Inglitrompeti regulaarne ja läbimõeldud metszimine on üks olulisemaid hooldusvõtteid, mis tagab taime kauni kuju, rikkaliku õitsemise ja pikaajalise tervise. Kuna tegemist on kiirekasvulise taimega, mis võib ühe hooajaga saavutada muljetavaldavad mõõtmed, aitab lõikamine hoida teda soovitud suuruses ja proportsioonides. Metszimine ei ole aga ainult esteetiline protseduur; see stimuleerib uute õitsvate okste teket, parandab õhuringlust võra sees ning aitab eemaldada kahjustatud ja haigeid taimeosi. Õigete lõikamistehnikate ja ajastuse valdamine võimaldab igal aednikul kujundada oma inglitrompetist tõeliselt tähelepanuväärse ja õiterohke isendi.
Metszimise peamine eesmärk on soodustada uute “Y”-kujuliste hargnemiste teket, sest just nendel uutel võrsetel arenevad inglitrompeti õied. Vana, puitunud puit ei õitse. Seega, lõigates tagasi eelmise aasta kasvu, sunnime taime tootma uusi, õitsvaid oksi. See on peamine põhjus, miks metszimata jäetud taim võib küll kasvada suureks, kuid õitseb vähe ja peamiselt vaid okste tippudes. Lõikamine aitab kaasa ka tugevama ja kompaktsema võra kujunemisele, mis suudab paremini kanda raskete õite koormat ja on vastupidavam tuulele.
Parim aeg inglitrompeti põhjalikumaks tagasilõikamiseks on kas hilissügisel, enne taime talvituma viimist, või varakevadel, enne uue kasvuperioodi algust. Sügisene lõikus on praktiline, kuna see vähendab taime suurust ja teeb selle hoiustamise lihtsamaks. Kevadine lõikus annab aga võimaluse eemaldada kõik talve jooksul kahjustada saanud või kuivanud oksad ning anda taimele selge kuju uueks hooajaks. Lisaks põhilõikusele võib suve jooksul teha ka kerget hoolduslõikust, eemaldades äraõitsenud õied, kolletunud lehed ja risti-rästi kasvavad oksad.
Lõikamisel on oluline kasutada teravaid ja puhtaid tööriistu, näiteks oksakääre või väikest saagi. Nürid tööriistad rebivad koort ja tekitavad inetuid haavu, mis paranevad aeglaselt ja on vastuvõtlikud haigustekitajatele. Pärast iga taime lõikamist on soovitatav tööriistad desinfitseerida, et vältida haiguste levikut ühelt taimelt teisele. Lõige tuleks teha kergelt viltu, umbes pool sentimeetrit punga või oksaharu kohalt, suunaga pungast eemale, et vesi ei koguneks lõikehaavale.
Metszimise eesmärgid ja põhimõtted
Inglitrompeti metszimisel on mitu olulist eesmärki, mis aitavad kaasa taime tervisele ja ilule. Esimene ja peamine eesmärk on õitsemise stimuleerimine. Nagu mainitud, õitseb inglitrompet uuel kasvul, mis areneb Y-kujulistest okste hargnemiskohtadest. Vanade okste tagasilõikamine sunnib taime kasvatama uusi hargnevaid võrseid, mis omakorda tähendab rohkem õisi. Ilma lõikamata muutub taim “jalgadelt” paljaks ja õitseb vaid okste tippudes. Lõikamine aitab jaotada õitsemist ühtlasemalt üle kogu taime.
Teine oluline eesmärk on taime suuruse ja kuju kontrolli all hoidmine. Konteineris kasvatatuna on oluline, et taim ei kasvaks liiga suureks ja raskeks, muutudes ebastabiilseks ja raskesti käsitletavaks. Regulaarne metszimine aitab säilitada kompaktset ja tasakaalustatud võra. See võimaldab kujundada taime kas puukujuliseks, kõrge tüvega ja ümara võraga, või põõsakujuliseks, mitme maapinnalt algava haruga. Kuju valik sõltub aedniku eelistustest ja kasvukoha võimalustest.
