Inglitrompeti edukas teleltetamine on selle troopilise kaunitari kasvatamisel Eesti kliimas üks kõige olulisemaid ja vastutusrikkamaid ülesandeid. Kuna taim ei talu miinuskraade, on tema õuest siseruumidesse toomine enne esimeste öökülmade saabumist vältimatu. Õigesti korraldatud talvitumine ei taga mitte ainult taime ellujäämist, vaid loob ka aluse järgmise hooaja lopsakale kasvule ja rikkalikule õitsemisele. Protsess nõuab hoolikat ettevalmistust, sobiva talvituskoha valikut ja taime vajaduste mõistmist puhkeperioodil, mis erinevad kardinaalselt suvisest aktiivsest kasvufaasist.
Ettevalmistused talvitumiseks algavad juba hilissuvel. Väetamise intensiivsust tuleks järk-järgult vähendada, eriti lämmastikurikka väetise andmist, et taim ei kasvataks uusi õrnu võrseid, mis on talvistele tingimustele vastuvõtlikumad. Enne taime sisse toomist on oluline see hoolikalt üle vaadata kahjurite suhtes. Õues on taimel looduslikke vaenlasi, kuid soojades ja kuivades toatingimustes võivad kahjurid, nagu kedriklestad ja lehetäid, plahvatuslikult paljunema hakata. Ennetava meetmena võib taime pritsida rohelise seebi lahuse või insektitsiidiga.
Sobiva talvituskoha valik on kriitilise tähtsusega. Ideaalsed tingimused on jahedas, kuid valgusküllases ruumis, kus temperatuur püsib stabiilselt 5–10 kraadi Celsiuse juures. Selliseks kohaks võib olla näiteks köetav kasvuhoone, valgusküllane garaaž, jahe veranda või kelder, kus on aken. Mida jahedam on ruum, seda vähem valgust taim vajab. Täiesti pimedas ruumis, näiteks aknata keldris, talvitumine on samuti võimalik, kuid sel juhul peab temperatuur olema stabiilselt madal, umbes 5 kraadi, et taim langeks sügavasse puhkeseisundisse ja ei hakkaks valguse puuduses välja venima.
Enne sisse toomist on tavaliselt vajalik taime tagasi lõigata, eriti kui ruumi on vähe. Lõikamine vähendab taime suurust, muutes selle transportimise ja hoiustamise lihtsamaks. Samuti vähendab see lehepinda, mille kaudu aurustub vesi, ja aitab taimel energiat säästa. Pärast sisse toomist on normaalne, et taim viskab suurema osa oma lehtedest maha – see on loomulik reaktsioon muutunud valgus- ja temperatuuritingimustele ning osa puhkeperioodiks valmistumisest.
Ettevalmistused talveks
Inglitrompeti talveks ettevalmistamine on protsess, mis peaks algama juba varasügisel. Septembri algusest tuleks hakata vähendama väetamise sagedust ja muutma väetise koostist. Lämmastik, mis soodustab lehtede ja võrsete kasvu, tuleks menüüst välja jätta. Selle asemel võib anda kaaliumirikast sügisväetist, mis aitab vartel puituda ja muudab taime vastupidavamaks. See aitab taimel aeglustada aktiivset kasvu ja valmistuda puhkeperioodiks. Kastmist tuleks samuti järk-järgult vähendada vastavalt ilmade jahenemisele.
Enne taime lõplikku siseruumidesse toomist, mis peaks toimuma enne esimeste öökülmade ohtu, on hädavajalik läbi viia põhjalik kahjurikontroll. Uurida tuleb hoolikalt lehtede alumisi külgi, lehekaenlaid ja noori võrseid. Isegi kui kahjureid pole näha, on soovitatav teha ennetav tõrje, pritsides taime näiteks Neem-õli või rohelise seebi lahusega. See on oluline, kuna siseruumide soe ja kuiv õhk loob ideaalsed tingimused kahjurite paljunemiseks ning üksikust märkamatust kahjurist võib talve jooksul saada suur koloonia, mis kurnab taime täielikult ära.
