kuivavad ja muutuvad paberjaks. Kõige vastuvõtlikumad on noored, alles arenevad lehed. Kuigi päikesepõletus ei tapa taime, rikub see tema dekoratiivset välimust ja vähendab fotosünteesivat pinda, mis omakorda nõrgestab taime. Samuti võivad kannatada saada õrnad õied, mis pleekivad ja närbuvad päikese käes kiiremini.
Lisaks lehtede kahjustamisele kuumutab intensiivne päike üle ka taime juurestiku, eriti kui see kasvab tumedat värvi plastpotis. Ülekuumenenud juured ei suuda efektiivselt funktsioneerida, mis pärsib vee ja toitainete omastamist. See süvendab veelgi kuumastressi. Seetõttu on oluline kaitsta inglitrompetit päeva kõige palavamal ajal. Selleks sobib asukoht, kus kõrgemad puud, hooned või isegi päikesevari pakuvad kerget hajusat varju.
Kui taime asukohta ei ole võimalik muuta, võib kuumematel päevadel kasutada varjutuskangast, et kaitsta teda kõige intensiivsema päikese eest. Samuti aitab poti pinna multšimine hoida juurestikku jahedamana ja vähendada mulla kuumenemist. Heledat värvi pott peegeldab päikesekiirgust paremini kui tume pott ja aitab samuti vältida juurte ülekuumenemist. Piisav ja regulaarne kastmine on samuti kriitilise tähtsusega, et aidata taimel kuumusega toime tulla.
Valgusevajadus talvel
Talvisel puhkeperioodil muutub inglitrompeti valgusevajadus olenevalt talvitumise tingimustest. Kui taime hoitakse jahedas ruumis, mille temperatuur on 5–10 kraadi, on tema ainevahetus aeglane ja valgusevajadus oluliselt väiksem kui suvel. Siiski on ka sel juhul eelistatud valgusküllane ruum. Valgus aitab taimel säilitada teatavat elujõudu ja valmistuda paremini kevadiseks ärkamiseks. Jahedas ja valges talvitunud taimed alustavad kevadel tavaliselt tugevamat ja kiiremat kasvu.
Kui aga talvitumine toimub täiesti pimedas, näiteks aknata keldris, peab temperatuur olema stabiilselt madal, ideaalis umbes 5 kraadi. Sellistes tingimustes langeb taim sügavasse puhkeseisundisse ja tema elutegevus on viidud miinimumini. Valguse puudumine ei ole sel juhul probleem, kuna taim ei fotosünteesi. Oluline on vältida temperatuuri tõusu, sest see võib taime “äratada” ja pimedas hakkaks ta kasvatama pikki, peenikesi ja valgeid võrseid, mis kurnavad taime energiavarud täielikult.
Juhul, kui inglitrompetit talvitatakse soojas toas, on valgusevajadus suur. Kuna soe temperatuur ei lase taimel puhkeseisundisse minna, jätkab ta kasvamist. Eesti talve lühikeste ja hämarate päevade tõttu ei ole aga loomulikku valgust piisavalt. See viib paratamatult taime väljavenimiseni – ta kasvatab nõrku, pikki varsi ja kahvatuid lehti, püüdes iga hinna eest valguse poole sirutuda. Selline taim on vastuvõtlik kahjuritele ja haigustele.
Soojas toas talvitumisel on peaaegu vältimatu kasutada lisavalgustust spetsiaalsete taimelampide näol. Taimelamp, mis pakub täisspektriga valgust, tuleks paigutada taime kohale ja hoida töös 12-14 tundi päevas. See aitab kompenseerida loomuliku valguse puudust ja hoida taime kompaktsema ja tervemana. Siiski on jahe ja valge talvitumine alati parim variant, mis tagab taimele vajaliku puhkuse ja parima stardi uueks hooajaks.
Märgid valest valguskogusest
Inglitrompet annab oma välimusega selgelt märku, kui valguse hulk ei ole tema jaoks sobiv. Kõige ilmsem märk liiga vähesest valgusest on õitsemise puudumine või vähesus. Isegi kui taim on suur ja roheline, kuid ei tooda õisi, on põhjus tõenäoliselt valguse puuduses. Teine selge tunnus on etiolement ehk väljavenimine. Taim kasvatab ebanormaalselt pikki ja peenikesi varsi ning lehevahed on suured, kuna taim üritab end valguse poole “sirutada”. Lehed võivad olla tavalisest väiksemad ja kahvatumad.
Varjus kasvava taime lehed on sageli ka tumedamat rohelist värvi, kuid taim ise on hõre ja nõrga olemisega. Selline taim on ka vastuvõtlikum haigustele ja kahjuritele, kuna tal puudub piisav energia tugeva immuunsüsteemi ülalpidamiseks. Kui märkad neid sümptomeid, tuleks taim viia järk-järgult valgusküllasemasse kohta. Järsk üleviimine täispäikese kätte võib aga põhjustada lehtede põletust, seega tuleks taime uue asukohaga harjutada paari nädala jooksul.
Liiga palju intensiivset päikest annab samuti selgeid märke. Kõige levinum on lehtede närbumine päeva kuumimal ajal, isegi kui muld on niiske. See näitab, et vee aurustumine on kiirem kui vee omastamine. Lehtedele võivad ilmuda kollakad või pruunid laigud – päikesepõletus. Lehtede servad võivad muutuda pruuniks ja kuivaks. Üldine lehtede värvus võib muutuda kahvatuks või kollakaks, mis on märk klorofülli lagunemisest liigse valguse ja kuumuse tõttu.
Õied võivad samuti kannatada liigse päikese käes, pleekides kiiremini ja närtsides enneaegselt. Tugeva päikese käes olev taim vajab ka oluliselt rohkem vett ja toitaineid, et stressiga toime tulla. Kui märkad neid sümptomeid, tuleks taimele pakkuda rohkem kaitset keskpäevase päikese eest. See võib tähendada taime viimist teise asukohta, kus on pärastlõunane vari, või varjutuskanga kasutamist kõige kuumematel päevadel.