Kolmas eesmärk on taime tervise parandamine. Metszimisega eemaldatakse kõik surnud, haiged või kahjustatud oksad, mis võiksid muidu olla nakkusallikaks. Samuti aitab võra harvendamine parandada õhuringlust ja valguse pääsu taime sisemusse. See vähendab seenhaiguste, nagu jahukaste ja hahkhallituse, riski, kuna lehed kuivavad kiiremini ja niiskus ei jää võra sisse seisma. Tugev ja õhuline võra on tervem ja vastupidavam.
Põhimõtteliselt tuleks metszimisel alati eemaldada nõrgad, peenikesed ja risti-rästi kasvavad oksad, mis konkureerivad ressursside pärast tugevamate okstega. Eelistada tuleks väljapoole suunatud pungale lõikamist, et suunata uus kasv võrast eemale ja säilitada avatud kuju. Lõigata võib üsna julgelt, sest inglitrompet on jõulise kasvuga ja taastub lõikusest hästi. Tavaliselt võib eelmise aasta kasvu tagasi lõigata kuni poole või isegi kahe kolmandiku ulatuses.
Õige aeg metszimiseks
Õige ajastus on inglitrompeti metszimisel väga oluline, et saavutada parimaid tulemusi ja mitte kahjustada taime. Peamine ja kõige tugevam tagasilõikus tehakse puhkeperioodil, kas hilissügisel või varakevadel. Sügislõikus tehakse tavaliselt oktoobris või novembris, just enne taime talvituspaika viimist. Selle peamine eelis on praktilisus – väiksemat taime on lihtsam liigutada ja hoiustada. Lõigates sügisel, paranevad lõikehaavad talve jooksul ära ja taim on kevadel kohe valmis uut kasvu alustama.
Varakevadine lõikus on teine suurepärane võimalus. See tehakse tavaliselt märtsis, kui taim hakkab talveunest ärkama, kuid enne aktiivse mahlajooksu algust. Kevadlõikuse eeliseks on see, et talve jooksul on selgelt näha, millised oksad on saanud kahjustada või ära kuivanud, ning need saab eemaldada. Samuti annab see võimaluse kujundada taime võra just enne uue kasvuhooaja algust. Mõlemad ajad, nii sügis kui kevad, on põhilõikuseks head ja valik sõltub sageli aedniku mugavusest ja talvitustingimustest.
Lisaks põhilõikusele on vajalik ka kerge hoolduslõikus suve jooksul. See hõlmab eelkõige äraõitsenud õite eemaldamist koos seemnekupardega, kui neid ei soovita seemnete saamiseks kasvatada. See takistab taimel energia raiskamist seemnete tootmisele ja suunab selle uute õite loomisesse, pikendades seeläbi õitsemisperioodi. Samuti tuleks suve jooksul eemaldada kõik kolletunud lehed ning kuivanud või murdunud oksakesed.
Suvel tuleks vältida tugevat tagasilõikust, kuna see võib ajutiselt peatada õitsemise ja tekitada taimele stressi. Erandiks on olukord, kus mõni oks on murdunud või haigestunud. Samuti võib suvel kärpida liiga pikaks veninud võrseid, et säilitada taime soovitud kuju. Kergel suvisel kärpimisel on ka see eelis, et eemaldatud oksad sobivad suurepäraselt pistikuteks uute taimede paljundamisel.
Erinevad lõikusviisid
Inglitrompeti lõikamisel saab kasutada erinevaid tehnikaid sõltuvalt soovitud eesmärgist. Kõige levinum on kujundus- ja hoolduslõikus, mille eesmärk on säilitada taime suurus ja kuju ning soodustada õitsemist. Selle käigus lühendatakse eelmise aasta kasvu umbes poole võrra, eemaldatakse kõik peenikesed, nõrgad ja sissepoole kasvavad oksad ning luuakse tugev ja harmooniline võra. Oluline on säilitada peamised Y-kujulised hargnemised, kuna nendest arenevad uued õitsvad võrsed.
