Inglise lavendel, mis on aretatud tähklavendli ja laialehise lavendli ristamisel, on küll oma esivanematest lopsakama kasvu ja suuremate õisikutega, kuid paraku ka mõnevõrra külmaõrnem. Eesti heitlikes talvetingimustes, kus lumikate ei ole alati garanteeritud ning temperatuurid võivad kõikuda suurtes piirides, nõuab selle kauni taime edukas talvitumine aednikult teadlikku lähenemist ja hoolikat ettevalmistust. Edukas talvitumine ei alga aga mitte esimeste külmadega, vaid juba suve teises pooles tehtavate õigete hooldusvõtetega. Selles artiklis käsitleme põhjalikult samme, mis aitavad tagada, et sinu inglise lavendel elab talve edukalt üle ja rõõmustab sind ka järgmisel aastal oma lummava õitsemisega.
Talveks valmistumine algab juba suve lõpus. Üks olulisemaid reegleid on lõpetada igasugune väetamine, eriti lämmastikurikaste väetistega, hiljemalt juuli lõpus. Hilisem väetamine soodustab uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut piisavalt puituda. Need rohelised ja vesised võrsed on külmale väga vastuvõtlikud ja saavad talvel kergesti kahjustada, mis omakorda võib kahjustada kogu taime tervist ja muuta selle vastuvõtlikuks haigustele. Taim peab sügisel suunama oma energia uute võrsete kasvatamise asemel juurestiku tugevdamisse ja toitainete varumisse.
Sama põhimõte kehtib ka tagasilõikuse kohta. Kuigi suve lõpus on soovitatav eemaldada äraõitsenud õisikuvarred, ei tohiks sügisel ette võtta tugevat tagasilõikust. Põõsa kuju korrigeeriv ja noorendav lõikus tuleks jätta kevadesse. Sügisel alles jäetud lehestik ja varred pakuvad taime juurekaelale ja juurtele täiendavat kaitset külma ja tuule eest. Tugev sügisene lõikus avab lõikehaavad, mille kaudu võivad taime tungida haigustekitajad, ning stimuleerib samuti uute, talveõrnade võrsete kasvu.
Sügisene kastmine on veel üks oluline aspekt. Kuigi taim ei tohi minna talvele vastu täiesti kuivas mullas, on veelgi ohtlikum liigniiskus. Märg ja raske muld külmub talvel kivikõvaks, mis võib kahjustada juuri ja põhjustada nende lämbumist. Seetõttu tuleks sügisel kastmist piirata, lastes mullal pigem kuivapoolsena püsida. Hea drenaaž, mis tagab liigse sügisvihmade vee kiire äravoolu, on lavendli eduka talvitumise üks peamisi eeldusi.
Noored, samal aastal istutatud taimed on talvekahjustustele eriti vastuvõtlikud, kuna nende juurestik ei ole veel piisavalt arenenud. Neid tuleks kindlasti talveks katta, isegi kui tegemist on muidu vastupidava sordiga. Esimene talv on noore taime jaoks kõige kriitilisem ja selle edukas üleelamine paneb aluse taime pikaealisusele. Hoolikas ettevalmistus ja katmine on investeering taime tulevikku, tagades tema tugeva ja terve kasvu järgnevatel aastatel.
Talvekate ja multšimine
Õige talvekatte valik ja kasutamine on Eesti kliimas lavendli kaitsmisel ülioluline. Parim looduslik talvekate on paks ja kohev lumekiht, mis kaitseb taimi nii suurte külmade kui ka temperatuurikõikumiste eest. Kahjuks ei saa me lumikattele alati kindlad olla. Lumeta talved koos käreda pakase ja jäise tuulega on lavendlile eriti ohtlikud. Seetõttu on mõistlik taimi täiendavalt katta, eriti noori taimi ja külmaõrnemaid sorte.
Katmistöödega ei tohiks kiirustada. Need tuleks ette võtta alles pärast esimeste püsivate külmade saabumist, kui maapind on juba kergelt külmunud. Tavaliselt on selleks sobiv aeg novembri lõpus või detsembri alguses. Liiga varajane katmine soojas ja niiskes sügisilmas võib põhjustada taime haudumist ja soodustada seenhaiguste arengut katte all. Taim peab saama enne katmist sügiskülmadega karastuda.
Parim kattematerjal on kuuseoksad. Need on õhurikkad, ei vaju taime peale raskelt ja kaitsevad tõhusalt nii külma kui ka varakevadise ereda päikese eest, mis võib igihaljastel taimedel tekitada füsioloogilist kuivamist. Kuuseoksad lasevad õhku läbi, vältides niiskuse kogunemist ja haudumist. Vältida tuleks raskeid ja õhku mitteläbilaskvaid materjale, nagu kile, turvas või paksud lehehunnikud, mis koguvad niiskust ja võivad taimele rohkem kahju kui kasu tuua.
