Inglise pelargooni edukas ületalve hoidmine on üks suurimaid väljakutseid, kuid samas ka rahuldustpakkuvamaid ülesandeid iga aedniku jaoks. Erinevalt paljudest suvelilledest, mida kasvatatakse üheaastastena, on pelargoonid tegelikult mitmeaastased püsikud, mis õige hoolduse korral võivad rõõmustada oma õitega mitmeid aastaid. Just talvine puhkeperiood on see, mis tagab taimele vajaliku puhkuse ja on kriitilise tähtsusega järgmise hooaja rikkaliku õitsemise jaoks. Korralik ettevalmistus sügisel ja õigete tingimuste loomine talvekorteris on investeering, mis tasub end kevadel kuhjaga ära.
Talvitumise ettevalmistamine algab juba hilissuvel ja varasügisel. Augusti lõpust alates tuleks järk-järgult vähendada väetamist ja septembri keskpaigaks see täielikult lõpetada. See annab taimele signaali, et kasvuperiood hakkab lõppema ja on aeg valmistuda puhkuseks. Liiga hiline väetamine, eriti lämmastikurikas, soodustab uute, nõrkade võrsete kasvu, mis on talvetingimustes vastuvõtlikud haigustele ja ei ela tõenäoliselt kevadeni.
Enne esimeste öökülmade saabumist tuleb taimed kindlasti õuest siseruumidesse tuua. Inglise pelargoon ei talu miinuskraade ja isegi kerge külm võib taimele pöördumatut kahju tekitada. Mõni nädal enne tuppa toomist on hea aeg taime põhjalikuks ülevaatuseks. Eemalda kõik kuivanud, kolletunud või haiged lehed ja vanad õievarred. See puhastus aitab vähendada haiguste ja kahjurite riski, mis siseruumides kergesti levida võivad.
Samuti on oluline kontrollida taime kahjurite suhtes. Õues olles on taimed kokku puutunud mitmesuguste putukatega, kellest mõned võivad siseruumides kiiresti paljuneda ja muutuda tõeliseks nuhtluseks. Uuri hoolikalt lehtede alumisi külgi ja varte ühenduskohti lehetäide, karilaste ja teiste soovimatute külaliste avastamiseks. Ennetava meetmena võib taime enne tuppa toomist pritsida rohelise seebi lahuse või neemiõliga, isegi kui kahjureid silmaga näha pole.
Ideaalne talvitumiskoht
Inglise pelargooni eduka talvitumise võti on jahe, kuid valgusküllane ruum. Ideaalne temperatuur talviseks puhkeperioodiks on 7–12 kraadi Celsiuse järgi. Selline jahe periood on hädavajalik, et stimuleerida järgmise kevade õiepungade moodustumist. Ilma piisavalt pika jaheda faasita võib taim küll lehti kasvatada, kuid õitsemine jääb kasinaks. Sobivateks kohtadeks võivad olla näiteks jahe veranda, klaasitud rõdu, valgusküllane kelder või vähe köetud tuba.
Valgus on teine kriitilise tähtsusega tegur. Erinevalt paljudest teistest taimedest, mida saab talvitada pimedas, vajab inglise pelargoon ka puhkeperioodil valgust, et säilitada oma lehestik ja elujõud. Mida jahedam on ruum, seda vähem valgust taim vajab, kuid täielik pimedus talle ei sobi. Parim on lõuna- või läänesuunaline aken, mis pakub talvisel perioodil maksimaalselt valgust. Kui loomulikku valgust on vähe, võib kasutada spetsiaalseid taimelampe, et tagada taimedele 10–12 tundi valgust päevas.
Oluline on vältida sooje ja kuiva õhuga eluruume. Keskküttega toad on pelargoonide talvitumiseks tavaliselt liiga soojad ja kuiva õhuga. Soojas ruumis ei lähe taim korralikult puhkama, vaid üritab edasi kasvada. Talvise vähese valguse tingimustes annab see tulemuseks pikad, peenikesed ja nõrgad võrsed, mis kurnavad taime ja on vastuvõtlikud kahjuritele, eriti kedriklestale. Seega, kui jahedat ja valget kohta pole võimalik leida, on eduka talvitumise tõenäosus kahjuks väike.
