Inglise lavendel, tuntud ka oma botaanilise nime Lavandula x intermedia all, on populaarne ja armastatud aiataim, mis võlub oma lummava aroomi, kaunite õisikute ning hallikasrohelise lehestikuga. Selle hübriidse lavendli istutamine ja edukas paljundamine on jõukohane igale aednikule, kui järgida teatud põhimõtteid, mis lähtuvad taime Vahemere päritolust. Edu võti peitub õige kasvukoha valikus, mis pakub ohtralt päikesevalgust, ning hästi kuivendatud, kergelt aluselise pinnase tagamises. Just need kaks faktorit – valgus ja kuivendus – on määrava tähtsusega, et vältida taime suurimat vaenlast, juuremädanikku, ja nautida selle ilu aastaid. Selles artiklis käsitleme põhjalikult, kuidas inglise lavendlit õigesti istutada ning millised on kõige tõhusamad meetodid selle paljundamiseks, et luua oma aeda lopsakas ja lõhnav lavendliala.
Istutamiseks parima aja valik sõltub suuresti kliimavöötmest, kuid üldiselt peetakse parimaks ajaks kevadet, pärast viimaste öökülmade möödumist. Kevadine istutus annab taimele terve hooaja, et korralikult juurduda ja end uues kasvukohas sisse seada enne talve tulekut. See on eriti oluline just meie jahedamas kliimas, kus taimed vajavad rohkem aega tugevnemiseks. Alternatiivina võib lavendlit istutada ka varasügisel, vähemalt kuus kuni kaheksa nädalat enne esimeste tugevamate külmade saabumist. Sügisene istutus võimaldab juurtel areneda veel jahedas, kuid soojas pinnases, kuid sellega kaasneb suurem risk talvekahjustusteks, eriti kui talv osutub karmiks ja lumeta.
Enne istutamist tuleb ette valmistada istutusauk, mis peaks olema umbes kaks korda laiem kui taime juurepall, kuid sama sügav. See annab juurtele piisavalt ruumi laiali kasvamiseks. Kui aiamuld on raske ja savine, on hädavajalik parandada drenaaži, lisades istutusaugu põhja ja täitemullale ohtralt liiva, peenikest kruusa või komposti. Lavendel ei talu “märgade jalgadega” seismist, seega on kuivenduse tagamine istutamise kõige kriitilisem osa. Taim tuleks potist ettevaatlikult eemaldada, vajadusel juurepalli kergelt lahti harutades, ning asetada auku nii, et juurekael jääks mullapinnaga tasa või isegi veidi kõrgemale. Liiga sügavale istutamine soodustab juurekaela mädanemist.
Pärast taime auku asetamist täidetakse see ettevalmistatud mullaseguga, tihendades seda kergelt kätega, et eemaldada õhutaskud. Kohe pärast istutamist tuleb taime põhjalikult kasta, et soodustada juurte kontakti mullaga ja leevendada istutusstressi. Esimese kasvuaasta jooksul on oluline hoida muld taime ümber kergelt niiske, kuid mitte märg, et aidata kaasa tugeva juurestiku arengule. Taimedevaheline kaugus on samuti oluline; inglise lavendel võib kasvada üsna suureks põõsaks, seega tuleks taimede vahele jätta vähemalt 60-90 sentimeetrit ruumi. See tagab hea õhuringluse, mis on oluline seenhaiguste ennetamisel.
Paljundamine pistikutega
Pistikutega paljundamine on kõige usaldusväärsem ja levinum viis inglise lavendli sortide paljundamiseks, kuna see garanteerib emataimega identsete järglaste saamise. See on eriti oluline hübriidide puhul nagu Lavandula x intermedia, mille seemnetest kasvanud taimed ei pruugi säilitada sordiomadusi. Parim aeg pistikute võtmiseks on suvi, juunist augustini, kui uued võrsed on saavutanud piisava küpsuse – nad ei ole enam liiga pehmed, kuid ei ole ka täielikult puitunud. Selliseid poolpuitunud pistikuid on kõige lihtsam juurutada. Pistikud tuleks võtta tervelt, haigustunnusteta ja hästi arenenud emataimelt.
Pistiku võtmiseks valitakse tugev, sirge ja ilma õiteta võrse. Lõigatakse umbes 8-10 sentimeetri pikkune tükk, tehes lõike terava noa või kääridega otse lehesõlme alt. Lehesõlm on koht, kust lehed varre küljest välja kasvavad, ning just selles piirkonnas on kõige rohkem juurdumist soodustavaid hormoone. Seejärel eemaldatakse pistiku alumiselt kahelt kolmandikult ettevaatlikult lehed, jättes alles vaid mõned lehepaarid tipmises osas. Alumiste lehtede eemaldamine on oluline, et vältida nende kõdunemist mullas ja vähendada veekadu aurumise kaudu.