Kui taim on väga suur, on praktiline seda enne sisse toomist tagasi lõigata. See mitte ainult ei säästa ruumi, vaid teeb ka taime liigutamise oluliselt lihtsamaks. Tagasilõikus vähendab ka lehtede massi, mis omakorda vähendab veevajadust talvisel perioodil ja aitab vältida ülekastmise ohtu. Lõigata võib üsna julgelt, jättes alles peamised harud ja eemaldades suurema osa suvisest kasvust. Lõikekohad paranevad talve jooksul ja kevadel ajab taim nendest uued tugevad võrsed.
Viimane samm enne siseruumidesse kolimist on poti ja mulla pealispinna puhastamine. Eemaldada tuleks kõik langenud lehed, umbrohi ja muu praht, mis võib peita kahjureid või haigustekitajaid. Poti välispind on samuti hea puhtaks pesta. See tagab, et talvituskohta tuuakse puhas ja terve taim, minimeerides probleemide tekkimise riski talve jooksul.
Ideaalsed talvitustingimused
Inglitrompeti talvitumise edukus sõltub suuresti õigete tingimuste loomisest. Kõige olulisemad tegurid on temperatuur ja valgus. Ideaalseks talvituskohaks peetakse jahedat ja valget ruumi, kus temperatuur püsib vahemikus 5 kuni 10 kraadi. Sellistes tingimustes aeglustub taime ainevahetus märgatavalt, kuid ta ei lange täielikku puhkeseisundisse ja võib isegi säilitada osa oma lehtedest. Valguse olemasolu on oluline, et vältida taime “pimeduses kobamist” ja nõrkade, etioleerunud võrsete teket.
Kui valget ja jahedat ruumi pole, on võimalik ka pimedas talvitumine, näiteks aknata keldris. Selle meetodi puhul on kriitilise tähtsusega madal ja stabiilne temperatuur, mis ei tohiks tõusta üle 5-7 kraadi. Sellises jaheduses ja pimeduses langeb taim sügavasse unne ja viskab maha kõik oma lehed. Oluline on vältida temperatuuri kõikumisi, sest soojem periood võib taime enneaegselt äratada ja valguse puuduses hakkab ta kasvatama pikki, nõrku ja elujõuetuid võrseid, mis kurnavad taime energiavarud.
Lisaks temperatuurile ja valgusele on oluline ka õhuniiskus. Talvitusruum ei tohiks olla liiga niiske, kuna see soodustab seenhaiguste, näiteks hahkhallituse, arengut. Samas võib liiga kuiv õhk, eriti soojemas ruumis, soodustada kedriklestade levikut. Seega on oluline tagada ruumis hea ventilatsioon, avades aeg-ajalt akent või ust, kuid vältides külma tuuletõmbust otse taimele.
Kui ainus võimalus on talvitumine soojemas toas, näiteks elutoas, tuleb valida kõige jahedam ja valgem koht, näiteks akna lähedal. Sellistes tingimustes jätkab taim tõenäoliselt kasvamist ja ei lange puhkeseisundisse. See tähendab, et teda tuleb ka talvel regulaarselt kasta ja vähesel määral väetada. Tulemuseks on aga sageli nõrgem ja väljaveninud taim, mis on vastuvõtlikum kahjuritele. Seetõttu on jahe talvitumine alati eelistatum variant.
Kastmine ja hooldus talvel
Talvisel puhkeperioodil muutuvad inglitrompeti hooldusvajadused drastiliselt. Kõige suurem muutus toimub kastmisrežiimis. Kuna taim ei kasva aktiivselt ja temperatuur on madal, on tema veevajadus minimaalne. Kastma peab väga harva, vaid niipalju, et mullapall täielikult läbi ei kuivaks. Sõltuvalt ruumi temperatuurist ja niiskusest võib see tähendada kastmist kord kolme nädala või isegi kuu aja tagant. Liigne kastmine on talvel suurim oht, mis viib kiiresti juuremädanikuni ja taime hukkumiseni.