Lisaks temperatuurile ja valgusele on oluline ka hea õhuringlus. Seisev õhk jahedas ja niiskes ruumis võib soodustada seenhaiguste, eriti hahkhallituse teket. Aeg-ajalt ruumi tuulutamine aitab hoida õhu värskena ja vähendada haiguste riski. Vältida tuleks aga külma tuuletõmbuse sattumist otse taimele. Taimi ei tohiks paigutada ka liiga tihedalt üksteise vastu, et õhk saaks nende vahel vabalt liikuda.
Hooldus talveperioodil
Talvisel puhkeperioodil on inglise pelargooni veevajadus minimaalne. Kuna taim ei kasva aktiivselt, on tema ainevahetus aeglustunud ja veetarbimine väga väike. Ülekastmine on sel perioodil kõige suurem oht ja peamine põhjus, miks taimed talve üle ei ela. Kasta tuleks väga harva ja tagasihoidlikult, lastes mullal kastmiskordade vahel peaaegu täielikult läbi kuivada. Sõltuvalt temperatuurist ja õhuniiskusest võib see tähendada kastmist vaid kord kuus või isegi harvem.
Enne iga kastmiskorda tuleb alati kontrollida mulla niiskust. Parim viis selleks on pista sõrm sügavale mulda. Ainult siis, kui muld on ka mitme sentimeetri sügavuselt kuiv, võib anda veidi vett. Kasta piisavalt, et muld kergelt niiskuks, kuid väldi selle läbivettimist. Pärast kastmist veendu, et alustaldrikule ei jää seisvat vett. Külm ja märg muld on kindel tee juuremädanikuni.
Nagu eelnevalt mainitud, ei tohi inglise pelargooni talvel väetada. Taim puhkab ja ei vaja lisatoitaineid. Väetamine võib sundida taime enneaegselt kasvama hakkama, mis häirib tema loomulikku tsüklit ja kurnab teda enne kevadist kasvuspurt. Väetamisega alustatakse uuesti alles varakevadel, kui päevad muutuvad pikemaks ja taimel on näha esimesi uue kasvu märke.
Talve jooksul on normaalne, et mõned alumised lehed kolletuvad ja kuivavad ära. Need tuleks regulaarselt eemaldada, et vältida nende muutumist haiguste kasvulavaks. Jälgi taimi regulaarselt ka kahjurite suhtes, kes võivad jahedamates tingimustes küll vähem aktiivsed olla, kuid siiski probleeme tekitada. Varajane märkamine võimaldab probleemi kiiresti ja lihtsalt lahendada, enne kui see levib.
Kevadine äratamine
Kui päevad hakkavad veebruari lõpus ja märtsis pikemaks venima ning päike muutub intensiivsemaks, on aeg hakata taime talveunest äratama. See on ka ideaalne aeg taime tagasilõikamiseks, et soodustada uut, kompaktset kasvu. Lõika tagasi kõik pikaks veninud ja nõrgad talvised võrsed, jättes alles umbes 10–15 sentimeetri pikkused tugevamad varred. Kärpimine stimuleerib taime kasvatama uusi, tugevaid külgvõrseid, millelt arenevad suvised õied.
Pärast tagasilõikust võib taime ümber istutada värskesse, toitainerikkasse mulda. See annab talle uueks hooajaks vajaliku energialaengu. Vali pott, mis on vaid veidi suurem kui eelmine. Ümberistutamine on hea võimalus kontrollida ka juurestiku seisukorda ja eemaldada kõik kuivanud või pehmed juured. Pärast ümberistutamist kasta taim korralikult läbi.
Kastmist tuleks hakata järk-järgult suurendama vastavalt sellele, kuidas taim uut kasvu ilmutab. Koos esimese korraliku kastmisega pärast ümberistutamist võib alustada ka väetamisega. Alguses kasuta lahjemat väetiselahust, et mitte koormata arenevat juurestikku. Järk-järgult tõsta nii kastmise sagedust kui ka väetise kontsentratsiooni, kuni jõuad suvise hooldusrutiinini.
Enne taime lõplikku õue viimist tuleb teda kindlasti karastada ehk välistingimustega harjutada. Alusta taime viimisega õue soojematel päevadel varjulisse kohta mõneks tunniks. Pikenda iga päev õues veedetud aega ja harjuta teda tasapisi ka päikesega. Lõplikult võib taime õue jätta alles siis, kui öökülmaoht on täielikult möödas. See hoolikas üleminek tagab, et taim ei saa šokki ja alustab uut hooaega tugeva ja tervena.