Multšimine on samuti hea viis juurestiku kaitsmiseks. Sügisel võib taime ümber laotada õhukese kihi kerget ja õhulist multši, näiteks männikoorepuru või kuivi lehti. See aitab isoleerida pinnast ja kaitsta juuri suurte temperatuurikõikumiste eest. Multšikiht ei tohiks olla liiga paks ja see ei tohi puutuda otse kokku taime juurekaelaga, et vältida mädaniku teket. Kevadel, kui maapind on sulanud, tuleks multšikiht eemaldada, et pinnas saaks kiiremini soojeneda.
Konteinerlavendli talvitamine
Konteinerites ja pottides kasvav lavendel on talvel eriti haavatav, kuna tema juurestik on külmale palju rohkem avatud kui avamaal kasvaval taimel. Väikeses mullakoguses olevad juured võivad kergesti läbi külmuda ja hukkuda. Seetõttu ei tohiks konteinerlavendlit lihtsalt õue jätta, lootes parimat. Kõige kindlam ja turvalisem meetod on viia pott talveks jahedasse, valgusküllasesse ja külmavabasse ruumi.
Ideaalne talvitumiskoht on näiteks jahe kasvuhoone, veranda, garaaž või kelder, kus temperatuur püsib stabiilselt 0 ja +10 kraadi vahel. Valgus on oluline, kuna lavendel on igihaljas taim, kuid talvisel puhkeperioodil ei vaja ta intensiivset valgust. Ruum peaks olema ka hea ventilatsiooniga, et vältida seenhaiguste teket. Talve jooksul tuleb taime väga minimaalselt kasta, vaid niipalju, et mullapall täielikult läbi ei kuivaks. Tavaliselt piisab kastmisest kord kuus või isegi harvem.
Kui sobivat siseruumi talvitumiseks ei ole, võib proovida poti talvitamist õues, kuid see nõuab hoolikat ettevalmistust. Üks võimalus on kaevata pott koos taimega maasse, näiteks tühjaks jäänud köögiviljapeenrasse. Maapind isoleerib potti ja kaitseb juuri läbikülmumise eest. Maapinnale jääv taime osa tuleks katta kuuseokstega. See meetod sobib paremini suuremate konteinerite puhul.
Teine võimalus on soojustada pott väljastpoolt. Selleks võib kasutada spetsiaalset pakasekaitsekangast, mullikilet või džuutkotti, mässides selle mitmekordselt ümber poti. Oluline on soojustada ka poti põhi, asetades selle näiteks paksule penoplastplaadile, et vältida külma tungimist altpoolt. Soojustatud pott tuleks paigutada hoone seina äärde või muusse tuulevaiksesse kohta ning taime maapealne osa katta kuuseokstega.
Kevadine ärkamine ja hooldus
Talvekate tuleks eemaldada kevadel, kui suurem öökülmade oht on möödas ja maapind on sulanud. Katte eemaldamisega ei maksa samuti kiirustada. Seda tuleks teha järk-järgult ja pilves ilmaga, et taim saaks aeglaselt harjuda ereda kevadpäikesega. Liiga järsk katte eemaldamine ja taime jätmine ereda päikese kätte võib põhjustada päikesepõletust ja füsioloogilist kuivamist, kuna juured ei suuda veel külmunud maapinnast piisavalt vett kätte saada.
Pärast talve võib lavendel välja näha üsna räsitud ja elutu, kuid ei maksa heituda. Sageli on taim elus, isegi kui osa oksi on külmast kahjustada saanud. Taime elujõulisuse kontrollimiseks võib kraapida küünega mõne oksa koort – kui selle all on näha rohelist, on oks elus. Kevadine tagasilõikus on oluline samm taime taastumisel ja uue kasvu soodustamisel.
Lõikamisega tuleks oodata, kuni öökülmade oht on kindlasti möödas ja taimel on näha uusi pungi ja kasvusid. Lõigata tuleks tagasi kõik surnud, kahjustunud ja kuivanud oksad. Seejärel võib kogu põõsast tagasi lõigata umbes kolmandiku võrra, andes talle ilusa kompaktse kuju. Lõigata tuleks roheliste võrsete piirkonnast, vältides sügavale vanasse puitunud osasse lõikamist, kust taim ei pruugi enam uusi võrseid ajada.
Pärast lõikust võib taime ümber kobestada mulda ja lisada õhukese kihi komposti, et anda talle energiat uueks kasvuks. Kevadine hooldus aitab taimel kiiresti taastuda talvisest stressist ja valmistuda suviseks rikkalikuks õitsemiseks. Kannatlikkus ja õiged hooldusvõtted tagavad, et sinu lavendel pakub sulle ilu ja aroomi veel paljudeks aastateks.