Teine meetod on noorenduslõikus, mida tehakse vanadele ja väheõitsvatele taimedele, et anda neile uus elujõud. See on palju radikaalsem lõikus, mille käigus lõigatakse enamik oksi tagasi üsna tugevalt, jättes alles vaid peamise tüve ja mõned tugevamad põhioksad. Kuigi see võib tunduda drastiline, reageerib inglitrompet sellele tavaliselt väga hästi, kasvatades uue, noore ja elujõulise võra. Pärast sellist lõikust võib õitsemine esimesel hooajal olla tagasihoidlikum, kuid järgmistel aastatel on see tavaliselt rikkalikum kui kunagi varem.
Puukujulise inglitrompeti kujundamiseks valitakse noorel taimel välja üks tugev peavõrse, millest saab tulevane tüvi. Kõik külgvõrsed ja maapinna lähedalt tulevad võsud eemaldatakse regulaarselt, kuni tüvi on saavutanud soovitud kõrguse. Seejärel lastakse tüve tipul hargneda, kärpides latva, et soodustada külgokste teket. Edaspidi kujundatakse võra sarnaselt tavalisele lehtpuule, säilitades ümara ja kompaktse kuju. See meetod nõuab regulaarset hooldust, kuid tulemuseks on väga elegantne ja efektne taim.
Põõsakujulise inglitrompeti saamiseks lastakse taimel juba maapinna lähedalt mitme haruga kasvada. Selleks kärbitakse noort taime varakult, et soodustada alumiste pungade arengut. Tulemuseks on lai ja tihe põõsas. Ka sel juhul on oluline regulaarne harvendamine, et vältida võra liiga tihedaks muutumist ja tagada hea õhuringlus. See on hea valik neile, kes soovivad lopsakat ja massiivset taime.
Lõikusjärgne hooldus
Pärast metszimist, eriti tugevamat tagasilõikust, vajab inglitrompet õiget järelhooldust, et kiiresti taastuda ja uut kasvu alustada. Kui lõikus tehti kevadel, on see ideaalne aeg taime ümberistutamiseks või mulla värskendamiseks. Uus ja toitaineterikas muld annab taimele vajaliku energia uute võrsete kasvatamiseks. Pärast lõikust ja ümberistutamist tuleb taime korralikult kasta.
Lõikusjärgsel perioodil on oluline tagada taimele piisavalt valgust. Valgus stimuleerib uute pungade puhkemist ja tagab, et uus kasv on tugev ja kompaktne, mitte väljaveninud. Väetamisega tuleks alustada siis, kui uus kasv on selgelt nähtav. Alguses tuleks kasutada lahjemat väetiselahust ja järk-järgult kontsentratsiooni tõsta vastavalt kasvu kiirenemisele. Kevadise kasvu alguses sobib hästi tasakaalustatud väetis, mis toetab nii lehtede kui ka okste arengut.
Suuremate lõikehaavade puhul, mille läbimõõt on üle paari sentimeetri, võib kaaluda nende katmist pookevaha või mõne muu haavamäärdega. See aitab vältida niiskuse kadu ja kaitseb haava seenhaiguste eest. Väiksemad lõikehaavad paranevad tavaliselt ise kiiresti ja ei vaja spetsiaalset töötlemist. Oluline on lihtsalt tagada, et lõige oleks puhas ja sile.
Pärast lõikust tuleb taime hoolikalt jälgida. Uute võrsete ilmumine on märk sellest, et taim on lõikusest edukalt taastumas. Mõnikord võib taim ajada võrseid ka tüve alumisest osast või juurekaelalt. Kui soovitakse säilitada puukujulist vormi, tuleks need võsud regulaarselt eemaldada. Nõuetekohane hooldus tagab, et taim suunab oma energia soovitud võraosa arendamisse ja premeerib aednikku peagi lopsaka lehestiku ja rikkaliku õitemerega.