Enne iga kastmiskorda tuleb alati kontrollida mulla niiskust, pistes sõrme sügavale mulda. Kui muld tundub isegi paari sentimeetri sügavuselt veel niiske, ei tohi kasta. Parem on kasta pigem harvem ja vähem, kui riskida ülekastmisega. Kui taim on langetanud kõik oma lehed, on tema veevajadus eriti väike. Lehtedega talvituv taim vajab veidi rohkem vett, kuid siiski oluliselt vähem kui suvel. Väetamine tuleb talveks täielikult lõpetada, kuna puhkav taim ei suuda toitaineid omastada.
Talve jooksul on oluline taime regulaarselt kontrollida. Tuleb eemaldada kõik kuivanud või hallitama läinud lehed ja oksad, et vältida haiguste levikut. Samuti tuleb hoolsalt jälgida kahjurite võimalikku ilmumist. Isegi jahedas ruumis võivad mõned kahjurid ellu jääda ja paljunema hakata. Kui märkad kahjureid, tuleks need kohe mehaaniliselt eemaldada või kasutada sobivat tõrjevahendit.
Lisaks taime enda kontrollimisele tuleb tagada ka talvitusruumi korrashoid ja ventilatsioon. Aeg-ajalt ruumi tuulutamine aitab vältida seisva ja niiske õhu teket, mis soodustab seenhaigusi. Hea on ka aeg-ajalt taime potti pöörata, et kõik küljed saaksid ühtlaselt valgust, kui tegemist on valges ruumis talvitumisega. See aitab vältida taime ühele poole kaldu kasvamist.
Taimede äratamine kevadel
Kevade saabudes, tavaliselt märtsis või aprillis, on aeg hakata inglitrompetit talvisest unest äratama. See protsess peab toimuma järk-järgult, et vältida taimele šoki tekitamist. Esimene samm on taime toomine soojemasse ja valgusküllasemasse kohta. Samal ajal võib hakata veidi sagedamini kastma, et anda juurtele märku kasvuperioodi algusest. Siiski tuleb olla ettevaatlik ja vältida mulla liiga märjaks tegemist, kuna juurestik on veel uinunud ega suuda palju vett omastada.
See on ka õige aeg taime põhjalikumaks tagasilõikamiseks ja kujundamiseks, kui seda sügisel ei tehtud. Eemaldada tuleks kõik kuivanud, peenikesed ja nõrgad oksad, jättes alles tugeva karkassi. Lõikamine soodustab uute, tugevate ja rikkalikult õitsevate võrsete kasvu. Samal ajal võib läbi viia ka ümberistutamise või poti pealmise mullakihi vahetamise värske ja toitaineterikka kompostmulla vastu. See annab taimele vajaliku energia uueks kasvutsükliks.
Kui taim hakkab ilmutama esimesi uue kasvu märke – ilmuvad uued pungad ja lehed –, võib alustada ka väetamisega. Esimestel kordadel tuleks kasutada poole lahjemat väetiselahust, et mitte kahjustada õrnu uusi juuri. Järk-järgult, kui kasv muutub aktiivsemaks, võib väetise kontsentratsiooni ja sagedust suurendada. Selles faasis on oluline pakkuda taimele piisavalt valgust, et uued võrsed kasvaksid tugevad ja kompaktsed, mitte pikad ja väljaveninud.
Enne taime lõplikku õue viimist tuleb teda kindlasti karastada. See tähendab taime järk-järgulist harjutamist välistingimustega. Alustuseks võib taime viia õue soojal ja tuulevaiksel päeval mõneks tunniks varjulisse kohta. Järgnevatel päevadel pikendatakse õuesoleku aega ja harjutatakse taime järk-järgult ka päikesega. Lõplikult võib taime õue jätta alles siis, kui öökülmade oht on kindlalt möödas, tavaliselt mai lõpus või juuni alguses.