Ettevalmistatud pistikud torgatakse juurdumissubstraati, mis peab olema kerge, steriilne ja hästi õhustatud. Sobiv segu koosneb näiteks võrdsetes osades turbast ja perliidist või liivast. Enne pistikute mulda torkamist võib nende alumise otsa kasta spetsiaalsesse juurdumispulbrisse, mis sisaldab kasvuhormoone ja soodustab juurte kiiremat arengut. Pistikud asetatakse substraati umbes 2-3 sentimeetri sügavusele ja tihendatakse muld nende ümber kergelt kinni. Pistikutevaheline kaugus potis või karbis peaks olema piisav, et nende lehed omavahel kokku ei puutuks, tagades hea õhuringluse.
Pärast istutamist kastetakse pistikuid ettevaatlikult ja kaetakse pott või karp läbipaistva kile või plastkaanega, et luua kõrge õhuniiskusega minikasvuhoone. See on vajalik, kuna pistikutel pole veel juuri, mille kaudu vett omastada, ja kõrge õhuniiskus vähendab aurumist lehtede kaudu. Anum asetatakse valgesse ja sooja kohta, kuid mitte otsese päikese kätte. Substraati tuleb hoida pidevalt niiskena ja katet regulaarselt tuulutada, et vältida hallituse teket. Juurdumine võtab aega tavaliselt 4-8 nädalat ning uute lehtede ja kasvude ilmumine annab märku edukast juurdumisest.
Paljundamine seemnetega
Inglise lavendli paljundamine seemnetega on võimalik, kuid see on aeganõudvam ja tulemused võivad olla ettearvamatud. Kuna tegemist on hübriidiga, ei pruugi seemnetest kasvanud taimed olla emataimega sarnased ehk sordiehtsad. Siiski võib see olla huvitav eksperiment aednikule, kes soovib proovida midagi uut. Lavendli seemned vajavad idanemiseks külmperioodi ehk stratifitseerimist, mis jäljendab talvetingimusi. Selleks võib seemned külvata sügisel otse avamaale, kus loodus teeb oma töö, või teha seda kontrollitud tingimustes siseruumides.
Siseruumides stratifitseerimiseks segatakse seemned niiske liiva või vermikuliidiga, pannakse suletavasse kilekotti ja hoitakse külmkapis umbes 4-6 nädalat. Pärast külmperioodi külvatakse seemned hajusalt külvikasti või pottidesse, mis on täidetud kerge ja steriilse külvimullaga. Seemned kaetakse vaid väga õhukese mullakihiga, kuna nad vajavad idanemiseks valgust. Külvinõu hoitakse soojas (umbes 20-22 °C) ja valges kohas ning piserdatakse regulaarselt veega, et hoida muld niiske. Idanemine võib olla ebaühtlane ja võtta aega mõnest nädalast kuni mitme kuuni.
Kui seemikud on tärganud ja neile on kasvanud esimesed pärislehed, tuleb nad pikeerida ehk ettevaatlikult ümber istutada eraldi väikestesse pottidesse. See annab igale taimele piisavalt ruumi juurte arenguks. Noori taimi tuleks kasvatada edasi valges ja jahedamas kohas ning vältida ülekastmist. Enne avamaale istutamist on oluline taimi järk-järgult karastada ehk harjutada väliskeskkonnaga. Selleks tõstetakse potid iga päev mõneks tunniks õue, pikendades õuesoleku aega paari nädala jooksul, kuni taimed on valmis püsivalt õue jääma.
Avamaale võib noored seemikutest kasvatatud lavendlitaimed istutada pärast öökülmaohu möödumist kevadel. Tuleb valida päikesepaisteline ja hea drenaažiga kasvukoht ning järgida samu istutuspõhimõtteid, mis kehtivad ka poest ostetud taimede puhul. Tuleb arvestada, et seemnetest kasvatatud lavendel ei pruugi esimesel aastal veel õitseda. Kannatlikkus ja hoolikas hooldus tagavad aga lõpuks tugevad ja terved taimed, mis pakuvad rõõmu oma ilu ja aroomiga.
