Valgus on kahtlemata üks kõige olulisemaid tegureid, mis määrab inglise pelargooni tervise, kasvukuju ja õitsemise külluse. See on energiaallikas, mis toidab fotosünteesi – protsessi, mille käigus taim toodab suhkruid, mida ta vajab kasvamiseks ja õitsemiseks. Inglise pelargooni spetsiifiliste valgusvajaduste mõistmine ja nende rahuldamine on võti, et avada selle taime täielik potentsiaal ja nautida tema suursuguseid õisi. Erinevalt paljudest teistest taimedest on see sort valguse suhtes üsna nõudlik, kuid samas ka tundlik liigse intensiivsuse suhtes, nõudes aednikult õige tasakaalu leidmist.
Inglise pelargoon armastab eredat valgust, kuid mitte kõrvetavat, otsest keskpäevapäikest. Ta vajab vähemalt kuus tundi päikesevalgust päevas, et toota piisavalt energiat rikkalikuks õitsemiseks. Ebapiisava valguse tingimustes venivad taime varred välja, muutudes pikaks ja hapraks – seda protsessi nimetatakse etiolatsiooniks. Lehed jäävad väikeseks ja kahvatuks ning mis kõige pettumust valmistavam – õiepungade moodustumine on pärsitud ja õitsemine jääb kasinaks või sootuks ära.
Ideaalne asukoht inglise pelargoonile on ida- või läänepoolne aknalaud, terrass või aiapeenar. Idapoolses asukohas saab taim nautida jahedamat, kuid eredat hommikupäikest, mis ei ole liiga intensiivne. Läänepoolne asukoht pakub talle pärastlõunast päikest, mis on samuti sobilik, kuid kuumematel suvepäevadel võib vajada kerget varjutamist kõige intensiivsematel tundidel. Lõunapoolne asukoht on samuti võimalik, kuid seal on hädavajalik kaitsta taime keskpäevase päikese eest, kasutades näiteks teiste taimede varju, kardinat või varjutuskangast.
Märk, et taim saab liiga palju otsest ja intensiivset päikest, on lehtede servade punakaks või pronksjaks muutumine ning heledate, põlenud laikude tekkimine lehtedele. Ka õied võivad intensiivse päikese käes kiiremini närbuda ja oma värvi kaotada. On oluline jälgida oma taime reaktsiooni valgusele ja vajadusel tema asukohta korrigeerida. Suve edenedes ja päikese trajektoori muutudes võib olla vajalik taime asukohta aias või toas muuta, et tagada talle jätkuvalt optimaalsed valgustingimused.
Valguse roll taime arengus
Valguse intensiivsus, mida mõõdetakse luksides, mõjutab otseselt fotosünteesi kiirust. Inglise pelargoon eelistab kõrget valguse intensiivsust, kuid tal on oma taluvuse piir. Kui valgus on liiga nõrk, ei suuda taim toota piisavalt energiat ja tema kasv kängub. Kui valgus on liiga tugev, võivad fotosünteesi pigmendid, nagu klorofüll, kahjustuda, mis viib lehtede põlemiseni. Optimaalse kasvu ja õitsemise jaoks on vaja leida see “kuldne kesktee”.
Valguse kestus ehk fotoperiood on samuti oluline. Pelargoonid on pikapäevataimed, mis tähendab, et nad vajavad õitsemiseks pikki päevi ja lühikesi öid. See on ka põhjus, miks nad õitsevad peamiselt kevadel ja suvel, kui päevad on kõige pikemad. Talvel, kui päevad on lühikesed, läheb taim loomulikult puhkefaasi. Kunstliku valgustuse kasutamine talvel võib seda tsüklit küll pikendada, kuid rikkalikuks õitsemiseks on oluline ka jahe temperatuur, mida soojas toas on raske tagada.
Valguse kvaliteet ehk valgusspekter mängib samuti rolli. Päikesevalgus sisaldab kõiki värvispektri osi. Taimed kasutavad fotosünteesiks peamiselt sinist ja punast valgust. Sinine valgus soodustab lehtede ja varte kasvu ning hoiab taime kompaktsena. Punane valgus on oluline õitsemise ja viljumise jaoks. Kasutades kunstlikku valgustust, näiteks taimelampe, on oluline valida lamp, mis pakub täisspektrit või vähemalt piisavas koguses nii sinist kui ka punast valgust, et tagada taime tasakaalustatud areng.
Taime enda reaktsioon valgusele on parim indikaator. Kui taim sirutab end akna poole, on see selge märk, et ta vajab rohkem valgust. Sellisel juhul tuleks taime regulaarselt pöörata, et kõik küljed saaksid ühtlaselt valgust ja kasv oleks sümmeetriline. Kui aga lehed muutuvad kahvatuks ja longu vajunuks, võib see olla märk liiga intensiivsest valgusest. Taime jälgimine ja tema “kehakeele” mõistmine aitab luua talle ideaalse keskkonna.
Valgusvajadus siseruumides kasvatamisel
Toatingimustes on piisava valguse tagamine sageli suurim väljakutse. Nagu mainitud, on ida- või läänepoolne aken parim valik. Lõunapoolne aken sobib talvel, kuid suvel vajab see kindlasti kerget varjutamist. Põhjapoolne aken ei paku inglise pelargoonile piisavalt valgust, et ta saaks õitseda. Aknast kaugemale paigutatud taimed vajavad peaaegu alati lisavalgustust.
Kui loomulikust valgusest jääb väheks, on taimelambid suurepärane lahendus. Tänapäevased LED-taimelambid on energiatõhusad ja pakuvad taimele vajalikku valgusspektrit. Lambi paigutamisel on oluline jälgida õiget kaugust taimest. Liiga lähedal olles võib lamp lehti põletada, liiga kaugel olles aga ei ole selle efektiivsus piisav. Üldjuhul hoitakse lampe 15–30 sentimeetri kaugusel taime ladvast. Taimelamp peaks põlema 12–16 tundi ööpäevas, tagades taimele ka piisava pimeda perioodi puhkuseks.
Talvel, kui taim on puhkeperioodil jahedas ruumis, on tema valgusvajadus väiksem, kuid mitte olematu. Ka jahedas vajab ta eredat kohta, et säilitada oma elujõud. Kui talvitumiskoht on hämar, võib taim oma lehed langetada ja muutuda nõrgaks, mis teeb kevadise taastumise raskemaks. Parim on leida tasakaal jaheda temperatuuri ja võimalikult ereda valguse vahel.
Aknaklaasid, eriti vanemad või toonitud klaasid, vähendavad oluliselt tuppa jõudva valguse intensiivsust. Samuti on oluline hoida aknad puhtana, sest tolm ja mustus võivad valguse hulka veelgi vähendada. Isegi väikesed muudatused, nagu kardinate eest ära tõmbamine või taime paigutamine aknale lähemale, võivad oluliselt parandada talle kättesaadava valguse hulka ja seeläbi ka tema heaolu.
Valgusvajadus õues kasvatamisel
Õues, olgu siis rõdukastis, konteineris või peenras, on valguse juhtimine veidi teistsugune. Peamine väljakutse on kaitsta taime liiga intensiivse päikese eest. Kuigi hommikune päike on kasulik ja vajalik, võib keskpäevane päike, eriti kuumadel suvepäevadel, olla liiga karm. See võib põhjustada taimel stressi, lehtede põletust ja niiskuse liiga kiiret aurustumist mullast.
Parim lahendus on leida taimele asukoht, mis pakub loomulikku varju kõige kuumemal ajal, näiteks suurema puu või hoone idaküljel. Kui sellist kohta pole, võib kasutada varjutuskangast või paigutada kõrgemaid taimi pelargooni lõunaküljele, et pakkuda talle kaitset. Konteinerites kasvavate taimede eelis on see, et neid saab vastavalt vajadusele ja päikese liikumisele ringi paigutada.
Ilm mängib samuti suurt rolli. Pikkade pilviste ja vihmaste perioodide jooksul võib taim kannatada valguse puuduse all isegi õues olles. Kuigi me ei saa ilma muuta, on oluline sellistel perioodidel olla ettevaatlikum kastmisega, kuna taime veevajadus on valguse puudumisel väiksem. Päikesepaisteliste päevade naastes on oluline jälgida, et taim ei saaks järsust intensiivsuse muutusest šokki.
Enne taimede lõplikku õue viimist kevadel on ülioluline neid karastada. Toas talvitunud taimed on harjunud filtritud ja vähem intensiivse valgusega. Nende otse ereda kevadpäikese kätte viimine põhjustab kindlasti lehtede põletust. Karastamisprotsess, mille käigus harjutatakse taime järk-järgult välistingimustega, sealhulgas otsese päikesevalgusega, on hädavajalik, et tagada sujuv üleminek ja vältida kahjustusi.