Paljundamine jagamise ja kihitamisega
Kuigi pistikutega paljundamine on kõige levinum, saab suuremaid ja vanemaid inglise lavendli põõsaid paljundada ka jagamise teel. See meetod ei ole lavendli puhul nii laialt levinud, kuna taimel on üks peajuur ja selle jagamine võib olla riskantne. Siiski, kui põõsas on aastatega kasvanud väga laiaks ja selle välisservadesse on tekkinud iseseisvalt juurdunud osi, võib neid ettevaatlikult emataimest eraldada. Parim aeg jagamiseks on varakevadel, kui taim alustab aktiivset kasvu, või sügisel pärast õitsemist.
Jagamiseks kaevatakse kogu põõsas ettevaatlikult maast välja, püüdes juurestikku võimalikult vähe vigastada. Seejärel raputatakse või pestakse muld juurte ümbert ära, et näha paremini juurestiku struktuuri. Terava noa või labidaga eraldatakse taimest osad, jälgides, et igale osale jääks piisavalt juuri ja vähemalt mõned tugevad võrsed. Vanad ja puitunud osad põõsa keskelt võib ära visata. Eraldatud taimed istutatakse kohe uude kasvukohta, järgides tavapäraseid istutusreegleid, ja kastetakse põhjalikult. Pärast jagamist võivad taimed vajada mõnda aega taastumiseks.
Teine lihtne paljundusviis on kihitamine, mis sobib hästi just laiuvate põõsaste puhul. Kihitamiseks valitakse pikk ja painduv oks taime välisservast. Oksa keskosa painutatakse mullapinna vastu ja kinnitatakse sinna traadist klambriga või raskema kiviga. Kohta, kus oks mullaga kokku puutub, võib kergelt koort vigastada, et soodustada juurte teket. Painutatud oksa osa kaetakse mullaga, jättes oksa tipu mullast välja vaatama. Mulla all olev oks hakkab ajapikku juuri ajama.
Kihitamisega paljundamine on aeglane protsess ja juurte tekkimine võib võtta terve hooaja või isegi kauem. Oluline on hoida muld kihitatud oksa ümber niiske. Kui uus taim on piisavalt juurdunud ja hakanud iseseisvalt kasvama, võib selle emataimest lahti lõigata ja istutada soovitud kohta aias. Kihitamine on lollikindel meetod, kuna uus taim saab emataimelt toitaineid ja vett kuni oma juurestiku täieliku väljaarenemiseni, mis minimeerib ebaõnnestumise riski.
Konteineristutuse eripärad
Inglise lavendlit on võimalik edukalt kasvatada ka pottides ja konteinerites, mis on suurepärane lahendus rõdude, terrasside ja väikeste aedade jaoks. Konteineris kasvatamisel on aga mõned eripärad, mida tuleb arvestada. Kõige olulisem on valida piisavalt suur pott, mille läbimõõt on vähemalt 30-40 sentimeetrit, et tagada juurtele piisavalt kasvuruumi. Veelgi tähtsam on, et poti põhjas oleksid drenaažiavad, mis võimaldavad liigsel veel vabalt ära voolata. Seisvat vett lavendel ei talu.
Istutusmuld peab olema väga hea drenaažiga. Spetsiaalne kaktustele või sukulentidele mõeldud muld sobib hästi, kuid võib ka ise segu valmistada, segades tavalisele potimullale juurde ohtralt liiva, perliiti või peenikest kruusa. See tagab, et muld ei muutu liiga tihedaks ja märjaks. Poti põhja võib lisada kihi kergkruusa või potikilde, et veelgi parandada vee äravoolu. Istutamisel jäetakse taim samale sügavusele, nagu see oli eelmises potis.
Konteineris kasvavat lavendlit tuleb kasta sagedamini kui peenras kasvavat taime, kuna muld potis kuivab kiiremini. Kastmiskordade vahel tuleks siiski lasta mulla pealmisel kihil läbi kuivada. Liigne kastmine on ka potis kasvatamisel suurim oht. Talvel vajab potitaim erilist hoolt, kuna juurestik on külmale palju vastuvõtlikum. Kõige kindlam on viia pott talveks jahedasse ja valgesse ruumi, näiteks garaaži või keldrisse. Kui see pole võimalik, tuleb pott hoolikalt soojustada, mässides selle pakasekaitsekangasse või mullikilesse ja asetades selle tuulevaiksesse kohta.
Potis kasvatamisel on ka väetamine olulisem, kuna toitained uhutakse kastmisveega mullast kiiremini välja. Kevadel ja suvel võib lavendlit väetada tasakaalustatud, madala lämmastikusisaldusega vedelväetisega umbes kord kuus. Liiga tugev väetamine soodustab lehtede kasvu õite arvelt, seega tuleb olla mõõdukas. Regulaarne tagasilõikus on ka potilavendli puhul oluline, et hoida taime kompaktse ja ilusana.
